Igal suvel, juba viimased kaheksa aastat, oleme me käinud Hobulaiul. See siis Luhtarude suguvõsa ühisüritus.
Hobulaiu on ilus ja asustamata saar. Seal pole elektrit, kaasa tuleb alati võtta vesi ja küttepuud. Magatakse aidas, süüa tehakse köögis, nõusid pestakse kausi sees, hädad aetakse välikäimlas. Pestakse saunas, kust saab joosta merre. Selline mõnus, rahulik ja turvaline olemine. Robin on käinud Hobulaiul 8 aastat järjest, Sebastian 5. Tundub nagu ei saaks ilma laiuta kuidagi, see on juba traditsiooniks kujunenud.
Hobulaiul käigu juurde kuulub alati saun. Saunale eelneb saunavihtade tegemine. Millegi pärast on see nii, et saun ja vihad on meeste tegu. Normaalne ka. Naiste asi on ju süüa teha või siis vähemasti söögi asju ette valmistada. Söögiga on muidugi see lugu, et mõni asi on ka meestele usaldatud - näiteks lõhe ettevalmistamine ja liha grillimine. Öeldakse ju ikka, et grillimine on meeste töö ja üldjuhul meile, naistele, see sobib:)
Loomulikult kuulub Hobulaiul käimise juurde sport (jalgpall, sulgpall, lendav taldrik, mõni harrastab hulatamist, kellelegi meeldib rummikoks) ja pillimäng. Sellel aastal oli pille eriti palju. Esindatud oli duuba, pasun, 2 flööti, kitarr ja kolm parmupilli. Mina oma tagasihoidliku meelega ei julgenud võõraid pille puhuda, kuid pea enamus seltskonnast sai duubasse ilastada:D Vaene Priit sai viimase päeva hommikul ikka tubli törtsu tatti pillist välja valada.
Arvol tuli duubamäng eriti hästi välja. Musikaalne on see suguvõsa igaljuhul, kuid Arvo eelis võib olla muidugi ka see, et ta lapsest saadik on teinud suuga pasunamängu, st. talle pole mingi probleem tuutuluututada terve pala suuga maha.
Hobulaiul on ilus. Lihtsalt ilus. Ilusad on kadakad, meri, päikeseloojang, liivarand. Kõik on ilus. Või teeb selle kõige ilusaks see, et ei ole elektrit, pole internetti, pole läpakaid ega tegelikult ka eriti helistamist. Tundub nagu oleks kõik rahulikum ja puhtam. Autod ei sõida, ainult pisike masin, mis tassib vett ja asju ning millega kõik tahavad sõita.
Sel aastal võtsime ette ka jalutuskäigu saare teise otsa. Sinna, kus on majakas. Osad meist ei olnud seal varem käinudki ja osadele oli lihtsalt meeldetuletus. Jalutuskäik oli päris pikk ja väsitav. Aga isegi kõige väiksem ehk 5aastane Sebastian kõndis vapralt ära ja käis issiga torni tipus ka. Seal, kuhu ema minna ei julgenud.
Arvo on kaks aastat järjest teinud lastele ka aaretejahi. Sel aastal oli tegu natuke keerulisema meeskonnatööga, kuid peaks ütlema, et meie lastevägi (kokku 7 poissi ja 1 tüdruk) said sellega kenasti hakkama. Aaretejahi aardeks olid purjekate jupid ehk siis iga laps pidi oma purjeka ise kokku panema. Purjekate jupid olid Arvo tehtud. Usun, et kõige suurem rõõm purjekast oli Sebastianil. Eks teistelgi oli hea meel, kuid noorimana mängis ta purjekaga terve õhtu.
Kui Arvo oli väike, käis ta oma isaga Hobulaiul ja seetõttu on tal alati suured ootused seoses saarele minekuga. Ei saa salata, et eks igal aastal ole mingeid lahkarvamusi, probleeme või lihtsalt möödarääkimisi, kuid lõppkokkuvõttes võib öelda, et see on selline puhkus argielust, milleta ei saa mööduda ükski suvi. See on midagi, mida saab mõista ainult kohal olles.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar