Üks ilus sügispäev

Me Arvoga eelmine nädal vaatasime muudkui ilmateadet ja plaanisime, et kui laupäeval ei saja, siis teeme väikese matka. Mida lähemale laupäev jõudis, seda rohkem ilmateadet vaatasime. Tema oma Soome oma ja mina oma Eesti oma. Meil ei ole õnnelike inimeste ilmateadet (Apple) ja see, mis ta näitab, on suht täpne. Reedel näitas, et laupäeval vihma ei saja. Ja hõiskasime Lamemaalastes välja, et homme on matkale minek - kes soovib kampa lüüa. Soovijaid ei olnud ühtegi :D Mitte ühtegi. Mõtlesin juba oma peas, et kahekesi me ju ka ei lähe (Sebastian kahjuks ei saanud ühineda, sest tal oli kool laupäeval). Õhtul ikkagi Liisu küsis, et mis kell minek on? Leppisime siis kellaaja kokku ja ma ütlesin Arvole, et helista Margusele, kas ta on käpp. Oli küll. Seega - matk ikkagi sai toimuda.

Hommikul ärgates vaatasime ilmateadet ja jätkuvalt vihma ei lubanud. Õues oli küll hall, aga täiesti tuulevaikne ja sajuta sügispäev. Panime oma asjad kokku ja ütlesime Mirale, et nüüd on minek! Oh seda rõõmu, mis sellest koerast välja tuli! Tal oli laupäeval sünnipäev ka (sai juba 6aastaseks) ja mis võiks parim sünnipäevakink olla, kui matk looduses. Võtsime Liisu ja Marguse auto peale ja seadsime autonina Nõva poole, et minna Liivanõmme õpperajale. Me õppida ei plaaninud, plaanisime lihtsalt matkata ja end hästi tunda. Aga see koer! Issand, kuidas ta inises seal pagasnikus. Terve see tund ja üheksa minutit, mis me sinna Nõvale sõitsime. Ma pidin talle lausa ütlema, et Sa ei taha ometi, et see Su viimane sünnipäev on :D Aga ta ei saanud minust aru ja andis väga häälekalt märku, et ta on seal pagasnikus ja tahaks juba kohal olla.

Kohale me jõudsime. Tee peal saime ühe suure vihmahoo osaliseks ja natuke oli selline tunne, et no pole võimalik! Mõtlesin juba, et ei saa fotokat kaela pannagi, sest vihma sajab. Aga see vihm oli korraks ja kui me kohale jõudsime, oli täiesti tavaline ilus sügisilm. Tuult polnud, pikest polnud, kõik oli ühtalselt hall ja 8 kraadi oli sooja. Suurepärane ilm matkamiseks. 

Rada kulges mööda männimetsa ja mere äärt. Igal pool olid sildid, mis näitasid, et kahes suunas võib minna. Me ei teadnud kunagi, et kummas suunas siis, aga tegime tunde pealt valiku. Esimesel lõkkeplatsil pidasime piknikut, sest seal oli varikatus ja pingid olid kuivad. Saime istuda. Kuna see rada on ikkagi mere ääres, siis olime väga üllatunud, et õhk lausa seisis, mitte mingisugust tuult. Väga mõnus oli. Piknikul Arvo toitis meie koera kõikvõimalike asjadega ja ma pidin seda pealt vaatama :D See koer on tõesti ablas, ta sööb isegi redist ja kaneelirulle... Võtsime täitsa rahulikult, sest kuskile kiiret ei olnud. Ma arvan, et oma pool tundi läks meil küll pikniku peale. Koerast rääkides, siis oli meil loomulikult Arvoga vestlus, kas koer peaks vabalt ringi jooksma või rihma otsas olema. Mina siis olen muidugi rihma poolt, sest ma kardan, et see pime Mira lihtsalt kaotab tee ja läheb minema meie juurest. Igatahes jooksis Mira vabalt ringi. Aga seda ma ütlen, et sellest ajast peale, kui ta pimedaks jäi, ta enam rajast kõrvale ei lähe. Nii kui nina puudutab pikemat taimestikku raja kõrval, keerab kohe end rajale tagasi. Ja sõna kuulab ta ka päris hästi. Kui ikka öelda, et tule siia vahepeal, siis ta kohe tuleb. Ta üldse käib iga natukese aja tagant meid üle nuusutamas. Ainult ühe korra, kui oli pohlasöömisepeatus, siis ta hakkas tuldud teed tagasi minema, kaotas korraks suunataju, aga muidu oli ikka koguaeg meie juures või meist natuke eespool. Ta ikka täiega nautis seda vabadust ja jooksmist! Hea oli kohe vaadata...

Kui me mere ääres olime ära käinud ja hakkasime männimetsast parkla poole suunduma, siis see mets oli lihtsalt imeline. Samblavaip kattis maad ja puud olid üks kummalisem kui teine. Terve see mets oli püstiseid kuivanud mände täis. Kõik üksjagu kõverad. Mulle need väga meeldisid. Ma pidin koguaeg seisma jääma ja pilti tegema. Teistel võis päris tüütu olla, aga ma ei lasknud sellest end häirida. Nad said samal ajal pohli süüa. Kõigil kasu sees. Üsna parkla lähedal leidsime veel ühe kadaka ja siis Arvo ja Margus tegid õhtuks ühe väikese kadakaviha. Mina ei tea, kas seal metsas oleks tohtinud seda teha, äkki oli looduskaitseala, aga me tegime tõesti ühe väga väikese viha. Hiljem Liisu juures saunas lasime hea tunda sellest kaasatehtud vihast. Jummel, mul oli kananahk ihul :) 

Kokku matkasime kuus kilomeetrit. Oleks saanud pikemalt, kui oleks läinud mõne teise punase noole järgi, aga meil ei olnud eesmärk võimalikult pikalt matkata. Ja no Liisul olid kummikud jalas... Need ei ole just parimad matkajalatsid. Igatahes oli väga mõnus väljasõit loodusesse. Me käisimegi viimati matkamas emadepäeval. Terve suve kõik nädalavahetused peaaegu on Arvo puukuure ehitanud (need on valmis muuseas!) ja matkamiseks aega ei leidnud. Panime plaani, et kevadel või suvel läheme sinna mere äärde telkima. See oleks küll väga äge! 

See oli üks väga mõnus matkarada, sest seal pole laudteesid. Laudteed on praegusel aastaajal väga libedad ja Mira ei saa nende peal käidud. Kõik jäid väga rahule. Minul ainult oli ikka natuke kahju, et Sebastianit ei olnud... Üks tükk oli justkui puudud... Aga eks tuleb ju veel neid matkasid ja siis Sebastian ehk saab ka kaasa tulla. 

Täna on jälle õues suhteliselt ilus sügisilm. On küll hall, aga tuulevaikne ja 9 kraadi sooja. Kui Sul võimalik on, kasuta neid ilusaid ilmasid ära ja mine loodusesse. See annab nii palju! Ja kui praegu Liivanõmme matkarajale minna, siis saab pohlasid ka süüa :) Aitäh Margus ja Liisu, et haakusite! Üks ilus mälestus juures. Ja Liisu, järgmine kord pane paremad sokid ja võimalusel tossud :D Ikka parem. 

Teie Ennike