Me siin otsustasime, et ikka väga vahva oleks teha üks jaanimatk Mukrisse ennem igasuguseid suuri pidustusi. Ajasime kamba kokku ja sõitsime 23.juuni hommikul Mukrisse. Ilm oli võrratu ja seltskond oli sama võrratu. Isegi Miral oli sõbranje kaasas :)
Me oleme seal Mukri rabas nii palju käinud, et ega seal mingisugust üllatust ei olnud. Kõige suurem üllatus oli see, et Liisu mees tuli kaasa - esimest korda elus. Ei teagi, kuidas see juhtus. Igatahes läksime sugulastega matkama.
Need, kes soovisid, said rabajärves ujuda. Soovijaid oli täpselt kaks : Arvo ja Sebastian. Ma oleksin ka tahtnud, aga seekord oli nii. Vesi oli üsna külm olnud, samasugune nagu Kasari jões. Alissa ei julgenud vette minna, sest rabajärves pole põhja ja tal ei olnud ujumisrõngast ka kaasas. Tegelikult ma valetan - kolm soovijat oli :) Mira käis ka ujumas ja siis ta mängis oma "ujumiskohapuhastamisemängu". Arvo, julge mees, lasi ta vabaks ja enamuse osa ajast oli näha ainult Mira loperdavaid kõrvu, sest tal oli vaja mitmesadade meetrite vahelt vaadata, mis värk seal rabas on. Liisu koer Mia kõndis ilusasti mööda laudteed, meie oma pani nagu segane mööda raba ringi. Kadestasin kohe nende rahumeelset koera meie hüperaktiivse koera kõrval :)
Kaheteistkümneks olime kodus tagasi, et hakata valmistuma õhtusteks pidustusteks. Meil oli see aasta kaks jaaniõhtut: üks minupoolse suguvõsaga ja teine Arvopoolse suguvõsaga. Mõlemad õhtud läksid hästi ja ilmaga vedas ka.
Nüüd on ammu juba argipäev ja pidustused lõppenud. Arvo on see nädal veel kodus ja putitab igasuguseid asju teha, kuigi tegelikult ta peaks õppima molutama.... Aga asi seegi, et käime hommikuti koos jalutamas - see annab nii palju jõudu juurde!
Ilusat suve jätku kõigile!
Teie Ennike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar