Kukeseened ja pasta

Juhtus nii, et Annely kutsus meid metsa seenele. Kuna ma kardan üksi metsas käia, sest ma olen võimeline ka kümne ruutmeetri peale ära eksima, siis seda suurem on mu rõõm, kui keegi mind metsa kutsub. Igatahes korjasime me Sebastianiga just parasjagu nii palju kukeseeni, et tuli ette võtta pastategu.

Ega ma iga kord ei viitsi pastat ise teha, poest ikka ostame ka, kuid kui köögiletil ootavad kukeseened, siis ei ole isegi mitte mõeldav, et lähen Kati poodi pastat ostma. Muidugi on sellega ka selline värk, et meelsamini ma teen igasuguseid iseasju siis, kui Arvo ka kodus on, sest ta aitab siis hiljem seda laga koristada, mis see isetegemine tekitanud on. Seekord teda muidugi kodus polnud, kuid ega see nüüd ületamatu takistus ka pole, sest ega ma tegelikult jaksan oma ihuliikmeid liigutada küll, kui vaja on.


Inspiratsiooni sain Toidutarest, kuid omaloominguna lisasin basiilikut ja kohvikoort. Pasta taigna õpetuse olen võtnud kunagi Sööme silmadega blogist. Natuke kahju on sellest, et Sebastian ei söö selliseid sööke ehk siis temale tuleb ikka eraldi miskit teha, kuid pastaga on see hea asi, et seda saab poolitada ja eraldi pannidel valmistada. Hullem lugu on näiteks siis, kui üks osa perest sooviks näiteks ühepajatoitu, siis Sebastianile tuleb sootuks eraldi toit valmistada.













Mis seal ikka pikalt seletada. Inimene, kes peaks valmistuma 22. augustil algavaks õppesessiooniks, ei tohiks tegelikult oma väärtuslikku viimase-hetke-muti-aega kulutada pastateole, sest pood pole tegelikult kaugel, aga no mis sa teed, kui niiiiiii hea on!














Igatahes Sebastian sai oma ja meie Robiniga saime oma. Mainimata ei saa jätta ka seda, et veel varem pole juhtunud sellist lugu, et peale õhtusöögi söömist pannid on tühjad ja selles kodus viis minutit tagasi valminud söögist on alles ainult lõhn...