Jänks

Küll on tore, et beebisid muudkui sünnib ja on sündimas, sest nii saan mina ohjeldamatu kudujana ja heegedajana muudkui putitada :D Ma kaheksajalgade juures juba kirjutasin, et minu tugiisik Piret sai märtsi alguses vanaemaks ja nüüd ta tellis minult mänguasja. Kirjutas, et mõmmi, aga andis mulle siis ikkagi vabad käed, et oleks huvitav. Kuna ma alles hiljuti ühe mõmmipoisi ühele beebile tegin, siis ma mõtlesin, et jänes oleks palju ägedam endal teha, sest siis ei pea sama asja tegema ja ma ausalt öeldes ei mäletagi, kas ma seda konkreetset jänest üldse olen kunagi teinud... Võibolla olen, aga kui tegema hakkasin, siis küll ei meenunud, et oleksin varem nii suurt jänest teinud. 

Ohjeldamatu, nagu ma olen, tellisin kohe lõngad ära ja olin ootusärevuses. Tänapäeva pakiteekond on kiire ja korralik ning juba järgmisel päeval olid lõngad käes. Hakkasin usinasti tegema. Minu meelest kõige huvitavam töö on mänguasja pea ja näo tegemine - et huvitav, milline välja tuleb? Kas tuleb ikka nunnu? Kuidas kulmud? Nina? Kõrvade kangas? Millise lõngaga? Kui pea valmis saab, siis on lihtsalt tuim tegemine, aga ikkagi huvitav, et kuidas lõpptulemus välja näeb. No ja minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt näeb ikka väga äge välja! Ja suur (ilma kõrvadeta 39cm)! Ja täiesti ehtne jänes! 

Ma olen nii rahul :) Päriselt ka. Kõik need värvid sobivad nii hästi kokku ja nööbid on ägedad (vanades varudes veel ikka jagub neid puidust nööpe erinevate maalingutega). Traksi improviseerisin. Ma loodan väga, et Piret ei ole kuskil hinges pettunud, et ma mõmmit ei teinud. No et ma tegin hoopis jänese, aga minu meelest on see jänesepoiss tõeliselt äge. Beebi ei jaga sellest veel midagi, aga ühel päeval jagab ja siis ma loodan, et beebist ja jänesest saavad sõbrad :)

Nüüd on heegelnõel soe ja meie oma beebil ei ole veel vanaema tehtud mänguasja (kaheksajalg on, aga ma mõtlen midagi suuremat ja raskemat). Õpetus on välja vaadatud, lõng ja täitematerjal ostetud. Muud ei olegi, kui anna aga minna! Aga kiiret ei ole, sest beebi alles kasvab emme kõhus ja ilmad on juba nii soojad ja kevadised  - kohe kutsub õue jalutama ja rattaga sõitma (jah, rattahooaegon lõpuks avatud). Aga õhtul, kui kõik on vaikne ja trennid tehtud, saab diivaninurgas jälle nokitseda :) Robini ja Anete beebile, oma armsale lapselapsele :)

Teie Ennike

Kaheksajalad beebidele

Mul on siin vahepeal olnud vaja silmuseid lugeda. Palju lugeda. Ja kuna mul ühtegi projekti pooleli ei olnud, otsutasin beebidele kaheksajalad teha. Jah, just nimelt beebidele, sest nagu te kõik teate, saab minust mais vanaema. Aga üsna suure üllatusena saan ma ka juunis taaskord vanatädiks (ääremärkusena võin öelda, et ma olen vilets tädi ja veel viletsam vanatädi....). Ja siis veel sai mu tugisik vanaemaks ja no see tähendab beebit :) Kuna mul projekti pooleli ei olnud, lõnga ja tädist ka mingi suurema asja jaoks polnud, siis ma vaatasin kriitilise pilguga oma lõngakasti üle ja leidsin sealt just nii palju erinevates toonides puuvillaseid lõngu, et sai heegeldada kaheksajalgu. 

Neid heegeldatakse tegelikult enneaegsetele Tallinna Lastehaiglasse ja ma olen korra elus selles projektis osalenud - tehes 10 kaheksajalga just enneaegsetele. Aga ma mõtlesin, et miks ei või ka õigeaegsetele teha neid? Nad ju samamoodi õpivad haarama, milleks on need krussis jalad ideaalsed. Turvasilmi ka ei pannud, et oleks eriti turvaline, kuigi ma päris hästi ei mõista, kuidas need turvasilmad saavad ebaturvalised olla alla kolmeaastastele. Mul tegelikult ei olnud plaanis kolme kanni teha, ma ikka mõtlesin, et teen Robini ja Anete beebile, aga kuna see on nii lihtne tegemine vähese lõngakuluga, siis ühest sai kaks ja kahest kolm. Roosamanna oli kõige südamelähedasem, sest ikkagi meie pisike tüdruk sünnib :)

Ma panen siia lingi, kui äkki keegi tahab enneaegsetele neid teha. See on tõesti kerge tegemine. Ainus tüütu osa on jalgade õmblemine õigele kohale ja lõngaotste peitmine. Mina teen neid ilma õpetuseta. St ma lugesin õpetuse läbi ja tegin ära. Natuke nuputamist oli, et kuidas ma siis ikkagi selle näo teen ilma turvasilamdeta, aga internetiavarustes ringi vaadates, leidsin ka sellele lahenduse. Igatahes on hea beebidel nendest jalgadest haarata, kui oskusi juba nii palju on. Mis põhiline - ma sain palju silmuseid lugeda ja see on minu teraapia, kui seda vaja on. Ja vahel on vaja, väga vaja. 

Ja nii nad valmis saidki! Nüüd mul on üks tellimustöö, mis on suurem ja keerulisem. Tellisin lõngad ära (uskumatu, kui kalliks on läinud aastate jooksul puuvillane lõng!), varusin natuke täitematerjali ka ja nüüd peaks minu näppude vahelt välja tulema üks jänes ja üks mõmmi. Ma tegelikult ei tahtnud mitu aastat ühtegi mänguasja teha, sest... See on aeganõudev ja üsna raske töö, aga nüüd ma olen teinud ühe mõmmi ja need kaheksajald ja kuidagi isu on muudkui veel ja veel teha. Mul on viimane poolaasta üldse väga käsitöö tegemise isu peal. Ei tea, kas see on sellest, et minust saab vanaema või lihtsalt meeleseisund on selline, et koguaeg peab mingi projekt käsil olema. Köögirätikud ootavad ka tegemist, mis Anete soovis :) Niiet - tööd on ja see on hea. Ei tohi ainult ennast unustada sinna lõngade ja heegelnõela või varraste maailma...

Mulle meeldis neid kaheksajalgu teha. Aeg läks kiiremini ja ei pidanud eriti palju mõtlema. Ma loodan, et beebidele meeldivad nende lelud :) Aitäh kõigile, kes mu käest midagi tellivad! Mina saan midagi luua ja tellijal on rõõm saada. Ja muu ei olegi oluline...

Teie Ennike

Hahta jooga

Hatha jooga on joogavorm, mis hõlmab füüsilisi asendeid, hingamistehnikaid ja täielikku lõdvestust, et parandada füüsilist ja vaimset heaolu. See on terviklik praktika, mille eesmärk on luua kehas ja meeles tasakaalu. Sõna “Hatha” on tuletatud kahest sanskriti keelsest sõnast “Ha” ja “Tha”, mis tähendavad päikest ja kuud. Hatha jooga praktika põhineb nende kahe energia tasakaalu leidmisel kehas, et saavutada harmoonia – ja tasakaaluseisund. Päikeseenergiat seostatakse aktiivsusega, kuu energiat aga rahulikkuse ja lõõgastusega. See oli nüüd tark jutt internetiavarustest.

Märjamaal hakkasid novembri alguses toimuma joogatunnid. Paraku langes tunni aeg kokku kooriprooviga ja ma olin üsna suures segaduses, mis saab, sest Viive ei andnud võimalust proovist mitte osa võtta ja mina tahtsin proovida uutmood joogat. Käisin kahes kohas korraga - alguses läksin kooriproovi ja siis küsisin end poolest proovist ära, et minna joogasse. Päris esimene joogatund ma ei teadnud, kas see kõik mulle üldse meeldib, aga Liisu tegi ettepaneku ikkagi joogat nuusutada. Meie õpetaja on Andri Bode, kes esimestes tundides oli üsna kohmetu, aga nüüd, kui oleme viis kuud juba iga nädal kaks korda praktiseerinud, on Andri muutunud palju enesekindmaks ja avatumaks. 

Käime Liisuga joogatundides kaks korda nädalas. Arvo ühineb meiega ka alati kui saab, kas siis onlines või lives. Meile kõigile väga meeldib ja hahta joogal on nii palju kasutegureid. Üks Hatha jooga praktiseerimise eeliseid on füüsilise tervise paranemine. Regulaarne praktiseerimine arendab keha painduvust, jõudu ja tasakaalu, samuti parandab südame-veresoonkonda, närvisüsteemi ja hingamist. Lisaks aitab vähendada pingeid ja põletikke kehas ning tugevdada immuunsüsteemi. Tänu Hatha jooga praktika mõjule paraneb ka meie une kvaliteet ja suureneb keha võime seista vastu haigustele. Sellel on ka väga suur mõju meie vaimsele tervisele. Jooga praktiseerimine aitab vähendada stressi, ärevust ja depressiooni, tõstab eneseteadlikkust ning annab sisemise õnne- ja rahulolutunde. Hatha jooga praktika toob praktiseerija vaimsete väärtuste juurde, õpetab andestamist, kaastunnet ja tingimusteta armastust.

Meie tunnid algavad vestlusega erinevatel maistel ja spirituaalsetel teemadel. Need on väga huvitavad ja silmaringi avavad. Andril on igaks tunniks ette mõeldud, millest me seekord räägime. Mõnikord tahaks ägedalt vastu vaielda, aga ma pole eriline vaidleja. Vahel meile tundub, et Andri jaoks on elu meie kehas siin ja praegu natuke vastumeelne, aga see võib tulla sellest, et ta on vaimselt hoopis teisel levelil. Peale vestlust tuleb lihaste ja liigeste soojendus ja siis tuleb mingi kindla ashana tegemine, nt kuutervitus, päikesetervitus, palmipuu ashana, adra tegemine jne. See tund ei ole väga raske ega pingutust nõudev, aga see on just paras koormus õhtusel ajal (19.00-20.30). Tund lõppeb lõpumediatsiooniga, kus me oleme mattidel pikali pleedide all ja siis Andri kas loeb midagi ette või kuulame sanskritikeelset mantrat. Ei ole harv juhus, kui keegi lõpumediatsiooni ajal magama jääb (alle seile õhtul Arvo norskas :D)

Jooga meeldib meile. Olen varasemalt käinud vinyasa joogas. See oli hoopis teistsugune ja palju rohkem kehalist võimekust nõudev. Hahtha jooga on rahulik ja sügav. Mul on vahele jäänud ainult kaks tundi ja seda tervise tõttu. Muidu oleme ikka alati kohal ja valmis praktiseerima. Nüüd vist muutub ühe joogapäeva päev, aga see ei heiduta meid, sest ühe korra nädalas saame ikka käia. Mida mina tunnen peale joogatundi? Rahu. See pidev ärevus, mis mind saadab, jääb kuskile tahaplaanile. Ainuke asi, mida mul on raske teha, on lõpumediatsioon, sest mu mõtted kipuvad uitama minema. Ma ei suuda keskenduda mantratele ega jutule, aga sellest pole midagi - ma loodan, et ajas see muutub paremaks. 

Ja ma ikka imestan Liisut, kes ärkab iga päev kell viis ja sõidab Tallinnasse tööle ning ta ikkagi jaksab kaks korda nädalas (tegelikult isegi kolm korda nädalas, sest ühel päeval meil on pilates ka) end nii õhtul kodust välja ajada, et saaksime kõik koos joogat praktiseerida. Sama lugu on tegelikult Arvoga, aga viimane ärkab veel varem kui kell viis. Vahel meil on natukene hirm, et äkki joogatunnid jäävad ära, sest huvilisi üleliia palju pole, aga me ikka loodame, et Andri ikka tuleb Märjamaale, et meiega joogat teha. Meile tundub, et see talv ja pime ja külm möödus ka tänu joogale ja pilatesele palju kiiremini. 

Jätkame! Juulikuus on oodata kolmepäevast jooga- ja mediatsioonilaagrit ja suure tõenäosusega me võtame sellest osa. Saab olema väga põnev nädalavahetus. Kui Sa tunned huvi, tule ka joogasse :) Mida rohkem meid on, seda kindlamalt Andri Laitsest Märjamaale tuleb. See joogagrupp on justkui väike sõpruskond, kus oleme üksteisega juba harjunud ja õhkkond on vaba ja toetav. Meie kolmekesi oleme ikka kohal, olgu mistahes takistused teel. Ja Andri on tõsiselt lahe guru, kes tuletab koguaeg meelde, et tee nii, et Sa tunned end mugavalt. Nii et -mugavad riided selga ja joogasse!

Teie Ennike

Meie beebile :)

Maikuu jõuab järjest lähemale ja lähemale ning minu sõrmed muudkui sügelevad ja sügelevad. Ma suure hurraaga hakkasin kohe kuduma, kui sain teada, et vanaemaks saan. Polnud nii palju mahtigi, et oodata ära, kummast soost pisike on. Ostsin valge lõnga ja kudusin talle tekikese. No siis saime juba teada, et tulemas on tüdruk ja siis ma olin ikka täiesti ohjeldamatu oma roosamanna sees :D Et ma selle roosamanna sisse ära ei upuks, tellis Piret minult beebipoisile tekikese ja ma olin helesinise lummuses. Sain selle teki valmis ja vaatasin seda igast nurgast ning sain aru, et ma tahan meie beebile ka sellist tekki, kuna esimene, mis ma tegin, oli selline toekam ja paksem, aga meil on ju kevadebeebi ja siis ma mõtlesin, et ikka tore oleks, kui tal oleks õhuke ja pitsiline tekk ka. Isegi lõng oli juba olemas :D 

Hakkasin suure hooga kuduma, aga siis tekkis mingi seisak. Ma ei teagi. Lihtsalt ei olnud sellist tunnet, et tahan kududa ja tekike seisis diivani käetoe peal. Mõtlesin koguaeg, et mul pole aega ja sisustasin oma aega lugemisega, jalutamisega, koristamisega, söögi tegemisega, joogaga, pilatesega, õppimisega - no tegin igasugu asju ja aega nagu päriselt polnud. Ja siis ühel ööl nägin unes, et beebi oli juba sündinud ja mul ei olnud asjad valmis. Ärkasin hirmuhigiga üles ning mõtlesin, et nüüd on aeg, kuigi päriselt oli sellel hetkel beebi sünnini kümme nädalat. Kudusin kohe ühe päevaga kaks lõngakera ära ja teisel päeval veel ühe lõngakera ära ning valmis ta saigi. Pesin puhtaks, laotasin kuivama ja olin ise hirmus õnnelik, et selle töö ette võtsin. Tekk tuli just nii ilus ja õrn, nagu ma lootnud olin. Ja muidugi roosa :) 

Ja siis vaatasin neid kampsuneid, mis ma teinud olin ning mõlemad tundusin kuidagi nii suured. Üks oli küll kootud vastsündinu suurusega, aga oli sama suur, kui 1-3kuuse kampsun. Ja siis ma otsustasin, et koon veel ühe kampsuni. Olin seda kampsunit varem kudunud (Alissale ja Lilile), aga kui õpetuse ette võtsin, tundus kõik nagu hiina keel. Mitte midagi ei saanud aru. Lugesin kaks korda õpetuse läbi ja sain aru, et lugemine ei vii mind kuigi palju edasi. Peab otsast tegema hakkama. Ja hakkasingi. Rida realt läksin edasi ja kõik oli selge nagu seebivesi. Ilma irooniata. Tegelikult ka ei olnud midagi rasket. Olen tähele pannud, et kui mulle mõni õpetus tundub raske, siis ma pean lihtsalt hakkama rida realt edasi minema.  Sellest sada korda läbi lugemisest pole mingisugust kasu. Ikka peab hakkama otsast tegema. 

Igatahes on nüüd pisikesel piigal päris esimene kampsun ka olemas, kuigi mulle tundub, et ikka on liiga suur :D aga ma vist järgmist kampsunit tegema ei hakka... Mind, hullu, muidugi ei tea ka, mis mõte mul parasjagu pähe lööb või unes näen.... Ilmselt mulle tuleks lõngapoodide blokk peale panna :D Aga ma ise olen hirmus rahul tegelikult, sest kõik, mis ma talle kudunud olen, on armastusega kootud. Igaksjuhuks ükskord küsisin Anetelt, et kas ta üldse tahab neid minu kootud asju? Äkki ta tahab ainult poest ostetud stuffi, aga Anete ütles, et ikka loomulikult tahab. Uh, hingasin kergendatult, sest olen tõesti ohjeldamatu olnud. Ma oma lastele päris pisikesi asju ei teinud, ei olnud siis veel nii osav, aga aastate jooksul on nii mõnigi beebi minu kootud asju saanud kanda. Enda lapselapsele ilmselt koon ka edaspidi palju asju, sest need on kõik nii pehmed ja soojad ning ei saa ära unustada, et südamega tehtud. 

Kevad on käes :) Ja oodata on veel 8-9 nädalat. See aeg läheb ruttu. Loodan nii väga, et minust saab hea vanaema. Ma oma vaimusilmas juba näen, kuidas ma talle Petsoni lugusid loen :D ja siis me koos naerda saame. See, et sinna juurde käib väikeste kampsunite kudumine, on kuidagi nii loomulik. Ootan nii väga seda pisikest imet :) 

Teie Ennike

Hip-hip-Hurrrraaaaaa!

Täna on Sebastianil sünnipäev :) ja kevade alguse päev. Mis saaks veel toredam olla? Jälle üks pime, külm ja pikk talv üle elatud. Aga et keegi ei arvaks, nagu meil oleks igav elu, siis mul on postitamata minu ja Sebastiani sünnipäevapidu. Minul nimelt oli 14.märts sünnipäev ja ma sain 45aastaseks. Selline "pooljuubel". Kuna kõik armsad inimesed küsisid juba ammu meie käest, et kas pidu saab ja kus pidu saab ja millist pidu saab, siis tundis minu armas abikaasa teatavat survet. Mina ei tundnud midagi :D Pole just eriline pidutseja... Aga selge oli see, et ega me niisama lihtsalt ei pääse ja midagi me peame ikka tegema minu ja Sebastiani sünnipäeva puhul. Mida lähemale jõudis sünnipäev, seda enam ma hakkasin Arvo käest küsima, et mis siis saab, aga Arvo oli salatsev ja ütles ainult, et vaatame seda asja, kuni lõpuks tal ei jäänud midagi muud üle, kui ikka ära rääkida, mida me siis teha võiksime. Ja mõtted olid tal head!

