Ma kolisin 15 aastat tagasi oma armsa Arvo juurde, täpsemalt 10.mai 2001 aasta ja olin vaba otsustama, et ma tahan endale kassi. Kõige rohkem ma tahtsin endale muidugi koera, aga ma ei oleks julgenud temaga pimedas üksi õues käia. Järelikult oli mul vaja kassi, sest kass käib üksi õues. Selge oli see, et mingi loom mul olema peab ja kusjuures mul tekkis väga selge ettekujutus, MILLINE see kass olema peab.
Emane ja must. Panin kuulutuse Kuldsesse Börsi.
Saingi 2001 septembris endale Tallinna Lennujaamast emase musta kassipoja, kes oli sündinud augusti alguses. Mu ema muidugi siunas mind maapõhja, sest Robinil ilmnes kassiallergia, aga kass jäi meile. Ma ju ei saanud temast enam taganeda, kui ma olin otsustanud, et ma hoolitsen tema eest elupäevade lõpuni.
Ja elupäevade lõpp saabus täna hommikul, kui me tulime Sipast. Ta oli vaikselt unne jäänud...
See oli üks väga õnnelik kassielu. Ta oli vaba jooksma meie maja ümber, leides endale parimad päikesevannikohad ja püüdes maja ümbert ja metsast kõike, millest jõud üle käis (oravad, mutid, hiired, linnud, sisalikud). Ta oli hoitud ja armastatud, arvestades kõiki tema eripärasid. Alustades kasvõi sellest, et pai sai teha talle vaid siis, kui see prouale sobis. Ja konservi sai nii palju, kui palju jaksas mulle närvidele käia :)
Imelik kass oli... Muidu armastas õues olla, aga sügisel ja talvel oma käppasid välisuksest välja ei tõstnud - küllap tema peenikesed prouakäpad kartsid külma. Ja kui nuga teritasid, oli kohe platsis - ikka lootuses värsket liha saada, mida sõi ühe korraga ära just nii palju, kui palju pererahvas raatsis anda. Ja haige ei olnud ta mitte kunagi, kui nüüd ainult selle aasta kevadel, kui käisin teda kaks korda magama panemas, aga magama ta ei jäänud. Isegi nime tal polnud, oli lihtsalt Kass.
Ega me ei teagi, miks ta suri... Vanaks sai ja väsis ära. Seebu ütles, et läks Nangijaalasse. Küllap see nii ongi :) Olgu tal hea olla!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar