Eile oli Sebastiani põhikooli lõpuaktus ja ma muidu ei ole mingi eriline vesistaja, aga eile ma nutsin küll õnnest ja tänust, rõõmust ja uhkusest. Nutsin kohe palju ja mu peas oli nii palju mõtteid, et osad kõned jäid minust kuulmata... Ja ma tahaksin täna tänada KÕIKI, kes on selle teekonna juures olnud ja tänu kellele on Sebastianist sirgunud tubli, tark ja töökas noormees.
Kõige pealt ma tahan südamest tänada Tallinna Ülikooli, kes bookis mu sügissemestrisse 62 EAP jagu õppeaineid ja II põhipraktika ning ma täiesti laiali lagenesin. See oli väga vajalik selleks, et ma teaksin, mida tuleb teha, et Sebastian laiali ei laguneks. Mul oli nelja õppeaasta jagu tarkust kogunenud õppides klassiõpetajaks ning kuigi ma olin laiali lagunenud, teadsin ma täpselt, mis minu lapsega juhtuda ei tohi.
Ma tahan tänada Innove Liisi, kes oli Sebastiani juhtumihaldur ja võitles välja sel hetkel vajaliku õppe ja riigi suure rahastuse. Kõik need üheksa aastat on Liis meiega ühte sammu astunud ja vajadusel on veel valmis astuma, kuigi me usume, et see pole enam vajalik.
Ma tahan tänada õpetaja Merilini, kes astus tundmatus kohas vette ja võttis meie lapse enda õpetada kolmeks aastaks. Sebastian on öelnud, et need olid kõige igavamad koolipäevad üldse, sest miks peab õppima kümne piires arvutamist, kui Sa oskad liita, lahutada, korrutada ja jagada suurte numbritega :) Kõik sai tehtud kiiresti, õpikud ja töövihikud kaanest kaaneni läbitud ja kiituskirjad sahtlis. Kuigi oli igav, oli ikkagi turvaline.
Ma tahan tänada õpetaja Gailit, kes oli neljandas klassis Sebastiani õpetaja ja ma umbes paari kuuga sain aru, et midagi tuleb kardinaalselt muuta, sest kui magistrikraadiga ärijuht on pandud õpetama isevärki last, siis sealt küll head nahka ei tule. Ainult tänu Gailiga kohtumisele sai võimalikuks see, mis pidi võimalikuks saama.
Aitäh Arvole, kes on kõik need aastat hoolitsenud selle eest, et oleks majanduslik turvalisus, andes mulle sellega võimaluse meie lastele olemas olla nii palju, kui vaja on olnud. See on tegelikult suurem asi, kui ta ise võibolla päriselt aru saab.
Ma tahan tänada Liivit, kes siis, kui poisid olid Rootsis võistlustel ja ta oli tulnud maale minuga olema, sest ma ei saanud sel ajal iseseisvalt üksi oldud, ütles esimest korda välja, et Sebastian peaks Tallinna Vabas Waldorfkoolis edasi õppima. Ta rääkis meie pikal jalutusringil, kuidas ta seda näeb ja minu jaoks tundus see kõik utoopiline, kuid juhtus ikkagi nii, et viiendasse klassi astus Sebastian Waldorfkooli. Edasine koolitee kulges hoitult ja turvaliselt Liivi käe all, kus ta alguses õppis üksühele õppes, et waldorfkooli pedagoogikaga tutvuda ja siis klassiga koos edasi minna. VII ja VIII klassi õppis juba koolis omadega koos, läbides kaks klassi korraga, et saaks oma klassiga üheksanda klassi lõpetada. Selleks ei ole sõnu välja mõeldud, kui suurt tänu ma tunnen Tallinna Vaba Waldorfkooli, Kristina Šanini ja Liivi vastu - ainult nende kahe inimese koostöö, usalduse ja organiseerimise tõttu oli võimalik Sebastianil läbida riiklik põhikooli õppekava normaaltingimustes ja mahus tavakoolis tavalastega koos. Muidugi on koolis veel õpetajaid, kes on siirast tänu väärt - kasvõi nt Anton, kes on füüsika ja keemia teinud täielikult selgeks. Ja muidugi Anu, kes õpetas saksa keele A2 tasemele kodus, peale kooli-ja tööpäeva lõppu. Aga siiski, minu otsatu, piiritu, lõputu tänu kuulub Liivile. Tänu temale lõpetas eile tõeliselt äge, avatud suhtlemisega, siiras ja tark noormees põhikooli, keskmise hindega 4,75. Kui Sebastian kevadel vastuvõtukatsete raames vestlusel käis, siis Ko Po ja Pille ütlesid Liivile, et sellest noormehest võib vabalt poliitik saada - ajas nii head juttu, et millestki polnud kinni võtta :)
Hip-hip-hurrrrrrraaaaa!!!! Palju õnne ja jaksu edasi õppida, uurida ja teada saada :) me oleme Sinu kõrval ja taga alati, kui Sul on vaja! Ükskõik, millisesse kooli Sa otsustad minna, siis tea, et kõik on võimalik, kui ise tahta.
Läheme, läheme pikal teel,
läheme maailma otsa.
Õnne ja juhuse mängu sees
usume algust ja otsa.
Palju on arvata juletud,
tõde on arvamata,
silmad, kõrvad, südamed suletud,
nähtut ei jaksa matta.
Kuni veel kõik pole selginud,
hoidkem siis seda ühte,
et saaks hingeseis selginud,
tahta et ükskord ühte.
Läheme, läheme ikka veel,
rada kitsamaks läheb,
iseendas, kuid alasti ilma ees,
ümber võtta vaid taevas ja tähed.
Kuni veel kõik pole selginud,
hoidkem siis seda ühte,
et saaks hingeseis selginud,
tahta et ükskord ühte.
Läheme, läheme ikka veel,
rada kitsamaks läheb,
iseendas, kuid alasti ilma ees,
ümber võtta vaid taevas ja tähed......
Sinu ema
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar