Oodatud II klassi lõpp

Mu viimnegi kannatus on selle õppeaasta lõpuga proovile pandud :) Õnneks sai proov läbi ja ma ei plahvatanudki ning Sebastian on ka jäänud elama, mida mina kartsin küll, et ei juhtu. 

Õpetaja käis täna Sebastianile toomas tänukirja ja oiviku kleepekat, mida tal 2.juunil anda polnud. Sebastian tegi loomulikult näo, et mingi võõras inimene on hoovi peale tulnud. Või oli see hoopis õhk? Midagi sinnapoole igatahes. 

Õppeaasta oli väga edukas - akadeemilises mõttes. Terve õppeaasta läbiti nii, et oli jooksvalt vaid kaks nelja ehk siis põhimõtteliselt õpib meie laps ainult viitele. Kuna ma olen hindevaenulik, siis mida see minu jaoks tähendab, et mu laps õpib ainult viitele? Muidugi on mul hea meel, et ta saab õppimisega kenasti hakkama. Eriti, kui arvestada seda, millist tsirkust ta teeb mulle iga jumala hommik seoses kooliminemisega. Mul on hea meel, et ta suudab oma tunded ja mõtted kontsentreerida  sellele, et ta peab õppima ja suudab tahaplaanile jätta selle, et õpetaja on nõme, olukord on nõme, ruum on nõme, kirjutamine on nõme jne. Käisin viimasel koolipäeval Sebastianiga koos tunnistuse järel ja mul hakkas õpetajast kahju... Või ma ei tea ka. Tekkis korraks selline tunne, et ma olen midagi väga valesti teinud. Nende omavaheline suhtlemine on nii okkaline. Sebastian kasutab vabalt enda isikliku ruumi ja aja kaitseks väljendit "pole Sinu asi" või "ole vait". Kusjuures me ei räägi selliselt kodus kunagi (ma ei vastuta muidugi Robini ja Sebastiani omavahelise suhtluse eest) ja isegi, kui ma talle pärast seletasin, et nii ei ole viisakas teisele inimesele öelda, siis ta vaatas mind suurte silmadega ja ütles täiesti süüdimatult, et aga see ju ei olegi tema asi! Mõneti tal on muidugi õigus, kuid oma õpetajale niimoodi öelda pole siiski kuigi kena. 

Mina ei tea, kuidas nemad kaks oma kooliasjad tehtud saavad, kuid tehtud need on. Ja tehtud on hästi. Matemaatika tööraamatus on kõik numbrid suuremaks muudetud (õpetaja poolt muidugi :) ) või mingid asjad vahele jäetud, sest need on lihtsalt liiga lihtsad Sebastianile. Pole ju mõtet õppida kahega korrutamist, kui ta suudab peast teha tehteid 38*7.  Eesti keeles loeb soravalt, funktsionaalse lugemise oskus on suurepärane, kõik lugemisülesanded täidab sajaprotsendiliselt õigesti. Loodusõpetuses ja inimeseõpetuses on teemad nii elemnetaarsed, et Sebastiani jaoks ei ole nendes asjades midagi uut. Ta teab juba ennem kui õpetaja jõuab seletada. Kui üldse millegi kallal nokkida, siis kirjutamine. Teeb päris palju vigu, kuigi teab, et näiteks nimed algavad suure algustähega. Käekiri on ka selline konarlik, kuid see on parim, mida ta suudab, sest ta ju annab endast  ikka maksimumi. Kirjutamist peab ise kõige raskemaks. Ütleb, et nii tüütu on nende tähtede tegemine. Neid koolipäevi sajatab kõige rohkem, millal on kaks eesti keelt. Mõnikord ta itsitas autosse istudes. Näiteks siis, kui nad õppisid kella :) Ta oskab kellaga igasugu tehteid teha juba 5aastasest peale, seetõttu ajas teda naerma, et ta peab õppima koolis sellist asja, et kui kell on praegu 13.15, siis kui palju on kell kahe tunni ja kümne minuti pärast. Liiga lihtne :)

Mõnikord ma mõtlen, et äkki õpetaja peaks talle raskemaid ülesandeid andma. No et talle ei jääks mulje, et koolis on kõik nii jube lihtne. Samas. Ta on peale koolipäeva otsatult läbi. Nii läbi, et ta istub veerand tundi diivanil padja all ja ei ei liiguta suurt varvast ka mitte. Ma ei usu muidugi, et ta on väsinud õppimisest. Ma ise arvan, et ta on väsinud sellest, et ta on hakkama saanud koolisolemisega ja õpetaja olemasoluga. Ta on väsinud nendest tunnetest, mis teda valdavad seoses sellega, et ta peab koolis olema, peab rääkima, peab küsimustele vastama, peab vahetunnis õpetajaga samas ruumis viibima (mis sest, et Seebu on kott-tooli all peaaegu - ikkagi sama ruum), peab olema õpilane. Pole midagi väsitavamat, kui teha midagi sellist, mida üldse teha ei taha. Ja olla koos inimestega, kellega koos olla ei tahaks... Ma tean seda tunnet.

Nüüd on kooliaasta läbi. Sebastianil muidugi.  Robin alles higistab, aga sellest juba ühes teises loos. Sebastian oleks nagu puurist pääsenud :) Ta on hoopis rõõmsam, jutukam, tegusam ja vabam. Ta lubab endale pikki hommikuminuteid voodis sooja teki all ja hilisõhtuseid jalgpallimänge koduhoovis (ka praegu, kui kell on 22.35 on nad õues ja mängivad palli). Ta "sunnib" mind veel rohkem kõndima ja veel rohkem rattaga sõitma. Ta ärkab hommikul rõõmsana :) Ja see on kõige tähtsam. Ma tunnistan ausalt, et ma olin sellest kooli lõpust  otsatult väsinud. Sellest sonimisest ja soigumisest. Kooli ümber. Ta ei lugenud enam mitte päevi, vaid lausa tunde, millal suvevaheaeg hakkab :) Ja ta oli väga tänulik  Annele, tänu kellele ta kooliaasta veel viimases lõpus ühe päeva võrra lühenes.

Uuel õppeaastal uue hooga. Kool ja vald on valmis samasuguse õppega jätkama. Meile sobib, kuigi ma siiski toetan igati ka Sebastiani kaasamist suure kooli tegemistesse. Näiteks koolidevahelisele jalgpallivõislusele minemist. Või olümpiaadidel osalemist. Või teatrietendustel käimist. Ma siiski prooviksin tasapisi teda suure koolimajaga tuttavaks teha. Sellel õppeaastal see ei õnnestunud, sest absoluutselt iga asja peale tuli kohe hädakisa, kuidas ta ei taha. Aga ta saab ju iga päevaga tublimaks ja suuremaks ja kindlamaks - äkki ikka õnnestub.... Natukenegi.

Aitäh õpetajale, kes ikka vastu peab, sest ega tal lihtne pole. Kuigi jah, teisalt - ega tal suures koolis 20 lapsega, kellest 1/3on hariduslike erivajadustega ka kergem poleks. Ta peab ühe väänikuga hakkama saama ja õnneks saab ka. Ma ei tea muidugi, mis tundega ta õhtul magama läheb... Ja hommikul ärkab. Äkki soiub samamoodi nagu Sebastian? :)))))

Tegusat suvevaheaega kõikidele õppuritele!