Aasta kõige valgem öö

Eelmine aasta käisime me jaanilaupäeval Jõgevamaal Kärdes. Need jaanid ei kuulu mu lemmikürituste hulka ja ma ütlesin juba siis, et järgmisel aastal me jääme koju ja teeme ükskõik mida, peaseegi, et me ei pea olema võõras seltskonnas pärapõrgus.

Sellel aastal me jäimegi siiakanti, kuid mitte koju. Sipas, teisel pool jõge, elavad Arvo onu, onunaine, tütar Riina ja tütretütar Agnes. Tõeliselt armsad inimesed kõik ja sinna me oma jaane pidama läksimegi. Koos Arvo venna ja õeperega. Riina vend oma perega oli ka. Päris palju inimesi, kuid kõik olid omad. Kambapeale sai kokku 7 lapseohtu tegelast ka, niiet, tegevust jagus kõigile.

Selle jaaniõhtu kõige ülbem sõna kuulus Sipa küla viimasele rõugule. Onu Vello oli lõkkeplatsi ümbert vikatiga heina ära niitnud ja niidetud heinast rõugu teinud. Mina ei tea selle tegemisest midagi, sest mul pole olnud kunagi au näha, kuidas see käib. Rõugu alt aga pugesid läbi nii suured kui väikesed. 

Onu Vello Sipa küla viimase rõuguga

Lapsed mängisid jalgpalli, aerutasid jõel vanaisa-onu Vello paadiga, sõid, käisid jões ujumas, poisid kräunutasid nats plikasid ka. Tavaline. Vanusevahemik oli 7-16 (vist) ja eriti hea meel on mul selle üle, et kuigi valdav osa oli puberteedieas noori, ei jäetud ühestki tegevusest Sebastianit välja. Minu suguvõsas see näiteks nii ei ole. Erinevas vanuses ja erinevast soost lapsed ei oska koos midagi ette võtta, teisepoole suguvõsa lapsed/noored on kuidagi avatumad ja sobituvad omavahel paremini.  

Oli suur lõke, palju pille (kitarr, kannel, parmupill, flööt). Erinevaid pille said proovida kõik, kellel tuju oli. Oli piisavalt alkoholi, oli imeilus ilm, head söögid, varaste hommikutundideni oli kosta selle talu hoovist laulu. Kõikseemees jäi Riina aeda telkima või majja ööbima ning terve järgnev päev veedeti ka koos. Küpsetati pannkooke, ujuti, magati, räägiti, nauditi suvist ilma. 

Mina andsin endast parima, mis sellel hetkel välja tuli ja keegi ei oodanudki rohkemat. Ma rääkisin vähe, hoidsin Arvo või Seebu ligidusse, Arvo viis mind vahepeal eemale jalutama natukeseks, et oleks vaikne. Korjasin metsmaasikaid, kuulasin. Ma üldse kuulan viimane poolaasta palju, sest rääkimine on raske. Kuulamine on tegelikult ka, aga enamus inimesi ei tea seda. 

Need jaanid olid minu meeltmööda jaanid. Mulle väga meeldib, et Arvo, Aivar ja Liivi said koos jaane veeta, sest nad on tõesti väga lähedased. Hea, et igasugused inimestevahelised tülid ei ole nende vahele suutnud tulla ja Arvo/Aivar pole mingisuguste nõmedustega kaasa läinud. Sest ei saa jätta mainimata, et Liivi kuulub mu lemmikinimeste nimekirja :) 

Poisid jäid oma jaanipäevaga väga rahule, mis ei ole ka sugugi väheoluline. Eriti Sebastiani puhul. Mõnikord kehtib reegel, et ei ole vaja sõita Eestimaa teise otsa. Võib minna hoopis üsna ligidale ja kõik on rahul. Mõned traditsioonid võivad jääda. Noored kasvavad suureks ja teevad omad traditsioonid, nii kaua aga hoiame ikka ühte :) Nendega, kes on olulised :)