Isa, isakene

Kui ma selles elus midagi üldse õigesti olen teinud, siis on see Arvo lubamine oma ellu. Ma olen saanud temalt nii palju, kui palju mitte keegi mitte kunagi pole mulle andnud. