Juba nädalajagu päevi on möödas sellest, kui käsime suure kambaga Hobulaiul, aga mina pole midagi kirjutanud. Sellel on mitu erinevat põhjust, aga peamine on see, et mul on loomekriis... Igas mõttes. Igatahes eelmine reede me Hobulaiule läksime. Meid ei olnud ei rohkem ega vähem kui 20 inimest (16 täiskasvanut ja 4 last). Ennem laiule minekut sai hoolega ilmateadet jälgitud ja nagu sel suvel kohane - jumalat palutud, et ilm oleks enam-vähemgi. Essa käis reede hommikul surnuaias ja ütles isale, et me läheme nüüd Hobulaiule, palun anna meile vaikne meri ja hea ilm. Mina ei tea, kas sellest oli abi, aga reedel läksime peegelsileda merega üle ja ilm oli terve päev suurepärane.
Seekord oli eriline see, et Annely oma perega tuli isikliku paadiga üle, mis oligi väga hea, sest Bert käis kalal ja tõmbas kolm suurt haugipurakat välja. Ma ei mäletagi, millal viimati haugi sõin... Kunagi Põhjakal vist. Bert käis tegelikult teisel päeval ka kalal ja tõmbas 10 haugi välja, aga lasi need kõik tagasi. Alguses oli jutt, et teeme uhhaad teisel päeval, aga lõpuks sai ikkagi kogu saak grillilt üle lastud ja lihtsalt ära söödud. Bert oli üldse väga lahke ja tegi kaasasolnud poistele paadisõitu. Kõigil ikka ilusasti päästevestid seljas. Poistel oli lõbu laialt. Ma ei tea, kas mina oleksin julgenud nii väikese paadiga üle tulla... Ma kardan isegi seda Märjamaa valla paati ja sõitu, aga ma ütlesin kohe kaptenile, et ärgu ta palun sellist sõitu tehku, nagu ta meile eelmine kord tegi, kui saarel käisime, sest ma tõesti kardan. Kapten oli vastutulelik ja sõitis rahulikult. Vähemasti saarele minnes. Peaaegu oleksin pidanud teda kiitma, kui ta poleks tagasisõidul tõelist rallit teinud....
Midagi väga mullistavat me seekord saarel ei teinud. Kuna koos olid rohkem või vähem sportlikud meeskodanikud, siis mängiti päris palju jalgpalli. Isegi kossu visati. Sebastian on muidugi alati käpp, kui keegi viitsib temaga palli taguda ja Aivar ikka viitsib, kuigi ka Arvo andis oma osa ja minu meelest isegi Mart vähe koksis palli. Olen Sebastianilt küsinud, kas ta tunneb vahel jalkast puudust... Ta ütleb, et otseselt ei tunne, sest ta ei viitsiks neli korda nädalas jalkatrennis käia, aga hea on ikka, kui vahel saab mängida.
Päris palju mängiti ka Mölkkyt. Meie Sebastianile meeldib see mäng väga. Talle üldse meeldivad igasugused aktiivsed tegevused. Püüdsin neid pildile ka saada, aga kuidagi ei olnud seekord kätt ega silma... Aga mõne eessesiva fotojahi jaoks ikka mingeid pilte sain.
Kuna Essal oli 18.august sünnipäev, siis Annely ja Getter tegid koos nelja poisiga küpsisetorti. See oli tõeline kaos :D, aga tort ise tuli väga maitsev. Mul on selline tunne, et Pille poisid (kaksikud) on harjunud ema köögis aitama. Nad tahtsid koguaeg kuskil midagi kaasa aidata. Ma muidugi ei tea - võibolla mu arvamus on täitsa vale. Igatahes said nad tordi valmis ja poisid olid ülirahul, et nad said ka aidata. Enda jaoks panen kirja, et maasikatoormoosiga on tort parem kui vaarikatoormoosiga. Noh, et järgmine aasta teaks selle peale mõelda. Essa poetas paar pisarat ka, kui öösel tüdrukud tordiga tulid :)
Teisel päeval käisime matkamas ka. Seekord läks punt kaheks või isegi kolmeks. Osad läksid lõunamajaka juurde, osad põhjamajaka juurde ja osad magasid pohmelli välja :D Mina olin selles seltskonnas, kes käis lõunamajaka juures. Miks me niimoodi hargnesime? Sest seekord ei olnud Mira ainuke koer, kes kaasas oli. Liivi perel on suur valge lambakoer ja ka tema oli saarel seekord. Kuna Mira ja Keru omavahel läbi ei saa, siis pidime neid üksteisest eemal hoidma. Mira ei tee Kerust väljagi, aga Keru on väga huvitatud. Seetõttu oli Liivi nagu lapsega, pidi pidevalt vaatama, et Keru liiga hoogu ei satuks - tegi temaga kuulekustrenni, jalutas, jooksutasid mererannas. Mul oli algul sellest suur hirm, et Keru Hobulaiule tuleb, aga lõppkokkuvõttes võib öelda, et kõik laabus ilma suuremate vahejuhtumiteta. Kuigi ma kujutan ette, kui väsinud Liivi võis lõpuks olla...
Saime ikka vihma ka, kuigi mitte nii palju, kui palju ilmateenistus lubas. Aga peale vihma oli ka temperatuur suht madal (15 kraadi maksimum) ja päris palju sai ikka külmetatud. Midagi seetõttu muidugi tegemata ei jäänud. Toimkond töötas nagu õlitatult ja ujumas käidi ikka mitmeid kordi. Mina sellest ei tea midagi, ma ei käinud isegi saunas... Kõige vapram oli Sebastian laupäeva hommikul, kui läks otse voodist merre. Ma tõesti ei kujuta ette, kuidas ta suutis, aga näe suutis. Süüa oli jälle kuidagi liiga palju kaasas. Eks Berdi püütud haugid lõid ka natuke selle arvestamise värgi sassi, sest sel päeval, kui ta need püüdis, oli mõeldud viis lõhefileed, aga siis olid ju haugid ka veel lisaks. Juhtus nii, et hommikuks olid kaks lõhefileed alles, aga otsa nad päeva peale said, niiet - ei miskit hullu. Minul õnnestus seekord kuidagi niimoodi saarel ära käia, et köögis nõusid pesema ei pidanudki, ainult sauna juures. Ma ei tea, kuidas see nii juhtus... See ei olnud taotuslik. Aga Essa, kibe käsi, hoolitses korra ja puhtuse eest :)
Ma olin seekord sellest saarel käigust erakordselt väsinud. Isegi esmaspäevaks ei olnud taastunud. Ma ei tea, kas see külm ja vihm andis oma osa... Või on seal taga minu üleüldine enesetunne... Kuigi peab ütlema, et isa andis meile ikkagi suhteliselt ilusad ilmad. Mitte pooltki selliseid, mis ilmateenistus lubas.
Selleks aastaks on Hobulaiuga kõik. Ja järgmiseks aastaks uued ajad broneeritud. Ma ei hakka siin kirjutama, kui palju alkoholi ära joodi või kui suur pohmakas kellelgi oli, aga üht ma ütlen küll - mitte kunagi tavaolukorras ei korgita 14.00 päeval rummi lahti :D Tavaolukorras. Mitte kunagi. Muidu oli nagu saarel käik ikka - koos kitarrimängu ja lauluga, sportlikud tegevused, toimkonnad, vihameistrid, Arvo jõudis isegi sauna kerise ära parandada olemasolevate vahenditega. Ja Essa teed putitada. Nüüd on Essa haige, palju tervisi talle :)
Kaptenile ütlen ainult nii palju, et... Ma ei ütlegi midagi. Austa merd!
Teie Ennike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar