Lödinäpust ikka kunstnikku ei saa

Uh... Mina ei tea, kellesse see meie Sebastian läinud on, et tema kohe üldse ühtegi kunstilist tegevust, millega on seotud paber ja värvid, teha ei taha :) Emasse ilmselgelt mitte ja isa justkui ka risti ette ei löö, aga no see poiss võib viimsegi mu kannatuse piiri peale soiguda.

Üldiselt mulle soigumine ei mõju :) Eriti, kui olukord on möödapääsmatu ja seda ongi ju olukord, kui Sul ei ole veerandi lõpuks neid jube hädavajalikke kunstihindeid olemas, sest Su õpilane on valmis tegema mida iganes, peaseegi, et see ei oleks kunstiga seotud :)

Panin ta täna veel maalima. Ikka sellesamuse hinde pärast.  Rõõmu ta sellest muidugi ei tundnud, aga rahuldustunne oli olemas, kui ma ütlesin, et nüüd on kõik kunsti ja tööõpetuse hinded olemas. 

Ja voltima panin ta ka veel :) Ma ei hakka isegi mainima, et see kõik oli jalgpallitrenni arvelt, mille ma lihtsalt ära jätsin täna, et saaks need tähtsad hindeasjad tehtud. 

Ja siis ta istus mul laua taga, vaatas oma tehtud töid ja ütles:

"Lödinäpust ikka kunstnikku ei saa!"

Ma olin nagu puuga pähe saanud, sest ma olen alati olnud väga toetav ja mitte kritiseeriv, kannatlik ja erinevaid võimalusi pakkuv. Ikka selleks, et temas mingisugustki huvi ärgitada ja siis ta ütleb lihtsalt, et ta on lödinäpp.... See läheb peaaegu samasse kategooriasse, kuhu kuulub ka minu enesehinnang.

Väga hädavajalikud hinded on olemas! Elagu koolisüsteem!