Õhtumatk poistega Jalasele

Ma pole kunagi ühe päeva jooksul kolme blogipostitust teinud :D Aga ükskord on ikka esimene kord. Tavaline pühapäeva õhtu. Arvo oli just ära läinud, kui Sebastian küsis, mis ma täna õhtul teen? Ma vastasin, et ei midagi erilist. Ja siis ta ütles, et nad lähevad Robiniga Jalasele, kas ma ei taha kaasa tulla. Minu esimene reaktsioon oli, et Robin ju ei taha, aga siis Sebastian ütles, et nad olid just Robiniga rääkinud ja nad mõtlesid, et äkki ma tahan ka minna. Ma muidugi seda kaks korda endale öelda ei lasknud ja olin kohe käpp. Mõtlesin ainult, et mis ma Miraga teen: võtan kaasa? Ei võta kaasa? Otsustasin, et ei võta kaasa. Tahtsin teha ühe rahuliku matka ilma sikutajata ja see oligi väga hea plaan. Ma pole ammu saanud rahus pildistada ümbrust ja loodust. Poisid andsid mulle piisavalt aega ka, et ma saaksin pilte teha. Aitäh neile selle eest!

Jalase raba on meie koduraba ja Jalase matkarada on meie kodurada. Ma ei tea, kui palju me seal käinud oleme, aga igatahes oleme. Seega pole mul sellest rajast suurt midagi rääkida ega kirjutada. Palju langenud puid on teel. Osad on ära koristatud, osad ongi takistuseks ees. Ükski takistus ei ole selline, mida ei saaks kerge vaevaga ületada. Ja ongi natukene jälle põnevam :)

Nii hea ja rahulik oli käia. Keegi ei sikutanud ja keegi ei kiirustanud takka. Tegin päris palju juhuslikke klõpse, mis endale meeldivad. Praegu ei ole looduses midagi erilist näha. Puud on hiirekõrvus, toomingas õitseb, aga kõik on ikkagi suht hall ja raagus alles. Metsaalused on ülaseid täis. Kuna meie käisime nii õhtul, siis nad olid omad õied juba koomale tõmmanud. Laudtee oli kuiv ja ei olnud libe. Kõndisime 3,7km, sest tagumisele platvormile ei pääsenud, seal oli juba mingi seltskond ees. 

Poisid käisid järves ka. Mul oli külm neid vaadata, kuigi olen ka ise 20.märts Jalase rabajärves käinud. Nüüd vist olen liiga vanaks jäänud ja ei kipu külma vette. Mina sain rahus fotosid teha :) Poisid ütlesid, et vesi ei olnudki nii külm, on palju külmem olnud. Nad käisid veebruaris ka Jalasel ja siis pidid augu jää sisse tegema, et vette saada. Robin on ka jaanuaris kirvega järvele augu teinud, et siis sinna jääauku minna. Ma ei oska öelda, mis see vee temperatuur praegu olla võiks, aga sõrmega katsudes ikka oli külm. Ma poleks mingil juhul tahtnud jopet ära võtta :D

Selline väikene õhtumatk. Mul on hea meel, et poisid mind kaasa kutsusid. Ma pole juba ammu saanud nendega koos midagi teha. Eluolu on viimased kuu aega väga keeruline olnud. Pea on koguaeg mõtteid täis ja enesehaletsust on rohkem, kui ma endale lubada võiksin. Kuulasin oma poisse rääkimas, ega ma ise suurt midagi ei rääkinudki. Lihtsalt kõndisin ja kuulasin. Poisid rääkisis igasugu asjadest, ma kõike ei mäletagi. Karust ja talust ja Pärna Vellost ja konna-kotkast... Mul on nii südamest hea meel, et Robini ja Sebastiani vahel on usalduslikud ja armastavad suhted. Nad on tõesti väga lähedased. Rohkem, kui ma kunagi oleksin uskunud. Eeva Liisa sünd ei ole neid suhteid kuidagi muutnud - ikka teevad koos trenni, käivad koos saunas, poksivad, matkavad ja ujuvad. Neil on alati millestki rääkida. Teatud mõttes olen neile isegi kade, aga seda ainult heas mõttes. 

Aitäh poisid, et oma ema kodust välja viisite. Ma tean jah, et viimasel ajal on raske olnud ja segadust on palju, kuid ometigi on mul hea meel, et ma sain oma poegadega aega veeta. Ilus lõpp sellele nädalale :)

Teie Ennike

Üks beebi on tulekul

Tundub, et on väga hea aeg beebide ilmaletulekuks. Õe Jaana poeg Marek saab peagi taaskord isaks. Me eriti ei suhtle Marekiga... Eks see vahemaa ikkagi on taksituseks, mis võibolla on ikkagi liiga hale vabandus... Aga ma mõtlen nende peale tihti ja olen alati avatud suhtluseks. Mareki peres kasvab kaheaastane poeg Franz ja nüüd on tulemas taaskord pisike poisike. Kui ma ei eksi siis juuni keskel peaks beebi ilmavalgust nägema. Ja nagu ikka minul kombeks beebidega, siis kudusin ka uuele ilmakodanikule teki. Pea kõik beebid on minult teki saanud, Mareki lapsed ei ole erandid. Kasutasin ikka sedasama mustrit, mis ma viimasel ajal olen kasutanud ja lõng drops baby merino. See oli üks väga kiiresti valmiv tekike, sest mul oli vaja silmuseid lugeda. Ma vist kudusin selle valmis 1,5 nädalaga. Arvestades, et tegu on A-grupi lõngaga, siis ikka ülikiiresti minu kohta. 

Mul on iga beebi sünni üle ülihea meel. See näitab kuidagi, et inimesed armastavad üksteist ja neil on soov luua uut elu, keda siis koos kasvatada ja armastada. Mina olen ka juba üle kuu aja vanaema olnud :) Ja meie ema lapselapsed on kõik sellises eas, et tõenäoliselt neid beebisid sünnib varsti üsna palju. Mis on hea minusugusele kudmishoolikule :D Nii et - võime panuseid teha, kes on järgmine, kes meie suguvõsasse beebi toob :D 

Marekile ja Keitlinile soovin südamest kõike head! Me küll ei suhtle omavahel eriti, kuid minu südames on teie jaoks oma koht. Ka teie uuel beebil. 

Teie Ennike

Maijooks

Eile toimus Tallinnas LHV Maijooks. Ma ei ole enam väga aktiivselt nendest rahvaspordiüritustest osa võtnud, sest natuke kahju on raha eest kõndida ja  ega see käimisvorm ei ole ka enam nii hea, kui oli siin mõni aasta tagasi. Millest muidugi on kahju, sest mulle tegelikult meeldib kõndida. Mira tulekuga perre on kõndismistempo ikkagi suhteliselt aeglaseks jäänud, sest käin ju enamasti jalutamas ikkagi temaga ja siis ei saa mingit tempot teha. Ma muidugi olen suht vilets kaaslane koerale, sest tema tahaks ikkagi palju rohkem nuusutada, kui ma lasen, aga ma püüan mingil määralgi mingit tempot hoida. 

Igatahes käisin ma Ruthi ja Triinuga maijooksul. Osalejaid oli oi kui palju! Ma olin täitsa paanikas, et kuidas me seal rajale saame nii, et ei peaks selles stardikoridoris kobaras koos olema. Seisime stardiraja kõrval ja siis sulandusime massi kuidagi sujuvalt. Nii, et ei pidanud väga selles rahvamassis olema. Aitäh Ruthile, kes selle mõtte peale tuli. Osalejaid oli vist midagi üle 20 000, see on ikka väga suur hulk naisi. Ega seal kõndijate seas tegelikult mingit eraldumist ei toimunudki, tulime kõik koos ühes rivis. Mõned möödusid, mõnest läksime ise mööda. Meie tempo polnud erinevatel põhjustel väga kiire, aga ega me päris ei jalutanud ka. Minu ametlik aeg oli 1h10min. Mina tegelikult ei läinudki sinna mingit aega püüdma, tahtsin lihtsalt Ruthiga midagi koos teha, sest me pole enam ammu midagi koos teinud. Vahel ikka mõtlen, mis me kõik koos teinud oleme! Ülikannatliku Ruthiga :D Pool Eestit läbi kõndinud... Olid toredad ajad. 

Tehtud! Boonuseks väga ilus medal. Ma ei tea, kas ma väga tahan tükil ajal rajale minna, sest mul on sellega omad raskused, kuid kuidagi hea tunne on, et ma vahel ikka võtan end kokku ja sinna rahvamassi sisse lähen. Järgmine nädal on Selveri suurjooks Raplas, Ruth läheb. Ma mõtlen veel, kas ma lähen. Täna õhtuni on soodusregistreerimine, pean tänase jooksul välja mõtlema, kas ma lähen või mitte. Mõnes mõttes oleks hea end ikkagi tagant sundida, kuid ma ikka kahtlen selles, kas ma tahan raha eest rahvamassis kõndida... 

Tore oli Ruthi ja Triinu näha üle pika aja. Ma olen küll vaikne, aga tore oli ikkagi. Ja mul on hea meel, et liitusin Eesti 500 väljakutsega, kus viie kuuga tuleb kõndides või joostes läbida 500km, sest ma tunnen, et ma olen natukene laisaks jäänud. See motiveerib ikkagi pikematele ringidele minema, kas siis koos koeraga või ilma. See väljakutse algab 1.juunil ja medal on ilus :) Ma seekord 1000km-t ei tahtnud, sest ratast kasutada ei tohi ja siis mul võib tekkida ikkagi probleem, et ma ei jõua viie kuuga tuhandet kilomeetrit läbida. 500 on tehtav, isegi, kui olen natuke laisaks jäänud...

Teie Ennike

Emadepäeva väljasõit Keila-Joale

Ma lubasin emadepäeva hommikul magada nii kaua, kuniks und jagub. Jutuks hea küll, eksole. Ärkasin varakult ja mõtlesin, et mida sellelt päevalt oodata? Olen aastatega õppinud, et ära sea liiga kõrgeid ootusi, sest maandumine võib kõva olla. Mõtlesin siis, et mis on need asjad, mis ma kindlasti sel päeval pean tehtud saama ja nii mõtlesingi välja, et pean kindlasti oma ema juures käima. Ülejäänud päev on boonuseks. Jõime Arvoga hommikukohvi ja ootasin, et Sebastian ärkaks juba üles. Jajah, ma ei lootnud mingeid lilli ega sündantlõhestavat armastusavaldust, aga no kuskil seal südame taga ikka oli väike lootus, et äkki Sebastian ikkagi mõtles selle peale, et võiks emale emadepäeva puhul lilli kinkida. Robin on nii ametis oma väikese perega, et jällegi seal südame taga kuskil pidin tundma, et äkki ta saadab mulle vähemasti sõnumi. 

Kuna mul polnud suuri ootusi, siis seda suurem oli mu rõõm, kui sain mõlemalt pojalt lillekimbu ja kallid. Minu jaoks oli emadepäev alanud õnnelikult. Ja siis me tegime koostööd ning valmisid emadepäeva pannkoogid maasikamoosiga. Ma ei mäleta, millal ma viimati hommikust sõin. Päriselt ka. Aga kui Su poeg ikkagi teeb pannkooke, siis Sa sööd hommikust. Päris kindlasti. Tegelikult ei mäleta sedagi, millal me viimati pannkooke sõime. Ja see oligi väga tore! Ainult et kõht oli nii täis, et ei teadnud, kuidas olla. 

Olime paar päeva varem kokku leppinud, et emadepäeval läheme Keila-Joale. Hõiskasin Lamemaalastes välja ja nii juhtuski, et läkisme suure pundiga väljasõidule (Ailen, Alissa, Adeele, Liisu, Margus, Bassu, Sebastian, Arvo, mina ja Mira). Mul oli väga hea meel, et Bassu ka ikka tuli. Ja Magusele ma rääkisin samuti augu pähe, et kuidas ta saab meiega ühineda. 

