Põhikooli lõpp

Ma sain alles aktuse alguses aru, kui noored saali tulid, kui uhke ma olen :)

Robin läks otse kodust suurde kooli ja nagu kodusele lapsele ikka, oli see talle üsna raske kogemus. Esimene kooliaasta möödus haiguste tähe all ja laps oli närviline, tegi endale meelega haiget, lõhkus asju - tegi kõike, et me ikka näeks, kui raske tal on. Me nägime, otsisme abi ka. Õnneks oli tal väga toetav ja vahva, kogemustega klassiõpetaja ja armastav perekond ning esimese klassi lõpuks oli ta harjunud kogu lärmi ja muu kooli juurde käiva eluga ja meluga. 

Esimesed viis aastat õppis ainult viitele, kuid hinnetest tähtsam oli, et tal olid sõbrad, ta sotsialiseerus väga hästi, muutus oma klassi "nalimeheks". Tavaliselt on ülekaalulised lapsed teiste narrida ja tögada, aga Robinist sai üsna kiiresti jalkapoiss ja koolikiusamist ta küll taluma ei pidanud. Ülekaal muidugi kadus ka ära koos spordi ja kasvuspurdiga. Kaheksandas klassis tuli esimene "3" tunnistusele - füüsika. Robin on üsna kangekaelne ja tahab teha asju nii, kuidas talle meeldib, aga Märjamaa Gümnaasiumi füüsika õpetajaga ei saa asju teha nii, kuidas ise tahad, vaid pead tegema TÄPSELT ja KORREKTSELT nii, kuidas õpetaja tahab. Emana olin algul muidugi natukene löödud, et minu viie-neljaline poeg sai kolme, kuid ega mul midagi teha ka ei olnud.

Üheksas klass oli juba "kõrgem pilotaaž" - õppimine ei olnud prioriteet number 1. Tähtsamaks muutusid sõbrad, peod, plikad, kõik oli tšill. Märkamatult sai nelja-viielisest ikka puhas kolmeline ja ma hoidsin hinge kinni, et suuremad tööd ikka kolmed kätte saaks. Muuseas, väga veider muidugi oli see, et kui ma ta hinnete pärast koduaresti panin, siis õppis puha neljadele-viitele ja nii  kui vabaduse kätte andsin,  tulid kolmed ja sekka ka kahed - ikka niimoodi valsitaktis :)Viimane veerand sai tunnistusele seitse kolme - ikka puhas laiskus on selle asja nimi. Endal tal oli muidugi suhteliselt suva ja savi ja ise tean ja pole sinu asi ja ..... Noh, puberteetlik :)

Aga ma ei või nuriseda, sest üheksanda klassi lõputunnistuse hinded annavad kokku keskmiseks hindeks ilusa "4"  - viied ja kolmed olid tasakaalus. Sest kui ta ennast kokku võtab, siis ta on ikka enamaks võimeline, kui kolmed. Natukene laisavõitu on ainult.... 

Sebastian ütles aktuse ajal, kui kõnepidaja loendas ette, kes kõik olgu kiidetud, et laps ikka lõpetab, et nad ei tea midagi - vendasid ei maini keegi, rumalus. Nii et - me võtame lõpetamise kokku selliselt, et me kõik oleme kiidetud ja rõõmsad :) Lõpetaja muidugi kohe eriliselt. 

Ta oli tubli. Eksamid sai ilusasti tehtud (matemaatikat kartis ikka väga, sest proovieksami kukkus läbi) ja tunnistus on ju ka korras. Sama oluline hinnete kõrval on see, et õpetajad hindasid tema käitusmist ja hoolsust heaks - mu emasüda on rahul. Olen midagi õigesti teinud...

Üks oluline ja kohustuslik osa elust on läbi, lõpetatud. Edasine on kõik puhas boonus. Kavatsen talle 100% toeks olla ka edaspidise hariduse omandamise teel, mis hetkel jätkub Märjamaa Gümnaasiumis - nii on meile kõigile  kõige mugavam - las olla veel kodus ja hoitud :) Ära minna jõuab alati....

Palju, palju õnne Sulle veelkord, armas Robin ja tea, et me oleme Sinu üle väga uhked :)