Märjamaa Mäger 2025

Minu sõber Ruth on juba mitu aastat aktiivne naiskodukaitselane ja ma nägin tema näoraamatu seinal, et toimumas on järjekordne rahvamatk Märjamaa Mäger. Distantsid 7km ja 14km. Traditsiooniline rahvamatk Märjamaa Mäger annab sel aastal abikäe Eesti Vigastatud Võitlejate Ühingu toetuseks Anname au! sinilillekampaania raames. Eelmisel aastal ma käisin seal koos Maarikaga ja mõtlesin, et küsin Maarika käest, mis ta arvab, kui osaleksime ka see aasta. Maarika oli kohe nõus ja registreerisime end ära. Mingi hetk ütles Maarika, et Ruta (ema naabrinaine) osaleb ka koos meiega ja mul polnud selle vastu midagi - mõtlesin, et siis nad saavadki omavahel ohjeldamatult lobiseda :D 

Mina olin kindlal veenudmusel, et see matk toimub pühapäeval ja kui Maarika mulle reedel helistas, et ta ikkagi ei saa homme osaleda, siis ma ütlesin talle, et mis homme? Pühapäeval ju. No mina omaenese tarkusest oleksin läinud pühapäeval strarti, aga õnneks Maarika ikka veenis mind, et matk toimub laupäeval. Mul oli muidugi kahju, et Maarika tulla ei saanud ja olin natukene hirmul, et mis ma Rutaga räägin, ta ju täitsa võõras inimene minu jaoks. Emotsionaalne seisund pole ka just kiita...

Arvo viis mu laupäeval noortekeskuse juurde, kohtusin Rutaga ja nimed kirja pandud, hakkasime liikuma. Ilm oli külm, kuid vähemasti ei sadanud. Sama päeva varahommikul sadas lund, seda küll meie matkale vaja poleks olnud. Rajal oli kaks kontrollpunkti: ühes pidime lahendama ristsõna ja teises tundma lehtpuid ja põõsaid. Saime mõlemad kontrollpunktid läbitud pisukese abiga. Ruta muudkui rääkis :D minu õnneks. On uskumatu, kui palju inimesed võivad rääkida :D Võhivõõrastega... Mulle meeldis, et need kontrollpunktid olid, muidu oleks olnud lihtsalt tuim kõmpimine mööda asfalti. 

Kokku kõndisime 11,3km ehk siis rada oli lühem, kui välja kuulutatud. Ühes kohas oli segadus ka, et kust minema peab, aga ootasime ühe pundi järgi ja läksime nende järel. Koju kõndisin ka jala ehk et - kokku 13,2km. Keskmine kiirus oli 5,6km tunnis.

Finishis pakuti teed ja sajakesi, mina jõin ainult teed. Eriti kaua istuda ei saanud, sest külm hakkas. Ruta sõi oma piruka ära ja siis me kõndisime koju. 

Järgmine aasta plaanin jälle osaleda ja loodan, et Maarika ikka on käpp. Ja Ruta ka. Ruth ütles, et nad plaanivad Märjamaa Mägra tagasi viia sügisesse. Ma ei tea, kui hea mõte see on, sest sügised on külmad ja vihmased, kevadel on ikka suurem lootus head ilma saada. Aga eks paistab, kuidas läheb. Tore, et korraldatakse kodukandis selliseid üritusi, ei peagi kaugele sõitma, et koos rahvamassiga matkata :D See aasta oli osalejaid 133, Ruth ütles, et rekord ei olnud. Eks see õudsalt külm ilm pani nii mõnegi loobuma. 

Selleks aastaks tehtud!

Annem au!

Teie Ennike

Anete köögirätikud

Mäletan, kuidas ma aastaid tagasi tegin endale uusi köögirätikuid. Olin just peale saanud psühhotroopsed ravimid ja käed ei kuulanud sõna. Teadsin, mida pean tegema, aga käsi ei liikunud. Mäletan seda nuttu ja abitust, et ma ei saa hakkama, aga ma ei jätnud jonni ja muudkui tegin. Tegin silmushaaval, ridahaaval ja ma sain oma uued köögirätikud valmis. Ma olin enda üle nii õnnelik tookord :) Ma ei mäleta, kas ma peale seda korda olen üldse köögirätikuid teinud, ei viitsi blogis ka surfata. Ja nüüd tellis Anete minult köögirätikud. Mul oli korraks selline mõte, et appi, neid oli nii raske teha, aga siis sain oma mõtteveast kohe aru, et see oli raske teatud asjaolude pärast, sest heegeldamine ei ole mulle ju raske. Muidugi olin kohe valmis tegema :)

Anete soovis kollaseid rätikuid ja ma tellisin Kangadžunglist vahvelkanga ära. Tuli väga kiiresti kohale ja siis ma vaatasin seda kangast ja ikka kuidagi nagu hirm oli. Mõtlesin, et las ta olla. Heegeldasin vahepeal Piretile jänku ja beebile mõmmi ning siis ei jäänud muud üle, kui pidin ikkagi selle kollase kangaga tõtt vaatama. Lõikasin rätikud välja, õmblesin ääred ära ja hakkasin heegeldama. Noh, nagu ikka heegeldatakse. Esimene rida kinnisisilmused ja siis muster ja opsti ongi valmis. Ja ma sain kohe aru, et pole mõtet üldse hirmu tunda, sest mu käed teevad väga hästi minuga koostööd ja nende pitside heegeldamine oli puhas nauding. Nii suur nauding, et kaalun endale ka paari uue rätiku tegemist :)

Ma jäin ise väga rahule. Mustrid leidsin kõik Pinterestist. Ei teinud mingeid raskeid ja suuri pitse, vist olid kõik kuue rea kõrgused. Töö lausa lendas käes ja sai kiiremini valmis, kui ma oleksin soovinud.

Aitäh Anete, et andsid mulle võimaluse oma hirmule vastu hakata. Sina seda muidugi ei teadnud, aga nüüd ma jälle tean, et mulle meeldib rätikutele äärepitse teha. Kohe väga meeldib. Nii et - kui keegi soovib heegedatud äärepitsidega köögirätikuid, siis võib minult tellida :)

Teie Ennike

Beebile mõmmitüdruk

Ma ausõna nüüd taltsutan ennast ja ei tee beebile ühtegi asja ennem, kui ta on sündinud :D Nende kuude jooksul, mil olen tema sündi oodanud, olen teinud talle kaks tekki, kolm kampsunit, mütsi, papud, kaheksajala ja nüüd siis mõmmi ka. Ma ütlesin kohe, kui tema tulekust teada sain, et ma tahaks talle mõmmi teha, aga kuna ma ei teadnud ju sugu, siis ma ei teadnud, kas vaja on poiss- või tüdrukmõmmit. Anete ütles tookord mulle, et vahet ju pole, kumma ma teen, sest tüdrukul või mõmmipoiss ka olla või vastupidi, aga ma ikka mõtlesin, et nii ei kõlba... Kuidas ma lähen mõmmipoisiga, kui tulemas on hoopis tüdruk. No ja siis ma sain teada, et tulebki tüdruk, aga koguaeg oli midagi pooleli ja mõmmi tegemine viibis. Kuni selle nädala reedeni. Ja kuna mul oli vaja silmuseid lugeda, siis laupäeva päeval (ehk eile) oligi mõmmi valmis. 

Aga et keegi ei arvaks, nagu tulevad need mänguasjad mul justkui möödaminnes, siis oi, ma nägin vaeva, et pea õigele kohale õmmelda! Kolm korda harutasin üles ja alustasin uuesti, sest pea oli viltu otsas. Ja no nende jalgade tegemine... Selliseid jalalabasid ei tule tihti ette ja ma ikka olin ninapidi õpetuses. 

Valmis ma ta sain. Ilus ja armas :) Ja et oleks kohe selge, siis mul on uus käsitööprojekt ka olemas - Anete köögirätikud. Ja vot peale seda ma tõesti ei tea, mida ma tegema hakkan :D 

Enam pole palju oodata, sest mai ei ole kaugel. Ühel maikuu hommikul ma saan Sind oma mõtetes tervitada, pisike IME :)

Teie Ennike

Jänks

Küll on tore, et beebisid muudkui sünnib ja on sündimas, sest nii saan mina ohjeldamatu kudujana ja heegedajana muudkui putitada :D Ma kaheksajalgade juures juba kirjutasin, et minu tugiisik Piret sai märtsi alguses vanaemaks ja nüüd ta tellis minult mänguasja. Kirjutas, et mõmmi, aga andis mulle siis ikkagi vabad käed, et oleks huvitav. Kuna ma alles hiljuti ühe mõmmipoisi ühele beebile tegin, siis ma mõtlesin, et jänes oleks palju ägedam endal teha, sest siis ei pea sama asja tegema ja ma ausalt öeldes ei mäletagi, kas ma seda konkreetset jänest üldse olen kunagi teinud... Võibolla olen, aga kui tegema hakkasin, siis küll ei meenunud, et oleksin varem nii suurt jänest teinud. 

Ohjeldamatu, nagu ma olen, tellisin kohe lõngad ära ja olin ootusärevuses. Tänapäeva pakiteekond on kiire ja korralik ning juba järgmisel päeval olid lõngad käes. Hakkasin usinasti tegema. Minu meelest kõige huvitavam töö on mänguasja pea ja näo tegemine - et huvitav, milline välja tuleb? Kas tuleb ikka nunnu? Kuidas kulmud? Nina? Kõrvade kangas? Millise lõngaga? Kui pea valmis saab, siis on lihtsalt tuim tegemine, aga ikkagi huvitav, et kuidas lõpptulemus välja näeb. No ja minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt näeb ikka väga äge välja! Ja suur (ilma kõrvadeta 39cm)! Ja täiesti ehtne jänes! 

Ma olen nii rahul :) Päriselt ka. Kõik need värvid sobivad nii hästi kokku ja nööbid on ägedad (vanades varudes veel ikka jagub neid puidust nööpe erinevate maalingutega). Traksi improviseerisin. Ma loodan väga, et Piret ei ole kuskil hinges pettunud, et ma mõmmit ei teinud. No et ma tegin hoopis jänese, aga minu meelest on see jänesepoiss tõeliselt äge. Beebi ei jaga sellest veel midagi, aga ühel päeval jagab ja siis ma loodan, et beebist ja jänesest saavad sõbrad :)

Nüüd on heegelnõel soe ja meie oma beebil ei ole veel vanaema tehtud mänguasja (kaheksajalg on, aga ma mõtlen midagi suuremat ja raskemat). Õpetus on välja vaadatud, lõng ja täitematerjal ostetud. Muud ei olegi, kui anna aga minna! Aga kiiret ei ole, sest beebi alles kasvab emme kõhus ja ilmad on juba nii soojad ja kevadised  - kohe kutsub õue jalutama ja rattaga sõitma (jah, rattahooaegon lõpuks avatud). Aga õhtul, kui kõik on vaikne ja trennid tehtud, saab diivaninurgas jälle nokitseda :) Robini ja Anete beebile, oma armsale lapselapsele :)

Teie Ennike