Ükspäev käisime jalutamas. See jutus parasjagu sel päeval, kui ei sadanud vihma. Jalutamine ei ole Sebastiani lemmiktegevus, sest ta väidab, et tema väikesed armsad jalad pigem väntaksid ratta pedaale, kui sammuks niisma, kuid teada tuntud tõde on see, et alati ei saa teha seda, mis meeldib ja vahest peab tegema ka neid asju, mis ei ole just kõige meeldivamad. Eriti, kui sa oled sündinud sellisesse perre, kus väärtustatakse liikumist ja värsket õhku. Igatahes keset jalutamist käratas Sebastian: "Lähme ometi koju ja teeme parem kunsti!" Ega ma kade ka pole, kui laps tahab ikka kunsti teha:)
Varbola Kooli lapsed tegid mul sel nädalal just puhumistehnikas pabervitraaži ja ma mõtlesin, et ega mu omad lapsed ju viletsamad pole ja panin nad ka siis kunsti looma.
Poisid on sellega suhteliselt harjunud, et nende ema neid käeliselt arendada tahab:) Robin kui suurem inimene ikka vahest ütleb, et arenda kedagi teist, kuid tegelikult on ta saladuskatte all ikka mitu korda maininud ka, et küll on hea, et neil selline ema on, sest niimoodi õpib nii palju uusi asju. Kompliment mulle ja ma teen siinkohal kniksu ja tänan viisakalt oma lapsi, kes mõistavad, et kõik, mida me neile teeme, on nende endi huvides.
Antud töö idee sain Edna Vahter "Kunst 1" õpetajaraamatust ja samast õpilase tööraamatust. minul tegid koolis III ja IV klass seda tööd ja kiginat oli päris palju, et liiga raske. Tegelikult ei ole raske, on hoopis aeganõudev. Teen selle järelduse sellest, et minu 5aastane sai hakkama - siis ei saa ju raske olla:D
Poisid on mul tublid, see on kindlamast kindlam! Aga kes ikka koerasaba kergitab, kui mitte koer ise. Ja valmisid ilusad kunstiteosed. Mina olen rahul, poisid on rahul ja mis peamine - kaks inimest said jälle kogemuse võrra rikkamaks ning õppisid midagi uut. Jõulukaardid pidi kõik selles tehnikas valmima:D
Robin Stefi kunstiteos
Sebastian Eriku kunstiteos
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar