Lasse (Blue Sky) Scottish Straight

Augusti lõpus sai meie vana musta kassi teekond otsa. Olin peaaegu täiesti veendunud, et ma ei hakka ühtegi kassi juurde võtma, sest Bosse on ju olemas ja kus see kirjas on, et ühes peres peab olema kaks kassi? Pealegi on Bosse nii äge ja sõber kass, et asendab peaaegu koera. Seda enam pole ju mingisugust karjuvat vajadust oma kodust kassikasvandust teha. 

Natuke läks aega mööda, Sebastiani kurbus lahkus tasahilju. Jalutusringidel tuli ikka rohkem ja rohkem jutuks, et peaks äkki ühe kassi ikkagi veel võtma. Ühe laudaka, kes vajadusel hiiri püüaks, sest Bossest küll hiirepüüdjat pole - ta on nii lammas... Eks me ajasime seda kassipojavõtmise juttu ikka suuresti Bosse kaela, et tal oleks seltsilist vaja ja no siis tal oleks lõbusam ja üleüldse ei peaks siis Bosse üksi kodus olema :) Sest ega meie ju tegelikult karjuvat vajadust kassipoja järele ei tundnud. 

Minu armastus scottlaste vastu on tänu Sassile ikka nii siiras ja tugev, et kassipojajutust sai üsna kiiresti ikkagi jutt "kui äkki võtaks ikkagi ühe scottlase juurde - kikkis kõrvadega ehk straighti, kaks scottlast oleks ju äge, neil on nii hea iseloom jne". Seebu hakkas hoolega internetiavarustes tuulama ehk vaatas läbi kõik lemmiklooma kuulutustega portaalid. Iga vähegi meeldiva isendi puhul käis mulle näitamas - ikka selleks, et mu himu muudkui kasvaks. Ühel hommikul ma ärkasin üles ja ütlesin, et aeg on võtta Bossele seltsiline ja see saab olema scottlane. Küll me siis Seebuga otsisime, meilisime ja ootasime. Kõik kassipojad olid nii hirmkallid ka, et hing tahtis kinni jääda. 

Ühel hommikul märkasime kuulutust, kus üks kassipoegadest oli teistest 200 eurot odavam. Saatsin meili küsimusega, miks kassipoeg vähe maksab. Vastuseks sain, et saba on kõver, iseloom arg ja näitusekassiks ei sobi. Jumalukene küll! Saba kõver - keda see peaks huvitama :) Ja pisut aravõitu kassipoeg pole ju veel mingi ületamatu raskus, küll me temast julge teeme. No ja näitusele me ju naguniigi minna ei taha.

Läksime Tallinnasse kassipojale järgi. Ilus kassipoeg! Tõime ta koju ka. Ja siis sain aru, miks kassipoeg maksis vähe. 

Mul on iseseisva elu jooksul olnud kolm kassi (Lasse on nüüd neljas) ja sellist pähklit ei osanud isegi mitte oodata. Natuke aravõitu kassipoeg oli nii arg loom, et ta kartis isegi seda, kui ma endale sussid jalga panin ja siis mööda kodu ringi kõndisin sussisahinal. Talle ei olnud võimalik pai teha, veel vähem sülle võtta, tema ligiduses ei tohtinud teha ühtegi järsemat liigutust. Kui pöördusid ta poole, siis ta jooksis diivani alla ja ei tulnud sealt lähima tunni jooksul välja. Säh Sulle sõber scottlast! 

Kahe nädala möödudes olin täiesti ahastuses ja Sebastiani ahastusest ma ei hakka üldse rääkimagi. Ta ütles, et maha visatud raha, mõttetu ost, mis scottlane see selline on, meid on petetud, sellest loomast ei saa eluseeski sõpra. Eks mul endalgi oli tunne, et kassimüüja sai kindlasti rohkem raha, kui see kass väärt oli. Püüdsin küll Sebastianile kinnitada, et mõnedel lähebki kauem aega, et harjuda (tuues teda ennast näiteks), aga hirm oli naha all ikkagi... Hirm, et mul on kass, keda ei saa puudutada - mis rõõm see siis on? 

Lasin Lassel kaks päeva kodu lõhnade ja häältega harjuda, ei pööranud talle suurt tähelepanu, hoidsin distantsi, vältisin äkilisi liigutusi. Karvapall ainult piilus voodi või diivani alt. Ostsin kepi otsas oleva mänguasja, et saaksin temaga kaugemalt mängida. Alguses katsus ebalevalt, aga hakkas mängima. Mängisin temaga iga päev vähemasti 5 korda kamina ees soojas, korvtooli madratsi peal ja püüdsin teha talle pai. Kasvõi korrakski. Kui andsin süüa, siis ennem kaussi nina ette ei pannud, kui sain ühe pai tõmmata. Kui ta magas, paitasin rohkem (siis ta ei olnud nii arg). Jagasin ka Bossele väga palju paisid, et Lasse näeks- kõik on okay. 

Ma ei lubanud poistel eriti teda torkida, sest nad olid temaga kuidagi rohmakad - Lasse vajas aga tasast lähenemist. Õnneks nad said Bossega kohe esimesel päeval sõpradeks ehk siis Bosse lapsenadas Lasse vaevata ära. Mulle tundus, et see andis Lassele natukene turvatunnet. Tasapisi hakkas Lasse sulama. Ta ei jooksnud enam diivani alla, kui me talle lähenesime ja paisid sai ka teha rohkem, kui ühe korraga.

Täna on Lasse meie juures olnud 50 pikka päeva. Ta on nii vahva! Ta ei karda enam peaaegu midagi. Peaaegu selle pärast, et tolmuimeja eest põgeneb ta küll kabuhirmus. Aga. Me võime talle iga kell pai teha, kohe pikad ja paljud, kohe nii, et nurrumootor töötab sajaga. Ta käib hommikuti mind äratamas, ta on igal pool asjaline, kui midagi toimub, ta jookseb, kolab, ajab ümber lillepotte, ta magab öösel inimese juures (erinevate), ta on valmis konservi eest kaerajaani tantsima, Ta on väga mänguhimuline ja leiab endale koguaeg ise mingisuguse asja, millega mängida . On koguaeg seal, kus on inimene. Bosse ei saa ka üldse rahu :) Nii kui ta Bosset ei näe, hakkab karjuma :) 

 

Tõrksa taltsutamine ei ole olnud lihtne, aga on vilja kandnud. Kui mul eelmise kuu lõpus oli tunne, et olen endale lootusetu juhtumi ostnud, siis täna olen ma meie Lasse üle küll väga õnnelik, sest ta on just nii äge kass nagu minu kogemused scottlastega on. Sebastian sa ka kinnitust, et tasa ja targu - küll temast asja saab. Ma ei saa öelda, et ta on kõige julgem kass, keda ma tean, aga ma võin öelda, et meie perega on Lasse küll ära harjunud. Täiesti. Ta on küll natukene aravõitu, kardab äkilisi liigutusi, kuid ta on sõber. Suur sõber juba peale 50 päeva taltsutamist. Ja kõver saba ei oma siinkohal küll mingisugustki tähtsust :)

Nii juhtuski, et meil on jälle kaks kassi :)