Meie selleaastane Võsul käik erines nii mõneski mõttes eelmiste aastate käikudest. Sellel aastal on küll ilus soe suvi olnud, kuid selliseid päris mõnusaid rannailmasid on ikkagi pidanud ootama ja ootama. Mõnikord saab ootamisest isu täis, tuleb panna asjad kokku ja minna. Loota, et ilm on talutav ja mõelda, et igal aastal ei peagi ju Võsu rannas ennast ära põletama. Nahk säilibki ilusam :) Tegelikult oli nii, et ilmajaam lubas ka enam-vähem normaalset ilma, sest tunnistagem ausalt - pole mingisugust mõtet sõita maha kahtesadat kilomeetrit selleks, et aknast vaadata, kuidas vihma kallab.
Esimesel õhtul, kui me kohale jõudsime, oli kell just parasjagu nii vähe, et me saime grillida ja nii palju, et lapsed ujuma viia. Ilm oli pilvine, vahepeal natuke tibutas, kuid soe. Merevesi oli vanurite jaoks jahedavõitu, poiste jaoks supp ja tüdrukute jaoks äädikas. Sellest võib järeldada, et kõik lapsed käisid ujumas (viis last).
Järgmise päeva hommikul kümne ajal ärgates ma ei tundnud kohvi lõhna, mis tegi mind murelikuks :D Ja oligi põhjust muretseda - Liisu istus verandal ja vaatas ainiti taevasse, mis oli täiesti hall ning polnud kohvikeetmisega isegi mitte alustanud. Ja ajabki masendama, sest mida Sa seal Võsul siis selle lastekarjaga peale hakkad, kui rannailma pole ja veerandile ei maitse mustikad ka. Muidugi oleks võinud välja panna lööktöörühma ämbritega ja korjata talvevarusid, kuid ma millegi pärast ei usu, et 7-, 10-, 10-, 13- ja 14aastased lapsed sellest ettepanekust vaimustusest kiljuma oleks hakanud. Nii tuligi välja mõelda midagi muud, sest selge oli ka see, et meie, täiskasvanud, ei olnud nõus veetma tervet pikka päeva külmal liival mere ääres selleks, et lapsed saaksid lõbutseda.
Me ei ole kunagi sealkandis ringi käinud ja seetõttu pidime Jaanalt küsima, et mida ja kuhu. Ta saatis meid otse Käsmu ja sinna me läksimegi. Ilus väike rannaküla, 4 kilomeetrit Võsult. Mida teha ja näha? Käsmu Meremuuseum , kivirahnud, Käsmu majakas. Küla alguses on Saadumetsa Suurkivi (kõrgus 5 m, ümbermõõt 21,8 m, koostiselt rabakivi). Lemetikivi on oma nime saanud talu järgi (kõrgus 5,2 m, aastaarv kivil 1846 ja joon tähistavad tolleaegse merevee seisu). Läbi pargi Kuradisaare poole minnes asuvad Vana-Jüri kivid, millest kõrgeim on 5,5 m. Käsmu metsas asuv kivikülv on üks suuremaid ja omapärasemaid Eestis. Umbes kilomeeter külast eemal metsas asub ka suurim metsa rändrahn – Matsikivi (kõrgus 4,8 m ja ümbermõõt 24,7 m). Käsmu poolsaare tipu lähedal on Saartneem ehk Roosisaar (nimi tulnud saarel kasvavast kurdlehisest roosist). Rahvasuus kutsustakse saart ka legendijärgselt Kuradisaareks (http://kasmu.eu/?page_id=2).
Kui me olime kõik need kohad läbi käinud, asjad ära näinud, oli taevas muutunud helesiniseks ja pilvituks, päike paistis ning polnudki muud teha, kui minna randa. Ma ei tea tegelikult, mida lapsed sellest Käsmus käigust arvasid. Mingeid väga ülevoolavaid emotsioone polnud, samas poisid näiteks turnisid küll kividel, vaatasid muuseumis huviga erinevaid asju, proovisid trükimasinat, ronisid tornis. Tüdrukudki olid täitsa aktiivsed ja uudishimulikud. Keegi ei vingunud vähemasti ja see on peaaegu sama oluline kui see, et Võsul käiakse rannas.
Tegelikult on sellestki käigust juba üksjagu aega möödas (7.-9. juuli), kuid kirjutamisega on nagu on. Kokkuvõtvalt võib öelda, et meil läks kõik väga hästi. Lõbustusi oli, hariv programm oli, grillmeister oli tasemel, randa sai, ärakõrbetud sai (viimasel päeval tõelist rannailma nautides), mustikate söömisest sinised hambad sai, käbisõda sai (männimetsas elades ei saakski muudmoodi). Ainuke asi, mis see kord ära jäi, oli õhtune jalutuskäik mänguväljakule, sest kõik olid Käsmus matkamisest ja rannas hullamisest täiesti väsinud. Ainus mossitaja oli Robin :) Tal on ju energiat kolm korda rohkem kui teistel inimestel.
Küllap järgmisel suvel jälle. See justkui minu pere ja Liisu pere traditsioon. Ja üks väga tark inimene ütles mulle eile, et traditsioonid peavad olema, need muudavad elu ilusamaks. Eks see nii vist olegi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar