Allu pisikese beebi asjad

Ohjeldamatu kuduja, nagu ma olen, sain lasta varrastel lennelda. Allu nimelt sai 15.oktoober teada, et tulemas on pisike piiga. Sellesse perre siis kolmas tüdruk ja ma peaaegu kohe tellisin lõngad ära, mille jaoks Liisu mulle raha andis ja lasin terve huniku mustreid välja printida ning asusin kohe tööle. Kuna beebi sünnib märtsi alguses, siis teadsin kohe, et on vaja teha kampsun, püksid, müts ja papud, sest siis on alles külm aeg ja beebi vajab sooje riideid. Õpetused on kõik Drops Desing lehelt ja ei midagi keerulist. Kõige keerulisemad olid papud, aga natukene näpuga järje ajamist ja valmis said needki. Mulle väga meeldib pisikesi asju teha, sest need saavad kiiresti valmis, on nii imearmsad ja pehmed. Õnneks ma olen sellises eas, et endal küll mingit titeisu peale ei tule :) Piisab, kui saab teiste omasid nunnutada. Adeele (Allu teine tütar) küsis, kui pisike beebi on, kui ta sünnib. Allu ütles talle, et sama väike nagu Su beebinukk, aga Adeele oli selles ikka väga kahtlev. Hiljemalt märtsis Adeele näeb, kui pisike üks just sündinud tita on. 

Lõngadeks ikka Baby Merino ja Drops Merino Extra Fine. Pidin lausa neljad vardad endale juurde ostma, sest  polnud sobivaid. Töö lendas käes! Isegi natuke kahju oli, et nii ruttu valmis sai. 

Kõik asjad on 0-1 kuud ehk päris alguseks. Ilmselt koon ühe kampsuni veel, 1-3 kuud, et kui esimene väikseks jääb, siis on kohe uus võtta. 

Allu, see on lihtsalt imeline, et Sa otsustasid kolmanda lapse veel saada! Ilmselt Sul ootavad ees üsna rasked päevad oma kolme piigaga, aga rõõmu on ikkagi rohkem. Ja me oleme kõik olemas! Usu seda! See on nii tore, et üks pisike piiga tuleb jälle meie suguvõsasse :) See talv möödub küll kiiresti, sest ootusärevus on suur. Hoia end!

Teie Ennike

Kampsun lapselapsele

 Mul on vardad või heegelnõel koguaeg soojas. See on üks väheseid asju, mida ma teha oskan. Ja see on vähim, mida ma teha saan...

Armastusega...

Teie Ennike

Jõulud haiglas 2025

Nagu igal aastal alustasin projektiga "Jõulud haiglas". See tähendab, et kogun isetehtud mänguasju jõulud haiglas veetvatele lastele. Eelmine aasta juhtus kuidagi nii, et Heiki avatsas liiga hilja, et võiks projekti käima tõmmata ja see oli 15 aasta esimene kord, kus me mänguasju ei kogunud. See aasta otsustasin ise kohe härjal sarvist haarata ja Kristi aitas mind kuulutuse tegemisega ning 15. oktoober hõiskasin esimest korda välja, et see aasta kogume jälle mänguasju. Huvi on olnud küllaltki leige, aga ma panen selle selle arvele, et jõuludeni on veel kaks kuud. Kindlasti on inimesi, kes tahavad oma panuse anda. Isegi Piret, kes heegeldas viimati 25 aastat tagasi, ostis lõnga ja silmad ning pusib kaheksajalga teha. Toon siinkohal ära ühe lingi, kust leiab palju kergeid amigurumi õpetusi, kes tahaksid ka proovida ja panustada, aga ei tea, kust alustada. Lilleliis on kokku kogunud ja jagab täiesti tasuta lihtsate mänguasjade tegmisi. Kui Sa ei ole kunagi proovinud, siis nüüd on väga hea aeg alustamiseks :)

Ma olen ise ka ikka iga aasta juba mitu aastat järjest panustanud, tehes suuri ja erinevaid mänguasju. See aasta teadsin kohe, et panustan, aga  otsustasin ühe väikese kassi heaks, sest tahtsin teha kümme mänguasja ja et oleks lihtne teha. Vähem oluline polnud ka see, et ma ei pidanud selleks lõnga eraldi ostma, sain oma lõngakastist just parasjagu puuvillaseid lõngakerasid ära hävitada. Õpetuse võtsin selle sama Lilleliisi lehelt ja kui juba neljandat kassi tegin, siis enam õpetust vaatama ei pidanud. Nii on hea lihtne teha. Ma ei pidanud oluliseks, et mänguasjad oleksid suured ja igaüks ise nägu, sest sellel pole mingit vahet - kümme haiglas olevat last saab jõulude ajal minul mänguasja. Ja see oli seekord olulisem. 

Minu panus on antud! Ja ma olen tulemusega väga rahul, kõik on hoole ja armastusega heegeldatud. Kui Sul on projekti kohta küsimusi või tahad ka osaleda, kirjuta mulle messengeri või meili peale (ennike.luhtaru@gmail.com). Iga väikseimgi mänguasi on oodatud ja on vajalik. 

Jõuludeni on veel kaks kuud, jõuad küll kasvõi ühegi mänguasja teha. Ja see ei pea olema heegeldatud, võib ola ka kootud või õmmeldud - just  see, mida Sa kõige paremini oskad :) See siiras rõõm jõulude ajal haiglas oleva lapse silmis on parim tänu, mis olla saab. Ja mina tänan Sind, kes Sa otsustad kampa lüüa :) Kui Sa ei saa teha midagi enda heaks, siis tee midagi teiste heaks!

Teie Ennike

Frideberta

Ma käisin viimati Noorsooteatris siis, kui Sebastian oli väike. Ja sellest on juba ju aastaid. Kui ma Sebastianile ütlesin, et ma lähen Piretiga Noorsooteatrisse, siis ta küsis, kas te lähte lasteetendust vaatama:? Ja siis ma ei osanudki midagi öelda, sest mul puudus kogemus, kas Noorsooteatris on tõesti ainult lasteetendused. Etendus algas kell 11.00 ja siis ütles minu väga ratsionaalselt mõtlev poeg, et ongi lasteetendus. No jah... Ma käisin Piretiga multikat ka vaatamas ja mõtlesin, et ju Piret ikka teab, mida ta teeb ja kus me käime. Igatahes tuli Piret mulle neljapäeval järgi ja linna teatrisse me sõitsime vaatama etendust "Frideberta". 

Ma olin väga õnnelik, kui selgus, et peaosas on Mari Jürjens, sest ma ikka olen selline pigem fänn. Tasane fänn, aga mulle tõesti tema hääl meeldib. Etenduse autor ja lavastaja on Mikk Jürjens ja osatäitjad sel päeval olid Mari Jürjens, Merlin Kivi, Hardi Möller, Andres Roosileht ja Risto Vaidla. Kõik laulud olid Mari Jürjensi loodud. 

Esialgu ma olin üsna ehmunud, sest tegu oligi laste, noorte ja täiskasvanute etendusega ja lapsi oli oi kui palju. Mõtlesin seal omas mõttes, kuidas ma sain algkoolis õpetaja olla ja ellu jääda, sest see lärm, mida lapsed teevad, on lihtsalt kõrvulukustav. Ootasime etenduse algust kohvikus. Kui oma kohtade peale läksime, tervitas mind seljataga istuv Annika (endine naabrinaine), see oli temast väga armas. Ja siis algas etendus, kus osatäitja hakkas karjuma. Jummel küll, lärmi oli juba niigi olnud ja siis ma mõtlesin, et miks lasteetenduses peab alati olema lärm, aga küllap see köidab laste tähelepanu. Õnneks lärm vaibus ja lavale tuli Mari omas headuses. Kõik tema laulud... Nee don nii armsad ja nii sügava sisuga. 

Etendus rääkis hirmust ja armastusest. Ma ei tea, kas kolmanda-neljanda klassi lastele see oli päris eakohane tükk, aga võibola ma alahindan lapsi. See on lauludesse pakitud lugu, mis üritab kiigata meid kõiki hirmutavate tunnete ette ja taha, äkki isegi piiluda natuke nende sisse. Mulle jäi kõlama mõte, et hirmu võib ju tunda ja selle sees olla, aga see möödud ja kõik ei tundugi enam nii hirmutav. Veel jäi mulle kõlama see, et ei tasu endale teha minutipeal päevaplaani, sest nii võib jääda märkamata armastus meie ümber. 

Mulle väga see etendus meeldis. Ja ma ei ütleks, et see oleks olnud titekas või poleks justkui meile eakohane olnud. Ma ilmselt ise Arvoga ei oleks seda kindlasti kunagi vaatama läinud, aga Piretiga saab näha ja kogeda asju, mida muidu mu elus poleks. Etenduses oli väga palju laule ja muusikariistu. Ei jõua ära imestada, kui andekad võivad olla inimesed. Samti oli mulle üllatuseks, et Mari Jürjens on näitleja. Olen teda ikka ja ainult muusikuks pidanud. Näitleb ta igatahes väga tõetruult. 

Ma ei tea, kui kaua "Fridebertat" mängitakse, aga kui Sul on võimalus, mine vaatama. Mina samastusin selle etendusega ikka väga, sest ma ei tunne ühtegi inimest, kes kardaks nii palju, kui mina kardan... Mul on väga hea meel, et Piret mind seda etendust vaatama viis. Aitäh Sulle!

Hirmul on suured silmad 

Teie Ennike