15.märts pakkisime kõik vajaminevad asjad kokku, mahutasime end viide autosse ja hakkasime sõitma Lõuna-Eestisse. Ilm oli ilus, päike paistis, midagi ei sadanud, aga tuul oli päris kõva. Kui me tegime Tikupoisis ja Tartu Lõunakeskuse juures pissipeatuse, siis oli nii külm tuul, et ma mõtlesin, mismoodi see päev küll üle elatakse? 

Esimene sihtkoht oli Tilleoru matkarada. See asub Põlva maakonnas looduskaunis kohas. Tee sinna orgu oli käänuline ja mägine. Selline tunne oli, et tee saab otsa, aga me läksime rahulikult, sest mida lähemale me jõudsime Tilleorule, seda lumisemaks ja jäisemaks kõik läks. Tänasin iseennast, et olin ikkagi naelikud ka pagasnikusse pannud. Kohale jõudes päike ikka paistis ja nii uskumatu, kui see ka pole - tuult ei olnud üldse. 

Asusime teele. Kaarti vaadates saime aru, et rada ei ole enam endine ringikujuline, vaid edasi-tagasi matk. Olime natukene pettunud, sest ei saanud päris täpselt aru, mis nägemata jääb. Arvo arvas, et küllap sealt on metsa välja viidud ja seetõttu on kõik mudane ja läbipääsmatu. Rada kulges tõusude ja languste saatel, oli hästi põnev. Adeele ei jaksanud juba peale poolt kilomeetrit kõndida ja Ailen pidi teda süles tassima. Arvo valis just selle raja seetõttu, et see oli lühike - ainult 4,5km. Arvasime, et Adeele kõnnib selle vabalt ära, aga olime liiga optimistlikud. 

Umbes kilomeeter peale algust jõudsime lagendikule, kuhu paistis päike peale ja lumi oli peaaegu ära sulanud. Leidsime mahalangenud puu ja seadsime end sinna sisse, et piknikut pidada. Olime kaasa teinud praemuna ja kaerahelbeküpsiseid. Teistel oli ka igasugu asju kaasas. Meil oli seekord kaasas kaks koera - Liisu võttis oma Mia ka ühes, sest Märjamaale ei jäänud kedagi, kes oleks teda pissitanud. Oi, nendel koertel oli häda majas! Kõik sõid ja nad ju tahtsid ka. Arvo ja Raivo siis kordamööda jagasid koertele palakesi ja polnud ohtugi, et viimased kuhugi kolama lähevad, sest koguaeg sai midagi süüa. Adeele sõi juustupulki ja nagu hiljem selgus, oli see väga hea kütus, sest ta kõndis jupi maad oma jalgadega. 

See vahepeatus oli väga mõnus seal päikese käes. Kui keha oli kosutatud, kulges tee edasi muudkui üles- ja allapidi. Naelikud oli väga hea valik, sest ikka libe oli ka. Koerad jooksid vabalt. Meie Mira jooksis küll kõige ees, aga tuli iga natukese aja tagant nuusutama, kas mina ja Arvo ikka tuleme ka. Ma ei tea, mul oli kuidagi nii stressivaba. Mõtlesin, et kus ta ikka kaob või läheb, jookseb siinsamas meie juures. Tavaliselt ma ikka nii põen, kui ta lahtiselt jookseb. Jõudsime Merioone allika juurde. Julgemad maitsesid ka allikavett. Ma pidin koguaeg vaatama, et Mira vette ei läheks, sest ikkagi külm oli ju. Aga ta on hull veehaige, andis teist ikka eemale hoida. Allikavesi oli puhas ja pehme, enamus maitses. 

Peale allikat pidime minema trepist üles. Selline tunne oli, et ei ole eluseeski trenni teinud - nii võttis hingeldama. Üles jõudes seisime silmitsi eesti kõige jämedama männiga. Adeele oli selleks ajaks juba nii väsinud, et Arvo kandis teda kukil. Ikka paras raskus matkajuhile! Peale seda mändi hakkas rada kulgema pigem languses. Arvo pani korra ikka põlve maha ka, aga kõik jäid püsti ja midagi hullu ei juhtunud. Adeele avastas, et saab pepu peal mäest alla lasta ja oli jälle energiat täis. Koerad elasid oma õnnelikku koeraelu :)

Matk kulges ilma igasuguste probleemideta. Kõik olid heas tujus ja jaksu oli. See ei olnud mingi kerge matkarada, aga seda huvitavam oligi. Meie kandis siin on matkarajad sellise dlauged ja igavad - ilusad küll, aga igavad. Lõuna-Eestis on ikkagi mägine ja peab rohkem pingutama, et rada läbida.  

Peale matkamist võtsime suuna Pilkuse puhkemaja poole, mis asus mõni kilomeeter ennem Otepääd. Oleme seal majas kaks korda ennem ka käinud, aga seekord oli kõik teisiti. Maja oli nii ümber ehitatud ja korda tehtud, et ei tundnud seda kohe äragi. Kodulehel on kirjas, et maja mahutab 12 inimest, aga tegelikult on voodikohti 14le inimesele. Meid oli 15 ja kaasavõetud madratsiga tulime kenasti toime. Suur muudatus oli see, et üleval korrusel on nüüd WC, mille üle mul oli väga hea meel, sest ma kardan neid pikki treppe. Muuseas, meie Mira ei olnud sellest trepist nõus ei üles ega alla minema. Kui magama läksin, tõi Arvo ta süles minu juurde ja kui hommikul ärkasin, siis tõi  Rainer ta süles alla tagasi. See trepikartus on tal tulnud pimedusega. 

Tegime kambakesi kõik söögid valmis ja lasime hea maitsta. Arvol oli suitsuahi kaasas ja ta tegi suitsulõhe. Margus ja Bassu grillisid šašlõkki, Ailen oli teinud 5kg kartulisalatit, mina olin teinud küpsisetordi. Kõike oli külluses ja selleks ajaks, kui sauna pidi minema, olid kõigil kõhud liiga täis. Aga saun oli mõnus! Vaprad käisid jääaugus ka - tiik oli kohe maja juures. Mina ei käinud, ei suutnud. Raivo tegi sangartele (Sebastian, Rainer ja Luhtu) sellist sauna, et nad ei jõudnud ära ohkida, mis nad kogenud olid :D Äkki oli 105 kraadi kuuma? Midagi sellist. 

Bassu mängis südaööni kitarri ja me laulsime. Vapramad tantsisid kella kaheni öösel. Oli nii mõnusa energiaga õhtu. Kõik tegid kõike kaasa ja keegi end laua alla ei joonud. Hommikul oli piisavalt aega, et kambakesi kõik ära koristada ja algaski kolmetunnine kodutee. 

Me Sebastiani ja Arvoga täname kõiki, kes võtsid vaevaks selle pika ja elamusi täis teekonna meiega ette. Aitäh Liisu, Raivo, Ailen, Adeele, Alissa, Bassu, Margus, Luhtu, Essa, Getter, Katariina ja Rainer. Aitäh ka Mirale ja Miale, kes olid väga head kutsad ja mingeid probleeme ei valmistanud. Oli eriline ja teistsugune sünnipäevapidu ja just selline, mis võiks mulle ja Sebastianile meeldida. Aitäh, Arvo, Sulle selle organiseerimise ja teostamise eest - ma nägin ju kõrvalt, mida selline sünnipäev tähendab. Ma ise ei oleks eluseeski midagi sellist korraldada suutnud. Suur aitäh! 

Täna tunneme rõõmu Sebastiani sünnipäevast - kaneelirullid on kindel valik :) Ilusat kevade algust kõigile!

Teie Ennike