Mul oli ükskord üks memm

Oligi selline memm. Memm, kes virutas küünarnukiga ribidesse, kui ta juba sajandamat korda ütles, et mõõdame, kumb on pikem - kas sina või mina. Ja kui sa juhtumisi olid temast pikem, siis ta virutaski. Ise ütles, et no kes sul lubas minust pikemaks kasvada?! Kartuleid käskis ka alati süüa nii palju, kui vana sa olid. Ükskord, kui vanaisa sinna sattus sel ajal, kui mina ka seal olin, siis tema küll ei pidanud 60 kartulit sööma:D Söömine oli üldse naljakas värk. Tarvitses vaid öelda, et memm, ma tahan pannkooki, kui memm juba kiirustas sahvrisse. Pole siis mingi ime, et peale kahenädala pikkust memme juures olekut mul kitli (selle aja moeröögatus) nööbid eest kinni minna ei tahtnud. 

Memme juures sai padjasõda teha ja naerda ja olla üleval nii kaua, kui ise tahtsid. Memme juures võis laka katuse august välja vaadata ja hüüda: "Memm, vaata! Mina olen siin!" Ja midagi ei juhtunud... Alles kümme aastat hiljem said teada, et memm hoidis tegelikult kahe käega pead kinni, kui nägi katuse sees suurt auku ja seal minu pead. Memm rääkis lugusid sellest, kui ta oli noor. Ja memme juures oli alati lapsi. Tema juures sai lehma lüpsta ja meekärge lutsutada. Isegi kui ta vahest pahandas, siis ainult läbi nalja. Mul on praegu tunne, et ta ei osanudki päris hästi lastega pahandada. Ja on midagi, mida ma ei suuda siiani mõista - ta ei virisenud mitte kunagi. Mitte mitte mitte kunagi, kuigi põhjust selleks oleks olnud kindlasti.

Ja ta ei olnud minu vanaema. Ta oli memm. Me polnud isegi mitte veresugulased. Kui ma kunagi vanaemaks saan, siis ma tahan olla just selline nagu oli memm. Soe, hea, naeratav, naljatav ja alati olemas.

Eile suri minu vanaema. Isapoolne vanavanem. Viimane vanavanem, kes mul oli. Ja kuidas ma ka ei püüa, ma ei tunne seda, mida ma tunnen mõeldes memmele. Mul pole vanaemaga selliseid mälestusi, mida mul on memmega. Neid koostegemise - ja olemise rõõme ja nalju. Vaneaema sai 1. mail 80aastaseks. Nüüd siis sai aeg täis.

Vallerite suguvõsa eelmise kokkutuleku vanim inimene. Puhka rahus! 

Mis sest, et ükskord pannakse
Mul käed risti rinnale;
Kuus jalga pikka ja neli lai,
Sest kehal väike tuba sai.

Samm kätkist kuni hauani,
Samm kalmust kuni kätkini -
Lill õitseb iga kevade
Ja lill on iga inime.

Kas taktipulk on elu väes,
Või on see jälle surma käes -
Ma helisen nii endale,
Sest siht on ikka ülesse.

Kuus jalga pikk ja neli lai,
Sest kehal väike tuba sai,
Kuid hingekoda otsata,
Hing iseendas lõpmata.

Samm kätkist kuni hauani,
Samm kalmust jälle kätkini -
Käib ringi päike, ringi maa -
Eks me´gi nii pea valmima.

Samm kätkist kuni hauani,
Samm kalmust kuni kätkini -
Lill õitseb iga kevade
Ja lill on iga inime.

Ernst Enno