Kodurabas

Liisu hõikas Lamemaalastes välja, et mis oleks, kui teeks ühe väikese matka ja ma pole veel täheldanud, et mu mees hakkaks vabandusi otsima, miks seda teha ei saaks :D Kuigi tal on tõesti vaja puukuuride vundamenti teha. Igatahes olime Arvoga käpad ja suure üllatusena oli ka Triin valmis matkama tulema. Papsile avaldasin ka survet ja ta ikka tuli ka :) Otsustasime, et lähme Jalasele, sest see on meie koduraba ja selle raja pikkus sobis ka Triinu jaoks. Korra kaalusime ka Marimetsa rada, aga see oleks jäänud natukene pikaks, sest Triinul tõesti on põlvega probleeme. Igatahes võtsime Aileni plikad ühes ja sõitsime Jalasele. Ma oleks tahtnud selle koera poole tee peal koju tagasi viia, sest see oli ikka täiesti ulme, mis häält ta seal pagasnikus tegi... Ma muutun siis ikka üsna marutõbiseks, aga Arvo muudkui rääkis "väike kutsu, ära nuta" ja mina ei saanud aru, kuidas ta nii rahulik sai olla. Ma tundsin tohutut kergendust, kui me kohale jõudsime ja ma pidin talle ikka korra sisisema ka, et see on Su viimane matk! No ma tean küll, et ei olnud see Mira viimane matk, aga vähemasti ma sain ära sisiseda :)

Rada oli korda tehtud. Kõik tee peale kukkunud puud olid ära koristatud. Mõnes mõttes natuke kahju ka, sest need maha langenud puud tegid selle raja natukene huvitavamaks. Lastele oleks kindlasti meeldinud puude alt ja ülevalt läbi ronida. Ilm oli ka nii hea! Ja see ei ole sel kevad-suvel üldse väike asi, sest ausõna - seda suvesooja on ikka nii minimaalselt olnud, et teeb meele kohe mõruks. Mira jooksis vabalt selle osa, mis metsas tuleb kõndida. Põllul ja rabarajal laudtee peal oli ta rihma otsas, sest ta lihtsalt ei saanud seal kõndimisega hakkama. Ma pidin teda juhtima ja ka see ei aidanud eriti - laudteed olid ikka väga rasked tema jaoks. Ilmselt ma siiski teda tulevikus sellistele radadele kaasa ei võta, kus on ette teada, et enamus osa rajast on laudtee. Pimedal koeral ei ole seal midagi nauditavat. Kui me järve juurde jõudsime, siis Mira mängis oma veemängu, st kraapis vett, haukas seda ja haukus/urises seda kõike tehes. Ta mängis nii hoolega, et isegi juust ei huvitanud. Terve selle aja, kui me piknikut pidasime, ta mängis. 

Arvo käis vees ka. Ma isegi ei katsunud seda vett, sest minu jaoks ei ole sellist ilma olnud, et ma looduslikku veekogusse läheksin. Jah, ma tean, ma olen märtsis ka Jalase rabajärves käinud, aga ma ei tea, kas ealised iseärasused, aga ma küll külma vette ei roni :D Posid meil käivad juba ammu ujumas ja seda üsna regulaarselt. Ma jään kuuma dušši juurde :D

Selline väike matkakene Jalasel. Nii tore, et Triin ka kaasa tuli! Mul on hea meel, et tema keha oli seekord koostööaldis ja me saime koos midagi toredat teha. Aga üht ma ütlen, et see Allu Adeele on ikka üks igavene laiskvorst! Pool kilomeerit käis ja siis lunis end juba kukile :D No ma muidugi ei tea, kui Allu oleks ise kaasas olnud, võibolla oleks olukord teine olnud. Allu ikka ei lase endale niimoodi pähe astuda kui Arvo. Aga ei, plikad olid tublid. Ei mingit vingumist ega ohkimist, aga no mis Sa seal vingudki, kui saad kukil olla :D

Aitäh kõigile, kes kaasas käisid! Eriline tänu Triinule, sest ma vahel ikka tunnen sellest väga puudust, et me eriti midagi toredat koos ei tee. Ja suured tänud selle loodusliku sääsetõrjevahendi eest, see läheb täna käiku ja me kõik lõhname sidrunheina järgi :) 

Teie Ennike 

Sebastian lõpetas Rapla Riigigümnaasiumi

Mina ei tea, kui paljud minu lugejatest teavad, milline on olnud Sebastiani haridustee ja ma lubasin Sebastianile, et ma ei hakka mingit heietust tegema sellest, milline see olnud on. Aga ma tahaksin ikkagi öelda, et see ei ole kerge olnud ja kui viiemeeste vanemad saavad kiituse lapse hea õppeedukuse eest, siis mõnikord näevad need teised vanemad, kelle lapsed ei saa ainult viisi, rohkem vaeva, kui keegi eales arvata oskab.

Sebastiani teekond Riigigümnaasiumis oli mulle kui emale ikka paras närvesööv katumus, sest oi neid lõputuid puudumisi.... Aga Sebastiani enda arvates ei olnud probleemi mingisugustki, sest tal oli kõik lubatud aknas. Ja no neid matemaatika kontrolltöid sai ka ikka peaaegu alati kaks korda teha :D Aga see ei ole täna enam oluline, sest gümnaasium on lõpetatud ja ausalt öeldes - ega see tunnistus nii halb polegi :) 

Ma tahaksin siinkohal ikkagi ühte inimest südamest tänada ja see on meie armas tädi Liivi, sest ma jään endale kindlaks, kui ei oleks teda olnud, poleks Sebastian täna seal, kus ta on. Ma jään igavesti tänulikuks Tallinna Vabale Waldorfkoolile ja Liivile :), sest see tee, mis nemad koos ära käisid, andis Sebastianile kindlust ja eneseusku, et ta saab kõigega hakkama, mis ette võtab. Aitäh, Liivi! 

See tee on käidud ja ees ootavad hoopis teised teed ja rajad :) Mina olen ikka olemas - ükskõik, mis elu Sebastianile toob. Ma loodan, et ta teab seda...

Tiivad kannavad ja see on kõige olulisem. Kõik ülejäänud tuleb varem või hiljem ikka tema ellu :)

Tugevatel tiibadel tulevikku, armas Sebastian! 

Teie Ennike

Käisime Piretiga kinos

Me Piretiga oleme nüüdseks kohtunud rohkem kui poolteist aasta ja vahepeal kõikidele tõsistele teemade vahele me teeme toredaid asju ka :) No igatahes ma sõitsin neljapäebal bussiga Tallinnasse ja me pidime minema loomaaeda, aga kuna vihma sadas, siis Piretil oli plaan B. Ta arvas, et me võiskime minna kinno ja mul ei ole kino vastu midagi, aga siis ta ütles, et lähme multifilimi vaatama ja ma oma peas jõudsin korra mõelda, et ei saa olla :D Ma ei teagi, miks see mõte mulle nii veider tundus, elus on ikka üksjagu multikaid ära vaadatud, osasid oksendama ajavalt mitmeid kordi. Ma teadsin küll, et lätlased said oma multika eest Oscari, aga ma polnud üldse süvenenud, et mis ja kuidas ja millal. Mina ei oleks kindlasti läinud kinno seda vaatama, sest...see on ju multikas :D Piret ütles, et seal ei räägita ühtegi sõna ja näitas mulle peategelast ja ma peaaegu armusin kohe nendesse suurtesse silmadesse... 

Ja siis me vaatsime selle Oscari võitnud multika (Flow. Vooluga kaasa) ära ja ma peaks ütlema, et see oli üks väga armas multikas, mis rääkis ebatavalisest sõprusest. Mulle väga meeldisid need tõetruud loomahääled ja see, kuidas neid loomi oli kujutatud just sellistena, nagu nad päriselus on. Ma tõdesin taaskord, et koerad on tobedad :D Päriselt ka! Kõik see nende ülevoolav rõõm ja mängulust, lipitsemine ja armastamine - kõike 110%. Ja kassi erinevad tunded: hirm, ehmatus, viha, mõnu - kuidas need kõrvad liikusid ja ta tegi koguaeg "näu". Mulle tundus, et sama malbe häälega, nagu Liisu Hugo teeb. Meie Bossel on palju jõulisem hääl. Aga igatahes ma tundsin, et mulle meeldivad kassid ja ma püüan enda kassisse ka vähe rahulikumalt suhtuda, kuigi see Bosse on üks eriliselt eriline tüüp. Aga ma näen tema emotsioone! See, kuidas ta kardab või rõõmustab, kuidas ta magab nii armsalt ja kuidas ta ei mõista selle koera ülevoolavat emotsionaalsust. Multika lõpp oli natukene kurb, sest keegi pidi surema, et teised saaksid elada...

Sõprus on ilus asi... Olgu see siis ebatavaline...

Teie Ennike

26 aastat

Täna on minu ja Arvo tutvumise ja pulma-aastapäev, seekord siis vastavalt kahekümne kuues ja kaheksas. On olnud väga raske aasta ja see suhe on tõsiselt proovile pandud, kuid koos me oleme ja kui ma küsisin Arvo käest, kas me tähistame oma aastapäeva ka, siis ta ütles, et ikka tähistame, sest lahku me pole ju läinud... Arvol on koguaeg kohutavalt palju tööd ja meil on üsna keeruline leida aega kahekesi olemiseks, kuid kui on keeruline, siis tuleb ikkagi leida see võimalus, sest mis seal salata - oleme üle poole oma elust koos olnud, koos teinud, koos näinud ja see on tähistamist väärt. 

Leidsin meile teatrietenduse Ohtu mõisas ja broneerisin laua Laulasmaal Wicca restoranis. Oleme juba mitu aastat just nii oma aastapeva tähistanud. Järgmine aasta ehk peaks midagi muud välja mõtlema... Laupäeval sõitsime kodust ära ja seadsime autonina Laulasmaa poole. Me oleme kunagi varem ühe korra Wiccas käinud ka koos perega ja saime sealt ainult positiivseid kogemusi ning seetõttu tundus Wicca hea ja turvaline valik. Sõitsime vaikuses... Arvol oli pea mõtteid ja probleeme täis, mina ei julgenud sekkuda. Mõtlesin omas mõttes, et võibolla me poleks pidanud minema, aga kui jõudsime Laulasmaale ja jalutades hotelli poole Arvo mul käest kinni võttis, siis mõtlesin, et kõik saab korda. Restorani jõudes oli Arvo juba jutukam ja ma sain aru, et peab kõik pinge seljatama ning nautima seda, mis meil on. 

Meid juhatati lauda. Kõik oli nii valge ja ilus! Meie teenindajaks oli üks "R" põristav neiu ja kui me olime menüüdega tutvunud, siis tegime oma valikud. Mina tellisin lamba ja Arvo veise. Ma olin väga julge! Lammas saab olla hea või halb, rohkem võimalusi pole. Ja siis ma otsustasin, et Wicca on nii tasemel restoran küll, et kui ma seal ka ei saa head lammast, siis ma ei saa seda kusagilt.

Kõige alustuseks toodi meile leiba ja koka tervitus, milleks oli veise tartar rabareberimoosiga. See oli...huvitav. Ma pole toore liha fänn, aga ma sõin selle tervituse ära. Maitses täitsa hea. Leibade kõrvale pakuti vahustatud võid ja umbrohu pestot. Ma pole siiani aru saanud, mis fenomen see pesto on :D Soolane ja maitseb nagu muru. Maitsesin nende pestot ka ja mu arvamus ei muutunud. Vahustatud või musta soolaga oli hea. Leiva kohta ütleks nii palju, et karask oli hea, näkileib väga hea ja juuretisega seemneleib mehh... Minu leib on parem :D Nii harva, kui ma kiidan ennast. 

Ma peaks mainima, et kuigi rahvast ikka jagus, oli toitude ooteaeg ikkagi suhteliselt lühike. Kui pearoad lauda toodi, siis see oli ilus :) Tõesti! Need road nägid suurepärased välja ja maitsesid sama suurepäraselt. Mul oli hea meel, et ma olin julge ja tellisin lamba. Maitsesin Arvo veist ka, see oli pehme ja mahlane ning maitses ülihästi. Aga üks asi,  mis mind natuke mõtlema pani, oli värske puudumine taldrikul. Minu taldrikul. Arvol oli seda rohkem. Mul oli 20 hernest :D ja kogu lugu. Ma saan aru jah, et selleks, et teha ilusat taldrikut, ei saa peoga rukkolat panna, aga natuke rohkem oleks võinud salatit ikka olla. Aga muidu jäime oma roogadega väga rahule ja lammas oli tõesti nii hea, kui ma lootsin seda olevat. 

Desserdiks tellisin mina hapukoore panna cotta ja Arvo valis rabarberijäätise. Mina Arvo magustoitu ei proovinud, kuid Arvo minu oma proovis ja ütles, et minul oli parem. Oli hea küll - mitte üleliia magus ja mitte liiga suur. Kõik maitsed sobisid nii hästi kokku ja tekstuur oli väga hea. Kõht ainult oli liiga täis... Me jäime restoranikülastusega väga rahule. Kõik oli nii hea, nagu nad lubavad ja mitte milleski ei pidanud pettuma. Me satume oma elus sinna kindlasti veel :)

Lahkusime Wiccast ja jalutasime korra mereni. Sellel päeval oli hirmus tuul õues, aga külm ei olnud. Merel oli lammas peal. Me ei ole ammu jalutanud kahekesi, alati on Mira meiega kaasas... Kaua me mere ääres polnud, sest tõesti oli hirmus tuul ja meil oli aeg seada oma tee Ohtu mõisa poole. 

Me ei ole varem Ohtu mõista suvelavastustel käinud ja ei teadnud, mida oodata. Piletilevis oli kirjas, et vaatamata suveajale pange soojalt riidesse, sest etendus toimub tallis ja paksud kiviseinad pole hoonet veel soojaks lasknud minna. Mina pabistasin. Mõtlesin, et ma ei tahaks küll 2,5 tundi külmetada, aga asi polnud sugugi nii traagiline. Ei saa öelda, et seal tallis just soe oleks olnud, aga külm ka mitte. Jalutasime ennem etenduse algust mõisahoovis ringi, oli ilus ja hooldatud hoov koos hunniku kanadega ja kukega, kes muudkui kires. Etenduse vaheajaks panime endale laua kinni koos pokaali prosecco ja kirju koeraga ja etteruttavalt ma ütlen ära, et see oli mu esimene ja viimane kord kirjut koera maitsta, sest see maitseb jubedalt :D Ma ei saa aru, mis inimesed selles leiavad. Õudne rasvane ja läägelt magus käkk :D

Käisime vaatamas etendust "Suudlused", kus oli ainult kaks näitlejat: Anne-Mai Tevahi ja Karl Edgar Tammi. Kui ma tutvustust lugesin, siis ma ei osanud midagi arvata. Mõtlesin, et eks see ongi nagu loterii - vahel joppab ja vahel mitte, kuid lootsin südamest, et me ei pea pettuma. Ja me ei pettunud! Tegu oli väga hea lavatükiga ja ma soovitan seda soojalt vaatama minna. See rääkis ühest pikast ja suurest armuloost ja ausõna - ma ei ole mingite läägete armuromaanide ja armuseriaalide fänn, aga see tükk oli lihtsalt nii hea. Algas sellega, kui Mary ja John olid 11-aastased ja lõppes sellega, kui tegelased olid vanurid. Ja kõik, mis jäi sinna vahele. Kuidas nad kasvasid kokku ja kuidas erinevates eluetappides oli erinevaid väljakutseid, kuid armastus püsis. See oli tõeliselt romantiline armastuslugu ja ma samastusin nii paljudes eluetappides. Kõik see, kuidas tulid lapsed, kuidas suhtes oli probleeme, kahtlusi ja kõhklusi, kuidas vanavanemaks saadi, kuidas kardame vananeda jne. Näitlejad olid noored ja mitte nii tuntud veel, kuid nad said oma rollidega suurepäraselt hakkama. Ja vaatamata sellele, et tegu oli romantilisele armastusloole, sai palju naerda. Isegi mina naersin ja see on juba omaette näitaja. Niiet, kui teil on võimalust, minge seda tükki vaatama! Veel saab. 

Selline väljasõit sellel aastal. Oli tore ja elmusterohke. Koju sõites rääkisime etendusest ja kõik oli kuidagi kergem ja helgem. Ma tahaksin ka 75-aastaselt tagasi vaadata ja öelda, et elu oli ilus :) Alati ei ole, aga kui oleks koguaeg ilus, siis ei saakski aru, millal see on ilus, sest koguaeg oleks kõik ühtemoodi. Võibolla ma panen ka 75-aastselt pea Arvo õlale ja ütlen talle, et kui mina peaksin ennem Sind minema, siis abiellu uuesti, et oleks keegi, kes Sinu eest hoolitseks... Aga võibolla me istume Sipas terrassil, tõmbame kanepit ja tunneme, kuidas päike soojendab meie varbaid... Ja lihtsalt hea on olla :)

Teie Ennike