Remont vol 2

Mul on kirjutamata üks juba ammu sündinud asi. Nimelt see, kuidas meie kolmetoalisest korterist sai neljatoaline korter. 

Juba kuus aastat tagasi ostis Arvo ära ühe toa, mis külgnes meie köögiga. Antud korter oli kohtutäituri poolt müügis ja sobis parajasti meie tulevikuplaanidega. Ega kõik lihtsalt ei läinud, sest korteriomanik, kes võlgade tõttu oma korterist ilma jäi, meile asja lihtsaks ei teinud. Ta andis meid kohtusse (ma ei teagi, mille alusel), kus ta loomulikult kaotas, aga välja ei kolinud ta ikkagi. Maksin mitu aastat antud korteri eest kuumakseid, aga korter oli ikka endise omaniku kasutada. Selle aasta kevadel hakkas Arvo eelmist omanikku ette valmistama, et ta tahab sel suvel ikkagi selle toa nüüd lõpuks käsile võtta ja augustis nad kolisid puugi välja. Arvo isiklikult aitas tal tuba tühjaks teha ja peale kuut aastat jama oli tuba meie. 

Tuba nägi välja.... KOHUTAV. Ausalt ka. Must, jubedate värvidega ja väga viletsa remondiga. Arvo arvas alguses, et ta värvib lihtsalt seinad üle ja vahetab laminaadi välja, aga juhtus nii, et ta lõhkus kõik maha. 

Nädal aega Arvo muud ei teinudki, kui muudkui lõhkus ja minul polnud muud teha, kui seda lõhutud jama lõkkeplatsi tassida. Ma arvasin tõesõna juba, et ta ei jätagi ühtegi seina alles ja esialgne jutt, kuidas lagi jääb sama ja me ainult värvime toa üle, oli lootusetult kadunud. Ta lõhkus isegi korstnajala ümbert seina maha ja näha jäi üks õudne, vana koledus. Sebastian ütles, et selline kole asi küll kellegi magamistuppa ei sobi...

Aga kui ta siis lõpuks kõik lõhtud sai, siis ikka hakkas ehitama ka :) Loomulikult me aitasime nii palju, kui oskasime ja saime, kuigi minu panus oli ikka väga väikene. Minu panus oli rohkem selle stabiilse elu säilitamine (koristamine, söögi valmistamine, poes käimine, trennis käimine) ja natukene sain pintslit ka tõmmata. Korstnajalg jäigi välja, kogu oma koleduses, mille me lihvisime ära ja lakkisime kahekordselt üle. Sebastian hakkas asja natukene rõõmsamates toonides nägema :) - ei olnudki enam kole. Robinil oli täiesti suur kopp ees kogu sellest remondivärgist, sest tal oli suvi ja tšill ja siis tuli isa hommikul jutuga, et täna sa värvid seinu või täna sa aitad mul lage panna või täna hakkame põrandat tegema. Ei mingit tšilli :) Aga siinkohal ma peaksin muidugi Arvo kaitseks välja astuma, sest vähe sellest, et tal tõesti oli abi vaja (puhkus kadus lausa lennates ja aega ei olnud just kuigi palju), oli kogu see tööteraapia Robinile väga kasulik õppetund, sest kuidas ta muidu meheks saab ja oskama hakkab? 

Minu jaoks oli kõige suursugusem hetk siis, kui Arvo tegi toale ukseaugu sisse ehk siis sellest õudsast toast, mille saamiseks me pidime nii palju närvirakke ära kulutama, sai meie kodu osa. Bosse, vaesekene, ei saanud üldse aru, mis toimub ja kõndis terves kodus ringi kõht maas. Uut tuba ei julgenud isegi nuusutama minna. 

Ega see ei ole midagi nii lihtne, et võtad võõra toa ja värvid seinad üle ja ongi valmis. Arvo sai ikka hirmsasti nikerdada kõigi nende kaldseinadega ja põranda sisse uskeaugu tegemisega. Pahteldamise ja lihvimisega. Võõrast värvi seinte värvimine oli vaat et see kõige lihtsam osa. 

Tulemus on selline:

 

Üks ägedamaid asju selles toas on see suur liugustega (millest kaks on peegliga ja kaks toonklaasiga) kapp, kuhu taha on peidetud VÄGA palju meie riideid ja muid asju. Ehk me saime elutoast väga palju üleliigset ära, mis tekitas kohe puhtama õhu ja,mis seal salata, korras kapid. Mulle meeldib, kui on süsteem ja kõik asjad on omal kohal. Hetkel tundub, et meil on asju vähem, kui kapid mahutavad ja selle üle on meil Arvoga küll jube hea meel. Me nimelt ei ole asjadekogujad :) 

Toa värvi osas meil eriti lahkarvamusi ei olnud. Arvo ütles kohe, et roosat tuba ei tule (nagu ma oleks kunagi tahtnud roosat tuba...) ja kuna minule meeldib väga helesinine, siis polnudki midagi rääkida. Korra proovisin helelillat ka mainida, aga eks ma teadsin, et lilla pole popp. Kuna meile meeldib valgus ja ruumikus, siis kaks seina värvisime hoopis valgeks, et tunduks veel avaram ja suurem. Puhtam ja helgem. 

Nüüd on igalühel oma tuba. Robini toa remont küll ootab rahalaeva saabumist (ükskord ikka tuleb...), kuid üldjoontes on kõik hästi. Tänaseks ma olen täitsa ära ka harjunud oma uue magamistoaga ja uni ei ole enam nii halb, kui algusnädalatel. Arvo on selle eest muidugi hoolitsenud korralikult, pannes toonklaaside taha valguse ja voodi alla ka valguse, sest ainus asi, mida ma ei karda, on kui öösel tuled põlevad :)

Küll on hea, et Arvo oskab kõiki neid asju ise teha ja saab alati kõigega suurepäraselt hakkama. Mulle meeldib tema stiilipuhtus ja ma kiidan ikka ja alati tema järjepidevust. Ta on jonnakas, aga tänu sellele pole meie toas ühtegi üleliigset nurka ega muud jama. Jah, remont võttis rohkem aega, kui planeeritud ja raha võttis ka rohkem, kui eelarves ette oli nähtud, kuid me lohutame end sellega, et iga aasta ju remonti ei tee... Mul on hea meel, et Arvo üldse otsustas kunagi selle toa meile osta, sest täna ongi olukord selline, et kui Triin on Märjamaal, siis see oleks ikka väga veider lugu, kui nad peaksid Sebastianiga tuba jagama. 

Mul on ainult ühest asjast kahju....et see neljatoaline imearmas kodu asub just Märjamaal....

Järgmiseks tuleb Robini toa värskendus :) Seal õnneks midagi lõhkuda pole vaja ja peaks ühe nädalavahetusega kõik korda saama. Minu lennuka ja andeka mehe käes on see köki-möki :)