Nagu meil juba traditsiooniks on saanud, käime ikka aasta lõpus teatris ja teatri juurde kuulub ka restoranikülastus. Käisime ikka Liisu ja Raivoga ning seekord oli kaasas ka Sebastian. Ma tegelikult ei andnud talle üldse valikuvõimalustki - ostsin piletid ära ja ütlesin talle, et ta tuleb meiega teatrisse :) Ega Sebastianil polnud muidugi midagi selle vastu ka.
Kaks päeva ennem etendust ma küsisin juba sajandamat korda oma meespere käest, et kuhu me sööma läheme. Võtsime end siis kokku ja hakkasime valima. Oi, see oli keeruline, sest sinna, kuhu oleks tahtnud, enam vabu laudu polnud. Ja siis valisime mitmed restoranid, kuhu saatsin päringu ning jäime ootama vastuseid. Valikud polnud just kõige paremad, kuid põhilootus oli ikkagi see, et ei peaks Hesburgerisse minema :) Kõikide nende restoranide menüüdega tutvumine oli ikka aeganõudev tegevus. Liisu ja Raivo oma kodus ka vaatasid neid ja lõpuks otsustasime ühiselt, et läheme A la cart restorani KUU, sest Raivo põhiargument oli, et seal oli lammas. Sebastian ütles, et tal pole vahet - ta sööb kõik jupid ära :) See kõlas Sebastiani suust nagu muinasjutt :)
Restoran oli ilus ja teenindaja oli hea. Koka tervitus (kanamaksapasteet) oli paljutõotav. Sebastian targu maksa ei puutunud, Liisu sai kaks tervitust ära ampsata.
Meie Arvo ja Sebastianiga valisime eelroaks suupistevaliku, Raivo võttis krevetisalati. Liisu ei võtnud midagi, aga ampsas meie suupistevalikust endale meelepärast. Valikus oli kanatiivad, pasteet, part, friteeritud juust, kapparid, oliivid, marineeritud sibulad, tšillikaste ja saiaõhikud. Raivo salat oli väga suur ja rikkalik. Eelroog andis veel rohkem lootust, et saame suurepärased pearoad. Kuigi mina pean tunnistama, et kapparid, oliivid ja friteeritud juust ei kuulunud mu lemmikampsude hulka. Seevastu pasteet ja part olid väga head. Raivo jäi oma salatiga ka rahule, kuigi ütles, et krevetid sobivad rohkem pasta sisse.
Ja siis tulid pearoad. Liisu ja mina valisime koha, Arvo ja Sebastian metssea ja Raivo lamba. Kui meie koha lauda tuli, siis see taldrikul olev risotto ei tõotanud head - see tundus nii kuiv kuidagi. Ja kuiv ta oligi. Peale selle kuiva risotto oli taldrikul ka koha, mis oli nii soolane ja samuti täiesti kuiv. Liisu ütles, et Robini koha Hardas on sada korda parem. Kala sõime küll ära, aga risotto jäi suuresti puutumata. Metssiga ja lammas olid head. Pataadipüree oli ainult nii vedel, et selle söömiseks oleks vaja olnud lusikat. Aga üldiselt jäid mehed oma pearoogadega rahule. Liisu on üldiselt selline, kes ütleb kõik välja, mida mõtleb ja nii sai kokk ka teada, et tema pearoog oli soolane ja kuiv. Õppimise ja arenemise koht. Kokale. Nii halb söök ei olnud, et oleks tagasi pidanud saatma, aga mingisugust vau-efekti ka ei tekkinud ja ei tekkinud ka soovi tagasi minna sinna restorani.
Dessertidest valisime kõiki pakutavaid. Raivo võttis datlikoogi, mina piparkoogi-toorjuustukoogi ja ülejäänud jäätised. Kõik söödi ära, kuid Liisu ütles, et see oli pigem MÖH... Minule minu kook väga maitses. Üllataval kombel sõi Sebastian isegi šokolaadipalli ära ja ei öelnudki, et see oli jäle. Maitsesin ka maasika- ja šokolaadijäätist, minu meelest olid head, kuigi šokolaadi oma oli väga intensiivse maitsega. Igatahes kokk sai kuulda, et dessert oli hea. Datlikoogist unustasime pilti teha...
Rääkisime täna Riinaga messingeris meie eilsest toiduelamusest ja ta ütles, et saarlased ütlavad, et elus on nii palju söömaaegu, et mõni võib vähe kehvem ka olla :)))) Igatahes saime söönuks, Hesburgerisse minema ei pidanud, aga ilmselt me sinna tagasi ei lähe. Sest see mõni kehvem söömaaeg võiks kuskil mujal olla kui restoranis.
Edasi suundusime Pärnu Endla tearisse vaatama etendust "Helluse keeles". Sebastian, kes oli vahepeal teada saanud, et me läheme draamat vaatama, küsisi, milest see etendus räägib ja Liisu vastas talle, et ema ja tütre suhetest. Sebastian läks saali ikka VÄGA suure eelarvamusega, sest esiteks ei kõlanud hästi ema-tütre suhe ja teiseks ei kõlanud hästi draama.
Lavastaja Kaili Viidas oli lavale kokku toonud Andrus Vaariku, Carmen Mikiveri, Fatme Helge Leevaldi, Priit Loog'i, Ireen Kenniku ja Sten Karpovi. Sebastianit lohutas selle halva mängu juures teadmin, et kui laval on Andrus Vaarik, siis ei saa täitsa metsas asi olla. Ja ei olnudki. Esimene poolaeg oli ikka pisarateni naeru, teine poolaeg oli nukramat tooni. Etendus rääkis ema ja tütre fantastilistest suhetest - avameelsusest, usaldusest, soojusest, armastusest. Ema, kes küll oli oma lapsele kõiges toeks, kuid ei kartnud ka välja öelda, et tütar on abielus tõelise häbiplekiga. Oli keerulisi suhteid, petmist ja viha, ülevoolavaid emotsioone, eneseleidmist ja draamale kohaselt ka surma.... Kui etendus lõppes, läksime vaikides autode poole.... Kuna Arvo ei ole draamade fänn, käime tavaliselt komöödiaid vaatamas ja selle etenudse lõpp oli kõigile pisut šokeeriv.
Mina natukene tundisn kurbust.... Sellisest ema-tütre suhtest... Ma olen sellest alati puudust tundnud :( Ma armastan oma ema ja ta on mulle väga oluline inimene, aga seda päris asja ikkagi ei ole.... Olen mõelnud palju, et ehk peaksin ise rohkem panustama enda aega ja energiat, kuid mõtteks see ongi jäänud....
Väga hea etendus oli, üks parimaid, mida me vaatamas oleme käinud. Isegi Sebastian ütles, et oli täitsa hea. Oli nii hea, et ma isegi unustasin vahepeal ära, et meil on koer üksi kodus ja ilmselt on kõik kohad täis kakanud ja ulub suures kurvastuses. Koju jõudsime üheteist paiku. Keha ja hing said kosutatud, aitäh kõikidele, kes kaasas olid. Eriline tänu Sebastianile, kellest on ootamatult mees sirgunud ja kes suudab ennast hoopis paremini kohanduda.
Teie Ennike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar