Märjamaa Gümnaasiumis ja Varbola Koolis toimus täna tervisepäev. Robin oli küll hommikul rõõmus, et päike paistis ja ei pidanud koolitundides olema. Tema igatahes pigem spordiks, kui õpiks ja imekspandav on see, et tegelikult läheb tal koolis hästi. Minu õpilased ei näidanud hommikul kunstitunnis erilist vaimustust üles tervisepäeva raames ja ütlesid, et nad ei saa aru, miks peab tervisepäeval 4 kilomeetrit kõndima. Suhtumise asi - Jaak Urmet kirjutab ka oma artiklis, et ega need tänapäeva lapsed üle 100 meetri kõndida ei taha ja kui pannakse kõndima, võrdub see maailmalõpuga.
Varbola kooli õpilastel toimus maastikumäng (õpetaja Annika korraldatud) ja noolevise (õpetaja Annely korraldatud). Õpilased koos õpetajatega pidid maastikumängu jaoks kõndima 4 km kooli juurest linnusesse ja kõik muu toimus rahulikus tempos. Oluline polnud mitte kiirus, vaid lugemisoskus, mõistmine, tähelepanemine, arvutusoskus, meeskonnatöö.
Märjamaa kooli lapsed, lähtudes "suurtest" ehk V klassi õpilastest ja sealt edasi, pidid jooksma ja palju jooksma. Alguses oli neil pendelteatejooks, kus osales viis tüdrukut ja viis poissi klassist. Teiseks oli fotojooks, mis kujutas endast seda, et erinevates punktides näidati neile erinevaid Märjamaa alevi fotosid ja nad pidid aru saama, kus see foto on tehtud ja sinna jooksma. Seal siis jälle uus foto ja jälle jooksma:) Fotojooksus olid poisid ja tüdrukud eraldi ja väidevalt pidid poisid rohkem jooksma. Mis ma oskan kosta? Reipalt koolipinki või poolsurnuna... Ei teagi. 100 meetrist kõndimisest polnud kummaski koolis juttu ja ei saa väita, et keegi väga hullusti oleks protesteerinud. On muidugi kurb, kui mõne lapse jaoks on jooksmine VÄGA raske ja ta peab seda tegema, kuid minu poiss ei vingunud, sai hakkama! Ja mis võiks emale rohkem hea meelt teha? Varbola kooli lapsed ei pirisenud ka, kui siis pisut selle üle, et varbad hirmus märjaks said.
Ma ei saa muidugi jätta mainimata, et tänu imeilusale sügisilmale jäid mu silme ja objektiivi ette ka mõned sellised pildid, mis pole kuidagi seotud spordiga ega tervisega. Pigem üldise rahuoluga ja seda eelkõige minu vaatevinklist, kuid üldine rahulolu tagabki ju lõppkokkuvõttes hea tervise, millega on mõnus sportida, nii et - ei teagi, kas peab end hingetuks jooksma ja veremaitset suus tundma, selleks, et reipalt kooliaastale vastu minna:D
Õpetaja Enn viis Varbola Jaanilinnast isegi lõunasöögi materjali kaasa, naisõpetajate taskud olid pähklitest punnis.
Võiksin selle reipa päeva õnnestunuks lugeda, kui mu eriti reibas poeg poleks oma reipast jooksust keel vestil ja nina reipalt tilkumas koju jõudnud. Palju õnne meile selle kooliaasta esimese tõve puhul! Loodetavasti pole see halb enne, et just tervisepäeval haigus kallale tuli...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar