Iga
uus aine ülikoolis on väljakutse. Tavaliselt saab uue aine alguses teada, mida
on vaja aine sooritamiseks teha, kui palju on vaja teha, milliste reeglite
järgi on vaja teha ja muidugi hindamiskriteeriumid. Neljanda kursuse poole peale
jõudes oled arvamusel, et keegi ei suuda Sind enam üllatada oma nõudmistega ja
enam ei suuda ükski aine tekitada
tunnet, et appi, appi, kuhu ma olen sattunud?!
Aine
„Erialane rakenduslik tegevevus” muutis arvamust, et mitte miski siin ülikoolis
ei suuda meid enam üllatada. Saime teada, et peame projekti raames koostama
taktiilse raamatu. Taktiilne -,
kombatav – ehk puuteraamat on kätega loetav käsitööna valmistatud
tekstiilne raamat, mis on mõeldud vaegnägijast/pimedale lapsele. Ühesõnaga – pidime hakkama
saama tööga, mis hõlmab kirjaniku, teadlase, käsitöölise, õpetaja ja inimese
teadmisi. Sellel hetkel tundus, et seda kõike ei olegi nii vähe.
Kõrvalaine
grupp jagunes neljaks rühmaks ja iga rühm sai ülesandeks valmistada rühmale
antud teemal puuteraamat. Moodustus
rühm, kuhu kuulusid Merilin, Siiri, Kritty ja mina ning meie projekti eesmärgiks oli valmis saada tekstiilne raamat
„Siseelundkond”. Esimene reaktsioon oli midagi sellist: „Ma ei oska
nägijatelegi raamatut teha!”, „Mis mõttes kootud kopsud!”, „Kuidas peaksin mina
oskama teha kangast jämesoolt?”, „Kuidas on võimalik teha loovat rühmatööd, kui
üks on Tartus, üks Pranglil, üks Paikusel ja üks Märjamaal!”, „Kuidas nad on
seda mõtelnud!” Tagantjärgi tarkusena võib muidugi öelda, et eks iga uus asi on
hirmutav. Mõni asi on lihtsalt hirmutavam kui teine ning see töö kuulus sinna teise
kategooriasse.
Kõige
alustuseks tuli teha endale selgeks, mis asi see siseelundkond üldse on? Muidugi
on kõik klassiõpetajad selleks ajaks juba läbinud igasuguseid inimesi ja nende
arengut/tööd tutvustavaid aineid, kuid me ei olnud peensusteni süvenenud
sellesse, mis on siseelundkond. Võtsime siis aluseks aine raames sisevõrgus
oleva Tervishoiumuuseumi materjali, kus oli kenasti, lihtsate pilditega ära
näidatud terve torso ja eraldi hingamiselundkond, erituselundkond,
vereringeelundkond ja seedeelundkond. Jagasime ära, et Kritty teeb
hingamiselundkonna, Siiri seedeelundkonna, Merilin vereringeelundkonna,
Ennikesele jääb torso ja erituselundkond.
Kui
olime jõudnud ühisele arvamusele, kes millise lehe teeb, pidi igaüks tegema
kavandi. Kavandi tegemisel ei olnud piiranguid, igaüks võis teha nii, kuidas
soovis – joonistades, lõigates, kleepides jne. Kritty, Siiri ja Merilin
joonistasid enda kavandid, Ennike lõikas värvipaberist ja kleepis. Kui kavandid
olid valmis, tuli need saata õppejõule, kes oma hinnangu andis. Kui kavandid
olid heaks kiidetud, võis hakata mõtlema, millistest materjalidest keegi oma
töö teha tahab.
Kavandid
said heaks kiidetud ja vaja oli koostada igale tulevasele raamatupildile
selgitav tekst. Selle töö võtsin enda peale mina ja kasutasin selleks lastele
mõeldud entsüklopeediat. Tekst pidi olema võimalikult informatiivne, kuid samas
lühike, sest raamatusse tuli peale tavainimesele mõeldud kirja, mis
vaegnägijate tõttu ei tohtinud olla väiksem kui 16 tähepunkti, veel pimedatele
inimestele mõeldud punktkiri. Ja kõik
pidi ära mahtuma ühe A4 peale. Seega – ruumi oli tõesti vähe. Isegi, kui tegu
on lastele mõeldud tekstiga, tundus see ülesanne ülemõistuse keeruline just
seetõttu, et tähtis jutt tuli hästi väikeseks kokku suruda. Koos õppejõuga redigeerisime
tekste ja lõpuks saatis õppejõud Tervishoiumuuseumi töötajatele tekstid
kontrolliks. Saanud sealsetelt inimestelt heakskiidu, jäi ülikoolipoolseks
ülesandeks meie tekstidele lasta teha punktkirjad.
Loengute
raames kokku saades saime endale tekstid, punktkirjad kilel, papid ja juhised,
mida rühm peab edasi tegema. Siiri ja Kritty olid ära ostnud kangad, millele me
oma tööd planeerisime teha. Kanga valikul lähtusime ühiselt sellel, et see peab
olema hele ja puuvillane või linane, kuna nendele kangastele on hea tikkida ja
samas on pind sile, kust peaks olema hea erinevaid elundeid, nooli, tekste jne
eristada.
Idee
oli, kangas oli, tekstid olid, punktkiri oli. Edasi tuli mõelda materjalide
peale. Kasutada võis kõike, mis meie meelest annaks edasi meile ettenähtud
ülesannet. Kangad, nöörid, paelad, juhtmed, suled, niidid, lõngad jne.
Arutlesime koos, kuidas ja mida teha.
·
Merilin oli mõtelnud alguses, et teeb kõik veresooned juhtmetega. Arutlesime aga rühmas,
et juhtmeid on rakse kinnitada. Merilin otsustas, et ühendab juhtmed ja nöörid.
Nööre valida polnudki nii lihtne kui võis tunduda. Nöörid pidid ju olema
erijämeduse ja erivärvi. Veenile ja aordile said head nöörid, mis ei hargnenud.
Kahjuks kapillaaridele juhtus selline nöör, mis juba õmblemise käigus hargnes
täiesti lahti. Merilin üritas seda parandada punase ja sinise isoleerpaelaga.
Tulemus jäi aga väga inetu. Ega tal muud üle jäänud, kui võttis kõik lahti
ja asendas hargnenud nöörid peenikese
juhtmega, mille kattis isoleerpaelaga. Nii
jäi tulemus veidi arusaadavam ja ka tugevam.
·
Siiri
läks kaltsukasse ja hakkas sobivaid kangaid valima. Õmbles elundid valmis ja
kinnitas need aluskangale. Söögitoruks kasutas kõrsi ja Abakanist sai peensoole
ja jämesoole tarvis nööri. Rühmakaaslased andsid nõu, et kuidas kõige parem
teha oleks.
·
Kritty
mõte
oli, et üks kopsu pool oleks nö seest ka
näha, et laps saaks tunda/näha milline
on kopsu sisemus. Algselt oli idee näidata ka seda, et kui hingad sisse, siis
lähevad kopsud õhku täis, aga seda ei saanud kuidagi selles raamatus edastada.
Kangad valis selle järgi, et hingetoru on sooneline, kopsud on vedike
krobelised jne.
·
Mina lasin
poolel suguvõsal uurida oma kappide sisemusi ja otsida sealt erinevatest
kangastest riideid, mida nad enam ei vajanud: libedaid, kropelisi, sametisi,
villaseid, linaseid. Mida iganes. Värvigamma oli roosa, hall ja pruun. Ütleme
nii, et ega nendel sugulastel suurt midagi anda polnudki ja seetõttu tuli
pöörduda hoopis õmbleja poole, kust sai juba tunduvalt rohkem abi. Igasugused
sooled tegin nööridest ja kasutatud sai ka paksu vilti.
Leppisime kokku, et iga rühmaliige peab valmis
tegema temale osaks saanud raamatulehe. Lisaks olime loengus välja lõiganud
sobiva suurusega kangatükid, mis jäid minule kodus ääristada. Kokkusaades
pidid kõik olema sealmaal, et on võimalik hakata raamatut ühtseks tervikuks tegema.
Esimene kokkusaamine nurjus, sest üks rühmaliigetest
ei saanud oma tööd valmis. Teisel kokkusaamisel osalesid Siiri, Kritty ja
Merilin. Siiri võttis ka minu leheküljed, sest mina pidin sellel päeval Tartus käima. Kritty triikis ja võttis traagelniite välja ehk
siis viimistles ja aitas Siiril paberile
pimedatele mõeldud tekste ehk punktkirja kleepida. Merilin traageldas ja mõõtis tekste. Siiri mõõtis kangastele lehekülgi, õmbles raamatu
lehti kottideks (kahest küljest), õmbles ja mõõtis lehekülgedele mõeldud
pimedate tekstid.
Kui Siiri oli kõik tekstid kenasti kangastele
õmmelnud, sõitsime meie Arvoga Tallinnasse ja tõime raamatulehed koju. Nüüd oli
vaja tikkida elundite ja numbrite vahele nooled ning õmmelda raamatulehed
lõplikult valmis. Nooled otsustasin teha tavalise maavillase lõngaga ja
tumedad, et eristada neid teistest materjalidest võimalikult palju, kuna raamat
ei olnud ju mõeldud ainult pimedatele vaid ka vaegnägijatele. „Lehekotte” kokku
õmmelda sai ainult käsitsi, sest masinaga õmmeldes oleks pidanud „lehekotte” teistpidi
keerama, mis oleks tekstid ära kortsutanud.
Valmisraamatu leheküljed nägid välja järgmised:
Andsin endast parima, et raamatu leheküljed oleksid võimalikult sirged, püüdes
tõmmata kangast nii pingule kui vähegi võimalik. Tekstid olid kohati viltu
kangale õmmeldud ja osade tekstide vahele jäid kortsud, kuid ometigi võis juba
hakata vaatama, et ise tehtud, hästi tehtud.
Kui
kõik lehed olid valmis tehtud, tuli raamat tervikuks köita. Selleks pidi
jällegi käsitsi hakkama lehti omavahel ühendama. Kahte esimest lehte ei olnudki
raske ühendada, aga mida raskemaks muutus valmisraamat ehk siis, mida rohkem
lehti üksteise külge läks, seda raskemaks muutus raamat ja töö sõrmede vahel.
Viimaseid kahte lehte omavahel ühendades oli kosta juba üksjagu nurinat ja
vandesõnu.
Nüüd
oli veel vaja välja mõelda, kuidas peita külgmised leheservad nii, et raamatu
üldilme oleks visuaalselt kena. Selleks lõikasin õigetes mõõtudes
kangariba ja õmblesin käsitsi raamatu külge. Et lehed üksteise suhtes liiga
harali poleks (tasapinnast kõrgemad kohad ajasid lehed ikka üsna laiali),
õmblesin raamatule nööbi ja kinnitusaasa ning võiski öelda, et raamat sai
valmis.
Kokkuvõtvalt
võib öelda, et töö oli ajamahukas ja keeruline. Keeruline juba ainuüksi
seetõttu, et tegelikult pole nägijal õrna aimugi, mida ja kuidas kogeb pime.
Antud ülesandes ei olnud ühtegi etappi, mida saaks tagantjärgi nimetada
lihtsaks. Peale loominguliste raskuste oli ka keeruline kordineerida rühma
tööd, kui kõik inimesed elavad Eestimaa erinevas paigas ja igalühel on omad
tegemised, rõõmud, mured.
Samas
arvan, et selle raamatu tegemisega sai väga palju teadmisi juurde ja
olemasolevaid teadmisi kinnistada. Kindlasti oleks saanud midagi teha paremini, midagi teistmoodi, kuid sellel hetkel andsime me endast parima ja loodetavasti on sellest raamatust kellelegi mingisugust kasu.
Pildi pealt tundub küll, et väga vinge asjaga olete valmis saanud! Vahva!
VastaKustutaEks lõpptulemus ongi vahva :) Küsimus on rohkem selles, kas antud asja tegemine peaks kuuluma ainesse erialane rakenduslik tegevus. Ja no muidugi see igivana rühmatööde probleem. Ei saa, ei suuda, kaugel jne. Keeruline. Aga kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks:)
VastaKustuta