Inimene õpib kogu elu

Ma olin juba pool aastat hoogu võtnud, et ma õmblen endale ühe seeliku. Sellise mugava, suurte taskutega ja kindlasti täpilise. Aga nagu ma korduvalt öelnud olen, siis mina ei ole mingi õmbleja. Ma ei oska seda teha ja ma pean iga kord nii palju harutama ja pusima ja susima ja kohe kuidagi ei tule nii välja nagu peaks. Ja kui täitsa asu olla, siis ei teagi nagu päris hästi, kuidas see kõik päriselt välja nägema peakski. 

Aga mul oli seelikut vaja, suurte taskutega ja just nimelt täpilist. Miks suurte taskutega? Suured taskud osutusid viimase nädala sündmusi arvestades väga oluliseks. Mul on nimelt vaja kuskil oma rotte kanda :) Ja kommi peab ka alati taskus olema. Mulle meeldib, kui mul on kuskil oma kommikoht. Ja mis on kindlam kommikoht, kui seelik, mis on Sul endal seljas :) Seal ei saa igasugused kommivargad Su viimast kommi salaja ära süüa. 

Ma tegelikult palusin ühelt õmblejaametiga tuttavalt abi, et ta aitaks mul lõike teha, sest ma ei teadnud, kuidas see käib, kuid kuna too mu ära unustas (selles pole midagi ebatavalist), siis ma pidin ise pusima ja teate, pusi, kuidas tahad, ega see esimene vasikas läheb aia taha naguniigi. 

Valmis ma ta sain. Ise muidugi rahul ei ole, sest nii palju vigu on sees, aga kuskilt peab ju alustama? Miks mitte rotikandmiseseelikust :) Ja ma olen koguaeg öelnud - kõige lihtsam on öelda, et ei oska - see justkui vabastaks. Me tegelikult ei tea, milleks kõigeks me võimelised oleme. 

Homme ma uut asja õmblema ei hakka :) Hakkan heegeldama hoopis - seda oma vana ja turvalist tegevust tegema. Siiski on hea aegajalt mugavustsoonist välja ronida ja teha midagi uut - kusjuures endale :) 

Aga kui Sul on rotikandmisseelikut vaja, siis Sa tead, kust mind leida :) Ma võin aidata Sul teha :)

Teie Ennike