Tõeline laisklemise päev

Ma tõusin täna hommikul üles ja tundsin, et täna ongi see päev. Võitlesin hoolega selle vastu, aga kasu polnud midagi. Kui ikka tõused üles ja tunned, et käes on see päev, mis on mõeldud ainult laisklemiseks, siis ei jää muud üle, kui tuleb panna fotoaparaadi aku laadima ja võitlus lõpetada. Ma vabandan end välja vaid ühe asjaga - minuga ei juhtu seda tihti. Ausõna.

Ma pole täna teinud mitte midagi sellist, mille üle uhke olla:D Aga ma olen teinud täna midagi sellist, mida tasub tunnustada. Ma olen puhanud, kohe täiega. 

Lõuna paiku me käisime Sebastianiga Tõrjel (loe Terjel) külas. Me polnud seal kunagi varem käinud ja seetõttu tuppa ei läinud. Olime õues ja natuke aega. Sellisel moel on võimalik Sebastianit integreerida. Seebul oli küll tore.

Ma nats põdesin ka, et äkki Sebastian ütleb Terje poja kohta midagi halba, aga ei olnudki hullu midagi. Ta ei suhelnud kellegagi ja õnneks ei olnud ka ebaviisakas. Järeldus - võib teinekordki natukeseks külla minna.

 Pealelõunal me käisime Sebastianiga ratastega sõitmas. Sõit sujub juba päris kenasti. Pisut ajab vingerdama, aga üldiselt saab hakkama. Natuke tragikoomiline on see, et ta on suutnud umbes 1,5 nädalaga mõlemad ratta porilauad ratta küljest ära kukkuda. Seega, ratas ootab isakest, kuid õnneks ei takista porilaudade puudumine kuidagi sõitu nautida. Mul küll ei ole spidomeetrit, aga julgen arvata, et 2-kilomeetrise ringi sõidab vabalt ära ja ei ole veel ülemõistuse väsinud ka. Varsti võime Kihnu minna:D

No ja õhtupoolikul saabus koju venna, kes ööbis vanaema juures. Robin ise põhjendab seda vanaema juures ööbimist sellega, et ega tema süüdi pole, et vanaema elab kilomeetri kaugusel. Mõnikord tahaks ju vanaema juurde ka minna. Kui elaks näiteks Elvas, siis ei sõidaks ju ööseks koju tagasi. Tavaliselt kutsub ta siis Triinu tüdruku ka sinna ja lõbu on laialt. Robin ütleb, et kõige lõbusam on see, et saab Liisat kräunutada. Maitse asi, eksole:D Ja kui Robin on kodus, siis karta on, et lendab pall. Robin ja Erlend on umbes poole aastaga teinud Sebastianist täieliku jalkamaniaki.Ma ei hakka parem rääkima, millised maniakid need Robin ja Erlend ise on.  Ega muidu polekski ju asi väga hull, aga ma pean peaaegu iga päev hoidma hinge kinni, kui nad mängivad toas jalkat ja värav on Robini toa ukseauk. Telekas on sellele augule kahtlaselt ligidal korstnajala peal. Siiani on neil edukas mäng olnud, sest telku on terve:D 

Kohustuslik kiikumine oli ka. Ma usun, et ma olen seda last täna umbes tunni jagu kiigutanud. Ja no ei õpi ta seda värki ära, tee mis tahad. Ma olen igasugu asju proovinud, kuid täiesti lootusetu üritus. Varemalt ma olin vihane, pettunud, tüdinenud. Ma arvasin, et mitte keegi maailmas ei ole nii palju pidanud ühte last kiigutama kui mina. Nüüd ma pole enam ühtegi nendest tunnetest, sest ma tean, et see käib kaasa tema isevärklusega. Ja kiigutan ikka, aga mitte oksendamiseni. Kui ikka isu täis on, siis ütlen, et aitab küll. Ja ta nats protesteerib, kuid ei kisa vähemasti. Eks vanuse teeb oma töö.

Tavaliselt ta ei kiigu kiivriga:)

Nüüd on õhtu käes ja mul on nats süümekad, sest ma pole täna mitte midagi teinud. Kohe mitte midagi.  Isegi süüa ei teinud:D Täielik laiskvorst. Aga vähemasti rabarber kasvab ja varsti saab rabarberikooki. 

See  ei vabanda muidugi välja minu laiskust. Kohe mitte kuidagi ei vabanda, aga õnneks ma ei peagi kellegi ees vabandama:D Vähemasti mitte päriselt.