Keila-Joal on alati nii palju rahvast ja koeri. Sellel pole mingisugust vahet, mis aastaajal või nädalapäeval me sinna oleme sattunud, siis seal on alati palju rahvast. Aga see ei heidutanud kedagi. Aastatega on see paik seal nii üles vuntsitud. Palju treppe ja käsipuid ja radasid ja sildasid. Ega me väga palju ei kõndinudki, 3,5km, aga see oli just parasjagu nii palju, et Adeele tatsas ka ise kõik see aeg ning Arvo ei pidanud teda kukile võtma. Mina kantseldasin seda segast koera ja ütlesin talle, et see on tema viimane matk :D Keila-Joal ei saa koera lahtiselt jooksma lasta, sest seal on nii palju koeri. Ja nii ta paaristõugetega muudkui läks. Grupijuht. Ma tõesõna mõtlesin, et enam mitte kunagi ma ei võta teda matkadele kaasa, aga tänaseks on mu pahameel üle läinud ja õnneks Arvo ikka ka natuke lasi end tirida, nii et - päris rakku mu käed ei läinud. 

Keila-Joa on üks väga ilus koht. See loodus on seal nii eriline ja ilus. Praegu küll on puud alles suht raagus, aga kaurulauk vohab ja põõsad on rohelised. Need rajad ja trepid teevad selle koha seal palju huvitavamaks ja nauditavamaks. Mul on hea meel, et me ikka ja jälle sinna satume. AInult mere juurde me seeord ei läinud, sest tuul oli päris vali ja me arvasime, et äkki meil hakkab mere ääres külm. 

Millal ta nii suureks kasvas....

Pikniku pidasime ka. Kõigil oli midagi kaasa võetud, aga minu muffinid olid ikka esimesed, mis otsa said :D Ma ei tea, mis nad nendes leiavad, minu meelest on ikka palju paremaid muffineid olemas, kui need ketokad, aga Arvo ikka tahab just neid. Koer oli jällegi päris tüütu ja sõi ilmselt rohkem kui mina, aga vähemalt ei olnud ta pikniku ajal rihma otsas ja ma ei pidanud tema järelveetav olema. Ilm oli ka üle tüki aja talutav. Seal kohas, kus me piknikut pidasime, päike paistis peale ja tuult ei olnud, võis isegi korra mõelda, et palav on. See aasta on ikka eriliselt külm kevad olnud, tavaliselt ma ikka eadepäevaks olen juba suht pruun. See aasta ei saa salligi kappi ära panna. 

Õhtul käisime Sipas. Tegime sauna, tünni ja grilli. Ikka need samad näod, kes koguaeg, aga üllatusena liitusid natukeseks Katariina ja Rainer ka. Aivar on ka kodus praegu, nii et - inimesi ikka oli. Ma olin ausalt öeldes tegelikult päris väsinud, aga saunas on ikka hea. Oli lootust, et ööuni tuleb parem. 

Emadepäev on ilus päev. Isegi, kui Sa sellele ei sea väga kõrgeid ootusi. Minu elu kõige tähtsam roll ongi olnud olla ema. Nii heas kui halvas. Vahel ma loen oma blogi, vaatan vanu postitusi ja mõtlen, et ma olen endast tõesti kõik andnud, et poisid on saanud kasvada ja areneda just sellisteks meesteks nagu nad on. Meil ei ole praegu käsil elu kergeim aeg ja seda enam ma hindan kõrgelt seda, et nad tegid mu emadepäeva nii ilusaks, nagu nad tegid. Robini lillekimp ja Sebastiani pannkoogid tähendavad minu jaoks nii palju. Ülejäänud päev oli boonuseks. Mul on hea meel, et Arvo ikka viib meid oma õue pealt kaugemale, sest... Kui elad oma õue all, ei tea, mis toimub kaugemal :) 

Aitäh kõigile, kes haakusid! Seda polegi nii vähe... Ühised käimised jäävad meile mälestusteks, mida on hea meenutada, kui see maailm, kus Sa parasjagu oled, on kõikuma löönud. Aitäh poisid ja Arvo!

Teie Ennike