Vitamiinimatk Liivanõmmel

No kui õues on ikka nii ilus sügis nagu täna oli, siis ei jää muud üle, kui tuleb kokku koguda kallid inimesed ja minna loodusesse. Arvo arvas juba eile, et võiks kuskile matkama minna ja ma olin kohe käpp, samuti Sebastian, Liisu ja Margus. Mõtlesime tükk aega, kuhu minna ja ma pakkusin välja Liivanõmme õpperada, sest see oli just parasjagu pikk ja minu mäletamist mööda seal ei olnud laudteid. Mitte, et mulle ei meeldiks laudteed, aga peale seda, kui Mira pimedaks jäi, ei saa ta laudteedega kuigi hästi hakkama. Seetõttu oli väga hea, et neid ei olnud. 

Küpsetasin liiga hea pohlakeeksi, pakkisime asjad kokku ja asusime teele. Pagasnik inises terve tee... Ma ei tea, miks see koer nii ärev on, aga ta on ja ta iniseski terve tee, mis me Nõvale sõitsime (80km-t). Mul oli tunne, et ma teen tast mütsi :D, sest mina küll ei suuda rahulikult kuulata, kui ta vahetpidamata iniseb. Sõit kulges viperusteta, kuigi see kaks kilomeetrit munakiviteed oli ikka üsna jäle. Ilm oli fantastiline, sooja oli 9 kraadi ja päike paistis. Kohale jõudes lülitasin oma nutikella sisse ja asusime teele. 

Rada kulges mööda männimetsa ja metsaalune oli punane. Ma ei mäletagi, millal ma viimati olen näinud nii palju pohlasid! Liisu oli koguaeg põõsas :D Ja ega siis teistel ka muud üle ei jäänud, kui koguaeg põõsas olla. Arvo googeldas, mida kasulikku pohladest saab ja benefitid olid ikka muljetavaldavad. Mul käis peast läbi mõte, et sellise tempoga me ei jõua hommikuks ka seda ringi ära teha, aga nii õudne see asi ikka polnud. Kuigi jah - pohlasid sai ikka üksjagu ära söödud. 

Rada ei olnud väga hästi märgistatud, mitmes kohas olime segaduses, kuhu me minema peame. Arvo ikka mitmeid kordi vaatas Mapsist järgi, kuhu minema peab. Kuskilt suutsime ikkagi valesti minna, sest varasemast kogemusest oli meeles hoopis teine koht, kust me autode juurde saime. Nt oli posti otsas kaks noolega märki, kuhu minna ja siis pidid olema iromant, et välja mõelda, et huvitav küll, kummas suunas meie minema peame. Natuke nalja sai sellega ka, et koerad ja inimesed ei tohtinud metsas kakada. Huvitav, kuidas seda oleks saanud ära hoida, kui see tunne peale oleks tulnud :D Mööda metsa kõndisime lõkkekohani, kus pidasime kohvipausi värske pohlakeeksi ja juustuga. Koer sai ka oma osa, võibolla rohkemgi, kui oleks pidanud saama. 

No ole leidlik ja mõtle välja, kuhu Sinu tee viib... Kakamiskeeld veel pealekauba

Metsarada viis mereni, kus oli nii pikalt, kui silma seletas, ilus liivarand. Liiva sees aga kõndida polnud kõige mugavam. Pohladest oli õnneks natukeseks ajaks jokk, aga seda ainult nii kaua, kuni jõudsime metsateele tagasi. Liisu ja Arvo korjasid Liisule karbitäie pohlasid kaasa ka. Ülejäänud pistsid ikka omale põske neid vitamiinirikkaid marju. Metsaalune oli ka seeni täis, kuigi peale liivapuraviku me midagi tuvastada ei suutnud. Aga seeni oli tõesti palju! Üks seltskond korjaski neid seal, aga meie jäime ikka pohlade juurde. Mets oli täis ka vanu kuivanud mände, mis olid nii ilusad. Väga haralised ja käänulised ning rähnide poolt ära toksitud. 

Ja no see koer... andku Jumal mulle kannatust! Ta on pime ja koperdab igale poole otsa, aga see ei vähenda tema ürgset soovi olla juht. Ja juht ta oligi - tiris mind vahepeal lausa paaristõugetega edasi. Kui me vanasti lasime ta ikka rihmata jooksma, siis nüüd enam ei julge - ta ei näe midagi, kuhu läheb. Ja niimoodi rihmaga on teda ikka kergem juhtida ka. Aga ma olin temast nii tüdinenud, et kui auto juurde jõudsime, siis kamandasin ta otsejoones pagasnikusse. Igatsen vahel seda aega, kui sai ilma koerata matkata, ilusaid fotosid teha ja nautida. Seepärast - kui Sul on tuju ja tahtmist, kutsu mind matkale - ma jätan koera koju teistele kantseldada. Nii tahaks lihtsalt kõndida, ümbrust vaadata ja ilma nautida, ilma, et kuts tiriks nagu viimne päev oleks käes. 

No andke mulle ka juustu!

Mõnus matk oli tegelikult, kokku 6,1km-t. Ilmaga vedas ka sajaga. Hea rahulik kulgemine armsate inimeste seltsis. Eks nüüd on käes see koopaaeg ja ennem lume tulekut vaevalt kuskile matkama läheme. Nii tore, et meil on need oma inimesed, kellega koos selliseid väljasõite teha! Vahel mõtlen küll, et kas kõik ikka jaksavad nii palju käia ja olla, kui Arvo peas välja koorub, aga need põhiinimesed pole kunagi ära öelnud. Järelikult jaksavad.

Ma soovitan väga Liivanõmme õpperajale minna, see on üks igavesti vahva rada. Viitade mõistmine on küll natukene keeruline, aga kes kaarti tunneb, see saab ikka hakkama. Meie Liisuga kahekesi ei saaks kunagi sellisele rajale minna, kus viitadest aru ei saa, kuhu minema peab, sest meie eksiksime ikka lootusetult ära. Õnneks pole põhjustki kahekesi minna, sest lähedasi inimesi meie ümber on piisavalt palju, et asju koos teha. 

Aitäh kõikidele asjaosalistele, isegi Mirale, kuigi ma tõsimeeli kaalun tema mütsiks tegemist täna :D 

Teie Ennike

Armastusega Liisule

Ma olen kudumissoone peal ja kui ma olin valmis kudunud kolm kampsunit, siis Liisu kirjutas mulle, et tema telliks ka endale hea meelega kampsuni minu käest. Ma alguses arvasin, et ta teeb nalja, aga ei teinudki - päriselt tahtis kampsunit. 

Otsisin Dropsi lehelt sobivaid tegumoode ja saatsin talle linke ning lõpuks ta valis ühe välja. Ta tahtis sellist lihtsamat ja ilma pitsilise koekirjata ning väljavalitu just seda oligi. Siis saatsin talle lõnga lingi, kust ta pidi sobiva tooni endale leidma. Suur oli minu üllatus, kui ta valis tumerohelise värvi. Ma olen elus palju kampsuneid kudunud, kuid mitte nii tumedat, aga tellija soov on tellija soov ja nii ma selle lõnga ära tellisingi. 

Natukene olin murelik, sest väljavalitud kampsun oli kootud A-grupi lõngaga ja ma ju tean, kui aeglaselt see peenike lõng tööd kasvatab, aga samas - mul ei olnud kusagile kiiret. Liisul ka ei olnud. Esimese hooa astusin kohe ämbrisse, sest ma ei ole kuangi varem topeltkaelust kudunud. Mitte keerates topelt, vaid kohe kududes topelt. Üldse ei saanud aru, mida teha tuleb, aga siis tegin proovitöö ja hakkasin pusima ning sain asjale pihta. Igatahes väga huvitavad kaks tundi veetsin kaelust kududes, sest just nii aeglaselt see 4 sentimeetrit edeneski.  

Kampsun on jälle kootud ülevalt alla ühes tükis. Mitte ühtegi õmblust. Passe osa oli pidev silmuste lugemine pahempidi real ja ikka kippus sassi ka minema, aga püüdsin koguaeg mõtetega kohal olla ja silmuseid õigesti lugeda. Mõnikor dmul on tunne, et lihtsad asjad ongi kõige raksemad asjad. Mõnda pitskirja oleks olnud tunduvalt lihtsam kampsunile kududa. Ja no see peenike lõng! Muudkui kood ja kood, aga edasi läheb nii aeglaselt. Mõtlesin juba, et otsin mõne toreda inimese, kes ise selle kampsuni valmis koob, aga nagu kõik teavad - ma ei ole allaandja! Kudusin jonnakalt edasi ja olin hirmus õnnelik, kui passeosa ja varrukad eraldasin ning kududa jäi kehaosa. Igavalt parempidine kude, mis 7 rida kududes andis 2 cm tööd. Pidin endale koguaeg meelde tuletama, et mul ei ole kuskile kiiret ning kudusin kõikide muude toimetuste ja tegemiste vahele usinasti edasi. 

Kui kehaosa oli valmis, hakkasin varrkukaid kuduma. Sukavarrastega. Koguaeg tahtsid silmused varrastelt maha libiseda, sest ühel vardal oli 21 silma ja vardad olid just täpselt viis sentimeetrit liiga lühikesed. Oi, ma pusisin ja muudkui korjasin silmasid varrastele tagasi. Kui esimene varrukas valmis sai, hingasin kergendatult, sest tundsin justkui töövõitu. Korjasin teise varruka silmused varrastele ja andsin hagu. Heas meeleolus ja keerulises olekus. Loendasin muudkui silmuseid ja eile hommikul kirjutasin Liisule, et Su kampsun saab täna valmis :) Ja saigi! Kuigi mu päevas oli pea kolmetunnine rabas käik, aga ma olin jonnakalt sisendanud endale, et just täna saab kampsun valmis ja ma ei tahtnud endas pettuda.

Kõige raksem oli see, et lõng oli nii tume. Päevavalguses polnud hullu, aga lambivalgusest jäi justkui koguaeg puudu. Fotosid ka korralikke ei saanud, sest ei oska valgust niimoodi reguleerida, et õige värv välja tuleks. Kuna kampsun on tume, siis valgust peaks rohkem olema, aga rohkema valgusega on üldmulje ülevalgustatud. On siis nii. 

Oli üsna raske töö ja võttis üksjagu palju aega. Aga ma ei kahetse hetkegi, et sain Liisule kududa. Ma ei tea täna, kas ta jääb rahule, aga ma loodan, et mõnel kümal talveõhtul ta võib endale sooja kampsuni selga panna ja kamina ees raamatut lugeda :) Aitäh Liisu, et andsid mulle sellise väljakutse ja töö - ma olen alati valmis, kui Sa midagi soovid! Mulle oli suur rõõm teadmine, et koon just Sulle :), sest ma poleks iialgi uskunud, et Sina võiksid tellida minult kampsuni. Kui talveõhtul endale kampsuni õlgadele võtad, võid mõelda, et oma armsa õe tehtud - sellist pole kellelgi teisel :)

Sinu Ennike

Naistega rabas

Ma enam ei mäleta, millal ma viimati Maretit nägin... Liiga ammu. Kristaga sõitsime paar nädalat tagasi koos bussiga Tallinnasse ja olin värskemate uudistega kursis, aga Maretit nägin tõesti väga ammu. Eile ta kirjutas messengeris, et kas mul on paar tundi vaba aega ja tahaksin tema ja Kristaga rappa minna ja esimese hooga ma ütlesin, et kahjuks mulle ei sobi, aga siis panin asjad niimoodi, et hakkas sobima ja nii juhtuski, et Maret tuli mulle 15.15 järgi, võtsime Krista ka auto peale ja sõitsime Jalasele, sest kui Sul on koduukse kõrval oivaline raba, siis polegi vaja kuigi kaugele sõita. 

Minul oli, nagu ikka, Mira kaasas, sest no kus ma selle Miragi jätan. Raske oli. Eriti raske oli laudtee, kus ta ei saanud üldse aru, kus ta kõndima peab. Koguaeg astus laudteelt välja ja siis kuidagi ei julgenud sinna peale tagasi tulla. Loomulikult ta tiris mind ikkagi kohutavalt, aga no mis Sa teed - oma kuts ju. Kõndisin naistest natukene eespool ja kuulasin, mis nad räägivad. Ma olen hea kuulaja, paar sõna ütlesin sekka ka, aga pigem ikkagi kuulasin külauudiseid. Ma kuskilt mujalt ju neid ei saa. Vanaisa ikka alati helistab ja küsib, mis küla peal uudist ja ma ikka ja jälle pean talle vastama, et uudist pole, sest ma ei ela külas :) Kõndisime järve poole ja ilm oli fantastiline! 

Järve juures võtsime aja maha ja olin jälle kuulaja rollis. Krista on nii naljakas oma eheduses ja aususes. Ei pelga ka karvaseid ära ja tal ikka seda juttu jätkub kauemaks. Kuulsin ka Mareti elust ja olust, raskustest ja rõõmudest. Keegi ninatark oli talle öelnud, et ta tahaks Mareti elu endale - muudkui käi ja ole, mingeid kohustusi pole. Palun väga! Võta see Mareti jalg ja ela seda elu... Ilmselt siitmaalt ei taha keegi. 

Järv oli rohelise kihiga kaetud. Ilmselt mändidelt tulev tolm. Mira oleks nii väga tahtnud vette minna, aga ma sain peale korraks proovimist aru, et see ei ole hea mõte, sest ta ülakeha muutus kõik roheliseks :D Küll ta inises ja sikutas, olin temast päris häiritud, aga kedagi tagant kiirustada ka ei tahtnud. Nii mõnus oli seal pingi peal istuda ja lasta päikesel end soojendada. Ja kuulata :)

Oma pool tundi istusime seal ja lasime päikesel selga paitada ja siis hakkasime tagasi kõndima. Nii palju tuli inimesi vastu! Õhtune aeg, tööpäevad läbi ja leiti tee meie väikesele Jalase matkarajale. Mul oli tõeline kergendus, kui laudtee otsa sai ja Mira sai natukene vabamalt liikuda. Sikutamist ta muidugi ei vähendanud, aga ma püüdsin külma närvi säilitada - on ta ju algusest peale matkaradadel tõeline vints olnud. 

Aitäh Maret kutse eest ja aitäh Krista, et ikka jaksasid ka patseerima tulla. Loodan, et kui Sul on op tehtud, siis kõnnid rohkem ja valuvabalt. Selliseid pealelõunaseid sutsakaid võiks elus isegi rohkem olla - jälle oli mõnus tüdrukutega koos olla. Ma ei ole väga hea kaaslane, sest olen vaikne ja räägin ainult siis, kui on midagi olulist öelda, aga nagu öeldud - ma olen hea kuulaja. Püüdsin Miraga tempot mitte väga kiireks ajada, kuigi selle koeraga see on üsna võimatu. Olen tihti mõelnud, et kodualevis ta ju jalutab normaalselt, miks ta matkaradadel nagu segane on? Vot ei ole välja mõelnud. Ilmselt on nii palju lõhnasid ja ta tahab juht olla. Oleks Arvo ka olnud, küllap oleks ta saanud vabalt joosta, kuigi ma ei kujuta ette, kuidas ta seal laudteel oleks täitsa ilma juhtimiseta hakkama saanud...

Sammud täis ja hing kosutatud! Järgmise korrani, tüdrukud! 

Teie Ennike

Tour de Vormsi

Minu armsal mehel on ikka palju häid mõtteid. Mõnikord neid mõtteid on lausa liiga palju ja nagu ta ise eile ütles, siis ta pole üksi, kes kannatab tema ATH all, vaid kõik temale armsad inimesed kannatavad ka :D Ma muidugi ei saa öelda, et me nüüd just kannataksime, aga vahel väsitav on see küll. Ja nüüd ta mõtles välja. Mõtles kohe suuresti ja nii juhtuski, et me sõitsime hommikul vara Rohukülla, et sealt minna Vormsi saarele jalgrattamatkale. Ajasime oma gängi kokku (mina, Arvo, Sebastian, Liisu ja lapsed, Getter, Margus ja Bassu) ja asusime teele. Olgu kohe öeldud, et Mirat enam sellistele matkadele kaasa võtta ei saa ja nii juhtuski, et pidime raske südamega ta koju jätma. See, mis ta siin korda saatis, on hoopis teine teema, aga ma olen väga tänulik Karelile, kes võttis Mira poolest päevast maale ja koer ei pidanudki rohkem üksindusahistust tundma. 

Praam väljus 10.15. 

Svibysse jõudes võtsime suuna jalgrattarendi poole, mis asub kohe sadamas. Otsustasime seekord mitte enda ratastega minna, ainult Alissa jaoks oli tema enda velo kaasas. Kõige tähtsam oli, et me saame ühe sellise ratta, kus on lastetool peal, sest peaaegu nelja-aastane Adeele ei oleks iialgi olnud võimeline seda saart enda rattaga läbima. Saime sellise ratta ja said kõik ülejäänud ka endale sobivad rattad. Laenutuses ei ole maastikurattaid, on ainult linna omad ja need on ikka üsna mugavad pikka maa sõitmiseks. Kõik, peale Sebastiani, valisid endale käikudega rattad ja kui Arvo ütles Sebastianile, et vaheta enda oma välja, siis noorsand ütles, et vahet ei ole. Oi, kui ta oleks teadnud, mis teda ees ootab... Mehed sättisid kõik rattad korda - pumpasid vajadusel kummi, panid sadulad õigele kõrgusele, keerasid siit ja sealt võtmetega logisevaid asju kinni ja Arvo parandas möödaminnes Alissa ratta sadula ka ära. See kõik võttis ikka üsna palju aega ja lõpuks olime valmis teele asuma. Kellel oli, see pani oma nutikella järgi ja matk võiski alata. 

Esimesed paar kilomeetrit oli ikka igasuguseid pause. Kellel ikkagi polnud sadul õigel kõrgusel, Liisu seljakott oli vaja Arvo ratta pakiraamile kinnitada, sest see oli Adeelel näos kinni jne. Aga ikka jõudsime lõpuks esimese sihtkohani, milleks oli Svibys asuv Vormsi Talurahvamuuseum. Mul on alati muuseumitega parakad, sest kardan, et lastel on igav, aga nagu ikka ei ole mu hirmul alust, sest lapsed olid väga huvitatud ja küsisid igasugu küsimusi, milledest osadele me ei osanudki vastata. See muuseum ei ole väga suur, aga meil kulus ikka oma pool tundi, et kõik üle vaadata. Kõige ägedam oli veskikivi, kus sai jahu jahvatada ja seal reaalselt tuligi jahu välja. Nägi igasugu vanu tööstuffi, millega tehti lina või millega vaadati aega. Alissale ja Adeelele pakkusid kõige enam huvi nukud, aga Alissa ei saanud aru, miks nendel nukkudel nii koledad näod olid :D Igatahes soovitan sellest muuseumist läbi astuda, kui Vormsile satute. 

Edasi võtsime suuna Hullo poole, kus oli vaja poodi külastada, sest suitsumehed olid saarele tulnud tühjade suitsupakkidega :D Möödaminnes sõid soovijad jäätist ja jõid Vormsi käsitööõlut. Ma maitsesin ka kahte erinevat, ei tekkinud eufooriat, sest õlu on õlu ja ma pole veel nii head õlut Eestis saanud kui sain Prahas. Üks kibe sula kõik. Igathes istusime päikese käes ja nautisime päeva. 

Järgmine peatus oli Parunikivi juures, kuhu polnud Hullost eriti pikk maa, kuid osa sellest maast tuli sõita metsas ja siin oli esimene kord, kus sai tunda käikudega ratta võlu, mida Sebastianil ei olnud. Kivi on suur ja meie pere oli seal juba varem kolmel korral käinud. Need, kes olid Vormsil esimest korda, püüdsid mõistatada, mis kivile kirjutatud on, aga peale kahe aastaarvu ei suutnud keegi aru saada, mis seal kirjas oli. Getter mängib geopeitus ja leidis sealt kivi juurest ühe aarde. Vapramad ronisid kivi otsa ka. Ja siis juhtus see, mida ei tahaks, et juhtuks - Alissa keeldus kivi otsast alla tulemast :D Ei aitanud moosimine ega hurjutamine, ta lihtsalt kartis nii väga. Liisu siis võttis ta jõuga kinni ja sõna otseses mõttes tõstis ta sealt kivi otsast alla koos Arvoga. Lõpp hea, kõik hea. Aga ma arvan, et Alissa ei taha tükk aega ühegi nii suure kivi otsa ronida...

Natukene löödud Alissa

Sõitsime edasi kiriku juurde, kus asub Vormsi surnuaed, mis on kuulus oma rõngasristide poolest. Meie gäng ei olnud selliseid varem näinud, peale meie pere. Kõigile pakkusid huvi aastaarvud, millal keegi oli maetud. Ja Getter leidis veel ühe aarde. Väga palju aega me ei kulutanud, tegime väikse tiiru haudade vahel ja kirikut vaatama ei läinud, sest sisse sinna ei saa ja väljast pole nagu midagi eriti vaadata. Alissal tekkisid küsimused, mis inimedega juhtub, kui ta maha maetakse ja kas luud kõdunevad ka ära. Bassu siis seletas, kuidas asjad käivad. See on nii äge, kui lastel tekivad küsimused ja nad saavad adekvaatsied vastuseid. Mulle väga meeldivad uudishimulikud lapsed :) Ja taaskord - nii Alissa kui ka Adeele ei kurtnud igavuse üle või ei kigisenud, et millal me minema hakkame. Väga tublisti kuulasid täiskasvanute juttu. 

Surnuaias rõngasrisid nähtud, võtsime suuna Allika matkarajale. Meil ei olnud õrna aimugi, kui pikk see matkarada olla võiks või mis selle matakraja lõpus on või kas see on ringikujuline või edasi-tagasi rada. Getter vaatas, et kuskil seal on vaateplatvorm ja otsustasime selleni kõndida. Kuna meil oli Adeele kaasas, siis lootsime, et väga pikk matk ei ole. Õnneks ei olnudki, edasitagasi u 2km. Kõndismegi selle platvormini ja siis sealt tagasi tulles läksime allikat vaatama, mis polnudki allikas. Vähemasti me ei suutnud tuvastada, kus oleks see selge ja puhas vesi, sest kõik oli roheline ja hägune. Adeele siiski ei viitsinud kõndida ja Arvo tassis teda tagasiteel kukil, mis Alissale natukene meelehärmi tegi. 

Kui jalgsimatk sai tehtud, võtsime suuna mere poole. See oligi meie pikim rattasõit siiani sellel saarel. Tee kulges mööda kruusa, asfalti ja siis mööda rannakaitseteed. See oli raske sõit! Eriti see metsas sõitmine ja taaskord olid õnnelikud need, kellel olid käikudega jalgrattad, sest sealt oligi ikka palju parem minna, kui sai esimese käigu sisse panna. Eriti raske oli Liisul, kellel laps rattatoolis kõikus edasi ja tagasi. Ta pidi isegi vahepeal ratas käekõrval liikuma. Kui me jõudsime rannakaitse tornini, siis me tegime pikniku, sest kell oli märkamatult kolm saanud ja Liisu ütles, et see on tagumine aeg süüa midagi. Oi, meie pepud olid selleks ajaks ikka juba täitsa haiged :D See puhkepaus oli tõesti väga vajalik. Panime kõik oma asjad ühiselt piknikutekile ja igaüks sai süüa just seda, mis parasjagu meeldis. 

Ega meil väga palju aega ei olnud, et puhata, sest praam kodu poole väljus juba 17.05 ja me olime sadamast oi kui kaugel. Oli jäänud veel vaadat ära majakas, kuhu oli vaja sõita mööda rannakaisteteed paar kilomeetrit. Majakasse me ei saanud, sest hooaeg oli lõppenud. Me pole veel kordagi sellesse majakasse saanud (oleme Vormsil käinud nüüd neli korda), aga me ei lasknud sellest ennast heidutada. Rannale oli ehitatud väga palju kivitorne, mis olid tõesti ägedad. Keegi on näinud väga palju vaeva. Arvo ja Sebastian käisid ujumas ka, kui seda saab ujumiseks nimetada. Seal oli väga halb kivipõhi ja ega nad rannast väga kaugele ei viitsinud kõndida. Kastsid end lihtsalt märjaks, aga märk on maas, et nad on septembris meres käinud. 

Ja siis tuli kõige õudsam osa - meil oli vaja kella viieks jõuda sadamasse, aga sadam oli 15ne kilomeetri kaugusel ja tagumikud olid oi kui haiged. Meil oli kiire, googel väitis, et meie tempo juures jõuame Svibysse viis minutit ennem viite. Kus me andsime siis minna! See oli tõeline Toud de Vormsi. Ja nagu kiuste oli tuul ka otse vastu. Sõitsime kahes grupis: eespool läsid Sebastian, Margus, Bassu ja Getter ning meie Liisu, Arvo ja lastega olime neist umbes pool kilomeetrit tagapool. Ei mingeid pause, ei mingit puhkust, vaid ainult intensiivne sõtkumine. Issand, kui raske see oli! Mu kõrgeim pulss oli 185. Kaks kilomeetrit ennem sadamat ma mõtlesin, et kõik, siia ma jäängi, ma ei liigu enam mitte kilomeetritki, sest süda tagus nagu meeletu ja sadula peal istumine oli ikka tõeline vägitegu. Ja ma siiani imestan, kuidas Alissa selle kõigega hakkama sai. Päriselt ka. Sadamasse jõudes näitas kell 16.56. 

Kokku sõitsime 34,63 kilmomeetrit. See ei olekski üldse õudne olnud, kui need viimased 15 kilomeetrit oleks aanud rahulikult tulla, aga just see lõpp... See oli päriselt ka õudne ja mitte ainult minu jaoks, aga me saime hakkama! Me jõudsime ilusasti praamile ja võisime Vormsiga hüvasti jätta. 

Me oleme kõik nii tublid! See ei olnud kerge matk. Kõik need kruusa- ja metsateed ja need viimased 15 kilomeetrit aja peale sõitu - päriselt ka, see ei olnud kerge, aga see oli ikkagi tore! Kõik andsid endast parima ja ilm oli nii ilus ja nägime nii mõndagi ja lapsed olid nii tublid. Täna ilmselt keegi meist rattaga sõita ei taha, aga see ei olegi oluline, sest täna ei peagi rattaga sõitma. Täna ei pea isegi trenni minema. Täna võib puhata. 

Vormsi on ilus saar. Vaikne ja turvaline, kuigi mõned autojuhid jätavad ikkagi soovida, sest ei alandanud kiirust meist möödudes. Nägime ja tegime. 34 kilomeetrit ei ole tegelikult nii palju, et peaks appi hüüdma, aga meil olid omad raskused, mis nüüd on juba meelest läinud. Meil on ikka nii tore kamp! Nii tublid ja hakkamist täis. Kuigi seda peab küll ütlema, et need rattad olid ikka parajad reged. Kui me eelmine september Kihnus käisime, olid rattad ikka palju paremad. Aga ei vingu! Ka käikudeta sai hakkama, kuigi ilmselt Sebastianil oli ikka palju raskem kui teistel. 

Aitäh kõigile, kes kampa lõid! Sellised käigud annavad nii palju jõudu argipäevaga paremini hakkama saada. See koos tegemine ja koos olemine. Õhtul läksime veel Sippa sauna ja saime oma totu koera kätte, kellel oli lõputult hea meel meid näha. Tänaseks on väsimus pühitud ja meeles on ainult toredad mõtted tehtud tripist. Aga nii palju me otsustasime küll, et järgmiseks läheme mõnele väiksemale saarele (nt Prangli) :D Oli tore! Raske, aga tore! Ja ilma lubab veel - mine ka! Mine ja vaata ja sõida, aga arvesta ajaga natukene paremini kui meie arvestasime :)

Teie Ennike