Õhturännak

Eile, kui ma olin valmis ärkama oma päevasest unest, tuli mu juurde Sebastian, kes ütles, et tal on geniaalne idee. Ma muutusin üsna kahtlustavaks, sest need geniaalsed ideed on tavaliselt seotud millegi tegemisega, aga kui Sa oled just silmad poolavanud ja oled alles täiesti unine, siis Sa ei hakka ju mõtlema, et teeme nüüd midagi. Mu kahtlused olid õiged, sest ta tuli lagedale tõeliselt geniaalse ideega - minna Märjamaalt Sippa. JALA. Ise muudkui vatras, et see pole ju nii palju, ainult 13 km, Sulle ju meeldib kõndida. Ma piilusin teda poole silmaga ja mõtlesin, et ennem lõunaund sai just 8 km kõnnitud, 13km on ikkagi suhteliselt pikk maa (eriti, kui oled juba kõndinud 8km samal päeval), mis häda meil on siis veel kõndida... 

Sõime õhtust ja see rännak oli ikka koguaeg meelel ja mitte ainult - Sebastian ei väsinud oma geniaalsest ideest pajatamast ka. Arvo ütles, et ega hästi ei viitsiks. Ma sõin kõhu täis ja tundsin ka, et nagu hästi ei viitsi, aga siis vaatasin seda last ja mõtlesin, et mis meil siis siin reede õhtul nii tarka ikka teha on? a ega see 13km ju nii palju pole ka... Laps saab õnnelikumaks ja kell loeb kokku ulmelise koguse samme ja... 

Sõitsime autoga Sippa ja sinna see auto jäigi. Meie alustasime oma õhturetke koju 20.10 vanaisa hoovist. Tulime mööda Sooniste teed, üle Kohatu silla, läbi Maavahe. 

Sääseterroris Napoleoni koogi söömine

Ei ole see 13km midagi, nagu niuhti sai läbitud. Sääsed olid muidugi äärmiselt armutud ka ja ega pause teha saanudki, sest niikui peatusid, oli mustmiljon sääske Su keha küljes. Vahemaa tuli 13,89km, aega kulus koos hetkeliste pausidega 2 tundi ja 40 minutit, kesmiseks kiiruseks 4,85km tunnis. Meie tavaline kõndimistempo on nats kiirem, kuid ei midagi väga olulist. 

Robin meie geniaalsusega ei ühinenud, sest tal oli vaja oma jalgadega olla täna hommikul Ristil Märjamaa kogudusemeeskonnaga  jalgpalli mängimas (ei, ta ei ole usku pööranud - ta lihtsalt on raisatud jalgpallianne...) - mäng muuseas läks hästi, seis jäi 7:7 ja Robini varbale 3 väravat. Kartsin natuke, et täna on jalad haiged, sest tavaliselt me ikka päevas 22km ei kõnni, kuid üllatus-üllatus - meie kõnnivorm on siiski üllatavalt hea. Ei mingeid valutavaid jalgasid.

Õhtu oli mõnus, nii soe ja vaikne. Kuna me valdava osa teest käisime kruusakattega teel ja püüdsime vältida suurt maanteed, siis ümberringi oligi vaid roheline ja vaikne. Nägime ühte kitse, ühte põrnikat, kolme koera ja palju linde. Inimesi mitte ainsamatki :) - nii mulle meeldib :) Möödusime väga paljudest sirelitest ja see on lausa uskumatu, kui hea lõhn on igal pool! Ma muidu eriti mingi lille-ja õieinimene pole, aga praegu on küll loodus lausa imeline. 

Sebastian ütles, et nüüd on hooaeg avatud ja suve jooksul võiks ikka iga kuu korra ühe pikema retke teha. Mul ei ole midagi selle vastu. Väärtuslik koosolemise- ja -tegemiseaeg on igaljuhul sada korda etem, kui televiisori vaatamine või arvutis passimine. Olgu selleks siis kasvõi 13,98 km :)