Mine metsa!

Robin oli siin mitu nädalat plaaninud, organisserinud, pakkinud, ümber pakkinud, uuesti kõik läbi mõelnu selleks, et minna Mardiga kaheks ööpäevaks metsa ellu jääma. 27. novembri hommikul kell pool üheksa panin ma nad metsaveerele maha ja vaatasin, kuidas nad oma suurte pagasitega minema hakkasid. Selleks, et jõuda sinna, kuhu nad tahtsid oma koju püsti panna, pidid nad kõige pealt ületama Kasari jõe. Kaasas oli neil komöödia kummipaat, mis sai oma nime sellest, et ega see mingisuguseks asjalikuks asjaks ei kõlba, vaid on lihtsalt hädapärane liikumisvahend jõel, kui tuleb tahmine seal natukene aerutada. Seekord oli karjuv vajadus. 

Mina neid rohkem ei näinud ja minust nad läksid mööda raielangu äärt jõe poole, täis otsustavust ja hing seiklustest kummis. Ma sõitsin koju tagasi, tegin endale ühe kohvi ja asusin kuduma. Väga palju mul kohvi joodud ei olnud, kui Robin mulle helistas ja ma tõdesin, et ma ei kuule mitte midagi, mida ta räägib, aga seest käis läbi jutt, et nad on hädas. Miks muidu ta keset oma seiklusi mulle helistaks? Tuli kõne Mardilt ja vastu võttes oli teisel pool liini Robin, kes ütles mulle, et nii lühikseks nende seiklus jäigi, sest paat läks katki ja nad kukkusid jõkke. Sõitsin poistele sinnasamma järgi, kus ma nad olin jätnud. Kohapeal selgus, et paadil oli üks õmblus järgi andnud. Tõenäoliselt kandejõu ületamise ja madalate temperatuuride tõõtu. Komöödia kummipaadist sai tragikomöödi kummipaat. Poisid olid nabani märjad, aga õnneks mitte väga löödud.  

Sõitsime koju ja päev jätkus nende riiete/saabaste pesemisega ja kuivatamisega. Polnud ju ühtegi kuiva asja. Poisid pakkisid oma seljakotid lahti ja kõik asjad, mis märjad olid, panid kuivama. Robin üritas oma telefonile ka mingisugust pilti ette saada, aga ta telefon tegi sellist häält, nagu raadio teeb, kui otsid jaama. Igatahes sai ta aru, et selle päevad on nüüd lõplikult loetud (ma nii muuseas mainin, et see oli aasta jooksul kolmas telefon, mis Robini käes otsa sai:) ). Vahepeal tuli õpetaja Anu ja Sebastianil oli saksa keele tund. Sellel ajal olid Robin ja Mart meie garaažis ja kui nad siis tuppa tulid, olid nad juba uue plaani välja genereerinud. Nad pidid minema kahekesi jalgsi Maavahe metsa, kus meil on üks suur koda püsti ja meie Sebastianiga võiksime järgmine päev lõuna paiku nendega seal kojas ühineda ja ka üheks ööpäevaks metsa minna. Siis justkui suured poisid ikkagi saavad oma kaks ööd metsas ja meil Sebastianiga saab ka tore olema. Mõeldud, tehtud ja umbes seitsme ajal õhtul võtsid poisid 8km-se rännaku jalge alla ja läksid mööda kõrvalteid Maavahe poole. Neil oli kaasas miinimum varustus ja Robin pani minu auto peale kõik asjad valmis, mida meil ühiselt metsas vaja võiks minna. 

Robin ütles, et öö oli külm, kuna polnud värsekid kuuseoksi, koda oli rõske/niiske ja tal oli ikka väga lirakas magamiskott ka tassimisvaeva vähendamiseks kaasa võetud. Hommikul selgus, et antud metsas käib põtradele ja kitsedele ajujaht ja üks jahimees vaatas püssiga neile koja ukseaugust sisse, nõudes aru, kes nad on ja miks nad siin on ja kuidas nad selle onni olid leidnud. Väike seletus ja jahimees läks oma teed (riigimetsas võib ju ööbida) ja paari tunni vältel kuulsid poisid, kuidas jahimehed aju tegid. 

