Andri hõikas eelmisel sügisel välja, et tulemas on joogalaager Tenerifel ja siis mu esimene mõte oli, et mitte mingil juhul. Kallis, lennuk, raha pole, 8 päeva kodust eemal, koer jne. No mitte mingil juhul. Ja siis küsis Arvo, mis ma sellest arvan? Ma ütlesin niimoodi ettevaatlikult, et ma ei teagi... Arvo oli juba oma peas teinud kalkulatsiooni, et mängib välja küll ja siis ta ütles, et võiksime ikkagi minna. Kuna ma oma paljusid hirme ei tahtnud välja öelda, siis küsisin üsna arglikult, et arvad või? No ma siis ikka hakkasin mõtlema, et soe ja päike ja märts ja kogemus ja elamus ja ... No üritasin enda jaoks heaks mõelda, et soojamaareis märtsi alguses oleks ju igati tore. Arvo maksis esimesed arved ära ja sain aru, et ma tõesti pean sinna lennukisse minema. Paanika. Ma ei ole kunagi lennanud ja ma olen üsna veendunud olnud, et ma ei lähe ka kunagi lendama ja ma mõtlesin, et mismoodi ma sinna lennukisse saan :D Ilmselt mind tuleb oimetuks lüüa :D
Ärkasime Arvoga kell neli üles, asjad olid pakitud ja võtsin üle väga tüki aja ühe rahusti, sest ma sain aru, et nüüd kohe varsti hõljun ma maa ja taeva vahel ja see mõte ei meeldinud mulle. Võtsime Liisu auto peale ja asusime Tallinna Lennujaama poole teele. Normaalne inimene oleks tundnud elevust, aga kuna ma pole normaalne, siis ma karstin kõike - turvakontrollist lennukini. Liisu arvas, et ma olen liiga palju "Üksinda kodus" vaadanud ja ma siis püüdsin mõelda, et umbes seitsme tunni pärast olen ma päikese käes ja lennuk ei kuku vahepeal alla. Tagantjärgi võen öelda, et lennusõit on nagu kuke piss :D Selline tunne oli, nagu oleks bussiga sõitnud. Kõrvad läksid natuke lukku ja väheke oli turbulentsi ka, aga rahustit küll vaja poleks olnud.
Tenerifele jõudes võtsime oma rendiauto, mis oli Ford Kuga ja manuaal. Arvo oli loomulikult roolis. Kohtusime teiste laagerdajatega ja sõitsime Adejesse, kus oli meie korter. Korter oli kolme magamistoaga, mahtusime ilusasti seitsmekesi sinna ära, sest just nii palju meid oligi. Joogaõpetaja Andri oma naise Gretega, Kaie, Anneli, Liisu, mina ja Arvo. Korter asus heas kohas, linna südames, samas peatänava melu meieni ei jõudnud. Ookean oli viie minuti jalutuskäigu kaugesel. Ilm oli selline... kahtlane. Pilvine ja tuuline, samas oluliselt soojem, kui Eestis. Selle kaheksa päeva jooksul oli nii rannailma kui ka väga külma ilma mägedes (+3 kraadi).
Me käisime katamaraaniga ookeani peal vaalasid ja delfiine vaatamas. Ja nagu minule ikka kohane, siis ma karstin. Mul polnud õrna aimugi, mis asi on katamaraan ja ma karstin, et me läheme umbes sellise paadiga nagu Hobulaiule minnakse ookeani peale ja siis see loksub ja kihutab ja läheb ümber ja ...no igatahes ma igaksjuhuks küsisin Andrilt, ega see paat ümber ei lähe. Andri ütles, et ei ei või iial teada :D See lohutas mind väga. Ja siis me kõndisme sadamasse ja ma nägin meie "paati" ja sain kohe aru, et mis iganes peaks juhtuma, siis ümber see suur asi ikka ei lähe ja mu hirm vaibus. Ostsime endale vooditega kohad ja ma olin väga põnevil. Kahjuks vaaladest rohkemat ei näinud, kui seljauimeid ja delfiinidest nägime ka ainult natukene ning pildile polnud suurt midagi püüda, aga ma võin nüüd öleda, et ma olen käinud ookeani peal vaalasi vaatamas. Mõnes mõttes muidugi on tore, et vaalad ei hüpanud või midagi, sest ilmselt see tähendaks üsna suurt lainetust, aga tore oli ikkagi vaadata, kuidas nad hingasid ja ujusid. Sõitsime ühe koopa juurde ka, minu mäletamist mööda oli see armastajate koobas. Seal oli hästi ilus sinine vesi. Meie paadisõit kestis umbes kaks tundi ja selle ajaga suutis Liisu oma näeo ära kõrvetada, niiet...järgmine hommik tal olid silmaalused täiesti paistes.
Ma mõtlesin juba siis, kui lugesin päevakavast, et mida tähendab joogalik jalutuskäik? jalad kaela taga käte peal? Õnneks ei midagi nii ekstreemset :DMeil toimus hommikune joogalik jaltuskäik Alcalast Playa de la Arenasse. Andri rääkis, et see tähenda vaikuses ja isenedaga olemises jalutuskäiku. Kõndisime mööda rannikut ja olime üsna vaiksed, kuigi emotsioone oli nii palju ja oleks tahtnud jagada. Eks me natukene ikka vaikselt rääkisime, aga mitte siis, kui olime tesiste kaaslastega koos. Jalutuskäik kokku oli umbes kuus kilomeetrit.Nägin elus esimest korda musta liiva. Seal oligi nii, et osades randades oli kollane liiv ja osades must. Ja no need lained! Fantastiline! Vahel Eestis rannas käies näeb ka mingeid laine moodi asju, aga seal olid need ikka võimsad. Arvo käis ikka nendes lanetes hullamas ka, aga minu jaoks oli vesi liiga külm. Arvo muidugi viskas nalja ka, et kui me kaua sellel saarel elaksime, siis me saaksime kõik endale latiinotagumikud, sest kõndmine oli koguaeg üles alla. Meie siin oleme harjunud oma lameda maaga ja kui kuskil matkarajal ongi mingi natuke tõusu, siis seal Sa kõnnid koguaeg tõusvas joones. Kaheksa päevaga kahjuks latiinotagumikke ei saanud :D
Ühel päeval sõitsime põhja. Liisu oli mulle eelnevalt rääkinud, kui jubedad on need mägiteed. Kitsad ja kui buss vastu tuleb, siis on eriti hirmus. No ma muidugi kartsin :D Mõtlesin oma peas, et kas ma jõuan Sebastianile helistada ennem kui kuristikku kukume :D Küsisin Andri käest, kas see trip on ohtlik. Andri ütles jah. Ja see eriti mind ei rõõmustanud. Sõitsime mööda kiirteed ja siis keerasime mägiteele. Tsiisas! Mõtlesin, et kui ma sealt eluga pääsen, siis ma enam mitte kunagi mägedesse ei lähe. Kitsad teed, 180 kraadised kurvid, vastutulevad autod, kuristikud. Aga millised vaated! Elus esimest korda sõitsin ma autoga pilvedes. El Teide juures oli veel soe ja võtsime aega pildistamiseks. Sihkoht oli Anaga rahvuspark, kus me pidime matkama, aga selle jätsime ära, sest nii külm oli (kolm kraadi sooja ja jube tuul). Nägime hirmus jämedat ja suurt mändi, saime sellest täpselt seitsmekesi kätest kinni hoides ümbert kinni võtta. Aga ikkagi need vaated! Ma pole midagi nii ilusat näinud varem. Kui see tee oleks natukene laiem olnud, oleks kõik korras olnud. Arvo muudkui ohkas ja ahkas, kui ilus, kui ägedad teed, milline sõit! Ja meie Liisuga ainult ägisesime: ära sõida nii kiiresti, vaata, vastu tuleb auto, ära vahi ringi, ei tee pilti, kui oled roolis, oota, vaata, see piire juba tuleb vastu jne Arvo oli meist õhtuks täitsa väsinud. Ütles, et tal on kaks andurit autos :D No ja mina mõtlesin vaatamata fantastilistele vaadetele, et selle reisi jooksul mina enam rohkem mägedesse ei lähe! See on raudpoltkindel. Arvo on väga hea autojuht ja tal on uskumatult hea autotunnetus, kuid ma ei usaldanud neid teisi autosid, kes meile vastu sõitsid. Arvo sai ikka lapata nende käikudega seal mägedes, aga see ei vähendanud tema entusiasmi ja positiivsust.
Tagsiteel sõitsime pealinnast läbi ja tegime ühes kohvikus peatuse, kus sõime jäätist ja jõime kohvi. Muuseas, me jõime seal saarel palju kohvi ja Piret ütles mulle, et välismaal head kohvi ei saa, kuid meie jõime ainult head kohvi. Käisime ka ühes looduspargis pealinnas, mille nime ma kahjuks ei tea. Kui Adejes on rohelust väga vähe, siis pealinnas on ilus. Roheline ja ilus. Aga looduse lõhna ei ole, isegi, kui lilled õitsevad. Sellist lõhna nagu meil Eestis on, ei ole... Rabalõhn, sirelite lõhn, heina lõhn. Aga ikkagi oli huvitav vaadata, kuidas palmid ja kaktused kasvavad. Niimoodi päriselt, mitte aknalaua peal potis. Ja see kohvik, kus me jäätist sõime. Kui igalpool mujal sai inglise keelega täitsa hästi hakkama, siis selles pealinna kohvikus oli teenindaja meiega ikka püsti hädas. Ta ei saanud sugugi aru, mida me temast tahame.
Ühel lubatud rannailma hommikul päikest polnud ja me mõtlesime, mida teha. Andri pakkus välja, et lähme ahviparki. Mulle kõlas see kohe väga jaatavalt, sest mulle väga meeldivad pärdikud. Alati Tallinna Loomaias ma ka seisan nende juures kauem kui viisakas oleks. See oli küllaltki suur park ja me nägime seal peale pärdikute veel krokodille, kilpkonnasid, merisigasid, erinevaid papagoisid. Loomi sai sööta ka. Aga katsuda mitte. Õigemini merisigasid nagu oleks saanud katsuda ka, aga nad pelgasid ja ei lasknud end puudutada. Papagoid ütlesid "hola!" :) Annelil võttis üks papagoi kõrvarõnga kõrvast ära... See võis päris hirmutav olla. Aga pärdikud olid lahedad. Ühes aedikus oli neid hirmus palju, oli huvitav vaadata, kuidas nad seal käitusid. Keegi valvas, keegi oli beebiga, psiikesed pärdikud mürasid, keegi oli parasjagu ametis suguaktiga. Aga siis tuli päike välja ja meie Liisu ja Arvoga otsustasime, et rohkem me oma aega selles pargis ei viida, vaid läheme kohe randa päikest võtma, sest no ei saa ju soojalt maalt valgena tagasi tulla :D Nüüd võin muidugi öelda, et jah...nahk koorub ja minu pingutusest päikese käes vedelemas ei olnud suuremat sorti kasu...
Njaaa... ja siis see juhtus. Ma olin kõval häälel välja öelnud, et rohkem mina mägedesse minna ei kavatse. Ja siis Andri muudkui rääkis Masca külast. Arvo ütles mulle, et see küla on mägedes ja ma tundsin hetkega, et ma peaaegu saan surma. Aga siis mõtlesin, et küla...no küla. Nagu Sipa küla. Kui õudne see ikka olla saab? Küla.. Kõlba leebelt. Ja siis me ühel pealelõunal võtsimegi suuna sinna külla ja kui ma siiani olin arvanud, et mägedes on õudne, siis see tee oli lausa kohutav. See oli nii kitsas, et meil läksid ühe vastutuleva autoga peeglid kokku. Ja allpool oli ainult kuristik. Ühe kilomeetri läbimiseks läks 8 minutit. Arvo jälle ainult õhkas, millised ägedad teed ja meie Liisuga ainult ägisesime. Ma sellest külast ei mäleta suurt midagi, peale selle kaktuseviina, aga need teed.... Need otsatult kitsad ja kurvislised teed... Aga vaated muidugi olid jälle oivalised, kui julgesid ringi vaadata... No natuke julgesin. Arvo muidugi tegi sõidu ajal veel pilte ka ja siis me Liisuga ei saanud muud teha, kui ägiseda. Ma ei kujta ette, kuidas inimesed üldse sellisesse kohta elama lähevad... Ütlesin Liisule ka, et mõtle, kui Sa peaks iga hommik sellist teedmööda tööle sõitma... Vaatan Tallinn-Pärnu maanteed nüüd hoopis teise pilguga :D
Masca küla lähedal oli Las Portelas matkarada ja sinna me suundusimegi. Täielik eneseületus. Alt üles. Latiinotagumikud. Ja allpool ainult kuristik. Arvo oli nagu 10aastane, keda tuli koguaeg korrale kutsuda :D Ära mine nii ääre peale! Ole ettevaatlik! Kas Sa tead, kui palju inimesi on kuristikust alla kukkunud, sest teeb selfit selle ääre peal?!. Liisu ägises rohkem kui mina, sest mul lihtsalt oli nii suur hirm, et ei olnud aega isegi ägiseda. Aga ära me käsime ja vaated olid suurepärased. Allapoole liikudes oli juba natuke rahulikum olla, sest koguaeg oli tunne, et saab tasesele pinnale tagasi. Matkarada ise oli 2,4 km edasi-tagasi, aga meil oli palju pause ka. Et hingeldada ja pilte teha. Ja suitsetajad saaksid suitsetada.
Käisime väga palju erinevates restoranides söömas. Kõige prostam värk oli McDonalds ja kõige parema söögielamuse saime Mayte restoranis, kus sõime krevette. Palju sõime kala erinevas vormis. Mina jäin söögielamustega rahule, Liisu mitte nii eriti. Mulle maitsesid kõik toidud, välja arvatud kuskil vaeses külas mägedes söödud šnitsel. Andri ja Grete on taimetoitlased ja isegi nemad said enamus kohtades kenasti söönuks, kuigi seal vaeses külas neile pakuti lihaga lasanjet, kuigi nad ütlesid, et soovivad veganversiooni. Aga kuna nad pole toiduraiskajad, siis nad sõid selle ikkagi ära. Proovisime kaheksajalgu (paellas) ja minu jaoks oli uus kogemus ka väljas krevettide söömine. Pitsa oli väga hea, audentne. Vähemalt minu oma , mis oli peperooni ja mozzarellaga. Paella jättis sellise...riisiroa mulje :D Ei midgai erilist. Kui seal sees ei oleks neid krevette ja kaheksajalgu olnud, oleks ikka mage olnud. See tähendab siis seda, et kanaga paellat ma ei sooviks. Hinnad olid seinast seina. Peenemates restoranides ikka sellised Eesti hindade taolised. Aga üht ma ütlen - Eestis serveeritakse restoranis toit ilusamini. Mina muidugi ei oodanudki mingit Ammende Villa restorani taset, aga kohati oli küll tunne, et eriti söögi välimusele tähelepanu ei pöörata. Aga nagu öeldud - mulle maitsesid peaaegu kõik söödud söögid ja ma ei vingu ühegi toidu kallal. Igaüks oli omamoodi hea. Natuke jama oli see, et kuskil ei tahetud, et me eraldi arveldame, st pidime tegema ühise tellimuse ja ühise maksmise. Pärast siis arvutasime ja kantisime rahasid edasi-tagasi. Aga nii oli Tšehhis ka, et nad ei taha neid eraldi tellimusi. Mina muidugi ei saa aru, mis vahet sellel on, kas kolm inimest maksavad eraldi või seitse inimest koos, aga no saime hakkama. Õnneks pangamaksed liikusid kiiresti ja muretult.
Ja muidugi jooga, mille pärast me sinna soojale maale sõitsimegi. Andri arvates kindlasti oleks veel rohkem pidanud joogat tegema, aga meil oli nii palju muid aktiviteete, et lihtsalt ei jõudnud. Aga me joogatasime! Erinevates randades. Ainult ühe korra tegime korteri rõdu peal joogat, ülejäänud olid kõik kuskil ookeani ääres. Kõige ekstreemsem neist vast nudistide rannas, kus me muidugi olime riietega, aga neid paljaid kabanosse oli seal ikka palju. Kusjuures, selleks, et sinna randa jõuda, pidime me köiest laskuma. Võite kaks korda arvata, kas ma kartsin :D Ühe jooga tegime ilusa muru peal, kuhu me jalutasime kaks kilomeetrit. Üks hommikujooga toimus ühe kodutu naise "kodu" kõrval. Selle jooga ajal oli kõige raskem keskenduda, sest koguaeg pidi vaatama, mis ta seal teeb ja tegi ta palju. Ta jõudis meie tunnise jooga ajal kolm korda riideid vahetada, maalida, kanepit tõmmata ja oma "kodu" korda teha. Ja no nudistide rannas.... tundsin end nagu võõrkeha riietega :D Üldse on rannas ikkagi raskem keskenduda, sest nii palju on inimesi, hääli, laineid. Andri on suht vaikse häälega ka ja siis ikka oli tükk tegu, et kuulda, mis ta räägib. Aga jooga oli hea! Aitas kehal rahuneda ja andis nii palju energiat, et päeval jaksaks kõike kaasa teha, mis Andri oli meie jaoks välja mõelnud. Igatsesin ainult enda matti... Selle bambusmati peal oli ikka libe ja kõva ja ebamugav. Aga ma ei virise, Arvol oli ainult saunalina all ja jäi ka elama. Seda ma muidugi ütlen, et kõige rohkem mulle meeldib Andri joogat ikkagi teha Pärimusmajas, vaikse muusika ja joogamati peal :) Aga ma ei kahetse ühtegi joogatundi, mis Tenerifel oli. Vahel oli küll õhtuks nii väsinud, et kuidagi eij aksanud, aga kui kuidagi ei jaksa, siis kuidagi ikka jaksab.
Minu elu esimene soojamaareis. Nii palju hirme ja nii palju kahtlusi, kas ma saan ikka hakkama, aga ma võin täna öelda, et sain. Kõik oli väga tore. Kõik need vaated ja loodus. Need mäed! Nüüd ma saan aru, miks norrakas ütlevad, et miks me oleme lageda maa peale suusahüppe platvormi ehitanud :D Jah, ma kartsin, aga kui keegi mulle täna ütleks, et lähme uuesti, siis ma ei kõhkleks hetkegi. Ma oleksin valmis isegi sinna Masca külla tagasi minema, sest need vaated,, mida me nägime, on igat hetke ja igat hirmu väärt. Aitäh Andrile ja Gretele selle reisi korraldamise eest! Võibolla Andrile jäi natuke kripeldama jooga vähesus, kuid minu meelest oli seda just parasjagu palju. Ilm oli selline...nagu tavaline Eesti suveilm. Hommikud olid külmad, 11-12 kraadi. Päikese käes väga palav. Mägedes külm, tuuline ja vihmane. Kolmandal päeval hakkasime natuke kartma, et ei saagi päikest võtta, aga õnneks tuli kaks rannailma ka ikka. Mul isiklikult on hea meel, et ei olnud 30 kraadi sooja, sest selle kuumusega oleks väga raske olnud rannas joogatada. Ookeani ma kahjuks ei saanud, sest minu jaoks oli vesi liiga külm, aga ookeani ääres jalutanud olen ma nüüd küll. Ja ma ei väsi imestamast neid laineid! Ja mul on hea meel, et Arvos oli südikust neid laineid vastu võtta.
Kaks viimast õhtut oli mul koduigatsus. Sebastiani igatsus. Mira igatsus. Ma ju ei ole harjunud nendest eemal olema. Oleks tahtnud seda kõike Sebastianiga jagada ja kogeda. Talle oleks kindlasti mägedes meeldinud! Aga ta jõuab veel reisida siin elus küllaga. Kõik teed on talle valla. Mina pidin selleks ilmas 45 aastat elama, et lennuki peale minna :D Mul oli tegelikult hea meel koju jõuda. Kodust on ju tore ära käia, aga veel toredam on siia tagasi tulla ja tõdeda, et Eesti oma kevadega on samamoodi vaatamist ja tundmist väärt! Ja 20. märts hakkabki ametlikult kevad! Jälle üks pikk, külm ja pime talv üle elatud. Aga ma olen suve inimene, see on täiesti kindel. Nii tore, et Sebastian meid öösel ära ootas ja me saime jälle kohtuda.
Aitäh Arvole, kes meile selle reisi võimalikuks tegi! See ei olnud parim kuu reisimiseks, sest veebruaris on objekte vähe olnud, kuid küll me hakkama saame :) Oleme alati saanud! Ja kutsul oli nii hea meel :) Ta ei uskunud ära, kui ma uksest sisse tulin ja talle tere ütlesin - seisi tükk aega ühe koha peal.
Aitäh Sebastianile, kes hoolitses meie lemmikloomade ja kodu eest! Harjutused iseseisvaks eluks olid need kaheksa päeva. Ma ei kahelnud hetkegi, et ta ei saaks hakkama. Meil oli hea koju tulla, siin ei olnud plahvatust. Nüüd püüame oma tavapärasesse rutiini tagasi saada. Natuke on segavaid faktoreid, kuid küll kõik laabub. Ja olgu maailm nii ilus ja soe kui tahes - koju on alati hea tulla :)
Teie Ennike