Meie Sebastianiga magasime hommikul oma uned täis, pakkisime seljakotid, sõitsime maale ja võtsime sealt kaks magamiskotti ning läksime Maavahesse Robini ja Mardi juurde. Meie jaoks oli see justkui kingitus, et suured poisid jõkke kukkusid, sest nii saime meiegi üheks ööpäevaks metsa. Mina alguses ei pidanud minema, ma pakkusin välja, et äkki Sebastian võib nendega metsa minna, aga siis Robin kutsus mind ka, et mis ma siin kodus ikka üksi passin ja ega ma endale seda kaks korda öelda ei lasknud - rõõm oli suur, et ma mahtusin ka kampa. 

Kas Sebastian ei ole mitte suureks kasvanud?

Kohale jõudes oli kohe vaja hakata puid tegema, sest kell neli on metsas juba pime ja selleks ajaks oleks hea, kui kogu öö puud oleks tehtud. Me olime seekord metsas ilma tehniliste abivahenditeta ehk siis kogu küttepuude tagavara tuli teha sulle-mulle saega, mitte mootorsaega nagu Aivar teeb. Robin oli juba vajalikud metsakuivad männid kirvega langetanud ja siis nad hakkasid Mardiga neid selle sulle-mulle saega juppideks saagima. Nad leidsid üsna kiiresti väga hea koostöö ja saagimine kulges kiiresti ja hästi. Kõik saetud pakud lõi Sebastian kirvega halgudeks. See, muuseas, on üsna suur töö ühele 14aastasele poisile, aga kuna Sebastian on juba viimased mitu korda hoolega puid halgudeks raiunud, siis ta sai kenasti hakkam. Mina tassisin kõik halud kotta ja ladusin virna. 

Kell kolmeveerand neli olid kõik puud tehtud ja silmaga vaadates ja natukene kalkuleerides avasime, et nendega peab hommikuni vastu. Seejärel oli aeg tuua värsked kuuseoksad meie asemetele. Poisid tõid ja mina koos Robiniga laotasime need õigetele kohtadele. Vahepeal sõime lõunat ka, milleks oli Lemmiksut ostetud salatid ja pirukad. Alguses pidin neile suppi keetma, aga hämmastaval kombel ei olnud ühekordselt kasutatavate nõude hulgas müügil supikausse. Robinil oli muidugi väga hea meel selle üle, sest ei tema seda suppi armasta :)

Kui asemed olid valmis, tegi Robin notidele kuivamiseks toed. Ta ütles, et öösel me ei küta ainult halgudega, vaid nad jätsid selliseid 60-70cm pikkusi notte, et saaks neid koos halgudega lõkkesse panna, sest notid põlevad kauem ja annavad väga palju sooja. Mul erilist usku polnud, sest ma kartsin, et need hakkavad tossama ja ei põle korralikult, sest vanad tarkurid olid öelnud, et ümmargune puu ei põle. Võin kinnitada, et kuiv ümmargune puu põleb väga hästi ja annab väga palju sooja. Ühtlasi vähendab oluliselt vajadust iga natukese aja tagant puid juurde panna, mis on öösel väga tänuväärne. Meil ei olnud mingisugust graafikut ega järjekorda, kes öösel mis ajal ärkab puude pealepanemiseks. Robin võttis selle töö täitsa enda kanda, mina panin vaid ühe korra puid peale. Igatahes ma julgustan ööseks varuma notte, et tuba oleks soe ja keegi ei peaks koguaeg lõkke suuruse üle oma pead vaevama. 

Õhtusöögiks oli meil šašlõkk, mille jaoks Robin tegi kõik hoidjad ja vardad ning nagu kokale ja matkajuhile omane tegeles ise söögi valmistamisega. Sebastian küpsetas endale lõkkekartulit ka, sest mis metsas käik see on, kui lõkkekartulit ei saa :) Mart oli kodus valmis teinud lavašši taigna ja küpsetas väga omapärasel moel lavašši. Selleks pani ta söed hunnikusse ja sinna peale tagurpidi supikausi ja siis seal peal küpsetas saia valmis. Küpses küll, aga need kohad, mis said rohkem kuuma ja kuhu tekkisid tumedad laigud, olid kibedad. Igatahes on nüüd järgi proovitud, et sellisel moel saab lavašši teha küll. Kui oled miinimumvarustusega metsas, siis ma ei tea, kas kõik need totiskud ja nätsikud tasuvad tassimist, sest kaloreid ja süsivesikuid saab tunduvalt vähema vaevaga ka endale sisse süüa. Samas oli see jällegi uus ja huvitav kogemus. 

Ja siis, kui me olime kõhud kenasti täis söönud ning mängisime parasjagu täringumängu, kuulsime me küllaltki ligidalt haukumist. Olime mõnda aega tasa. Siis kuulsime püsi paukumist ja olime veel natukene aega tasa. Mul oli natukene hirmus, aga ma püüdsin kõigest väest seda hirmu tagasi hoida, sest kamoon, me ei ole eladeski metsas öösel näinud ühtegi looma ega inimest ja minu meelest ei tähenda Arvo puudumine seda, et meid tahetakse kohe ära süüa. Ma siis muudkui sisendasin endale, et Robin on suur ja karvane ning ma ei pea mitte midagi kartma. Kuni sinnamaani, kui me selgelt kuulsime, kuidas keegi krabistab koja väljaspool ääres. Panime kohe otsalambid kõik ukseava poole teele ja nägime, kuidas nirk siblis ukseaugust mööda. Hingasin kergendatult. Aga mu kergendus ei kestnud kaua, sest üsna varsti kuulsime uuesti krõbistamist ja kui me keerasime tuled ukseava poole, nägime, kuidas suur, paks hiir meie kojast välja jooksis. Ma mõtlesin, et nüüd on kõik! Mina tahan kohe koju, sest mõtle, kui Sa magad ja see hiir üle sinu kõnnib! Mul oli täielik ahastus ja poisid ainult naersid. Sain aru, et ma pean nüüd ennast hästi suureks ja julgeks mõtlema ning püüdsin endale sisendada, et see oli AINULT hiirm. Suur ja paks. Kiire. Aga hiir. Ja no siis hakkas pihta! Sebastian ja Mart hakkasid igat krõpsu kuuldes paanitsema ja minu paanika kasvas ka juba silmnähatvalt suureks ning siis ma ütlesin natukene pahasena, et mina lähen koju ära, kui iga metsa hääle peale kõik hirmu tekitavad. Robin ütles ka, et lõpetage ära ja läks õue ning tegi nii koledat ja kõva häält, et see kajas kilomeetrite kaugusele. Kõik, kes seal metsas elasid, tõenäoliselt kakasid end täis ja põgenesid nii kaugele, kui võimalik. Mängisime täringumängu edasi ja ma püüdsin endale ikka sisendada, et Robin on ka, kõik on turvaline ja hästi. See oli ainult hiir... 

Lõpuks ma rahunesin ja olin täiesti veendunud, et meil ei ole seal kojas mitte midagi karta. Kuigi ma tunnistan ausalt, et see on kõikide nende aastate jooksul esimene kord öösel metsas, kui me näeme mingisuguseid metsloomi. Mitte kunagi ei ole me näinud mitte kedagi. 

Öö oli üsna erksa unega, magama läksime poole kahe ajal. Äratus oli kell kaheksa. Puudega tulime nibin-nabin välja. Järgmiseks korraks jäi paar sületäit. Korjasime oma kodinad kokku ja sõitsime koju. 

See oli minule ja Sebastianile täiesti esimene kord niimoodi metsas olla, et Arvot ei olnud. Aga muretsemiseks polnud mingisugust põhjust, sest Robin saab kõikide asjadega suurepäraselt hakkama. Muidugi on tore, kui Arvo on ka, aga see kogemus näitas, et kui Arvot ei ole, saame me ikkagi teha toredaid asju, mis on tegelikult väga oluline. Mul on väga hea meel, et ma poistega metsa läksin ja isegi, kui ma vahepeal väga kartsin, siis ma suutsin oma hirmust üle olla. Robin ja Mart võtavad millalgi ikkagi uuesti oma kahe ööpäevase seikluse ette, sest Robin tahab nii väga näha, kas ta on võimeline pikemalt metsas olema ja kas tal õnnestub toitu hankida. Omaette challenger on muidugi ka vesi, mida tal on väga vaja. Ma hoian pöidlaid, et järgmine kord nad saavad seda väljakutset nautida ja kõik sujub nendele sobival viisil. 

Nii et, kui Sul isu on, siis mine metsa! Vaatmata öistele häältele on seal ikkagi väga tore :)

Teie Ennike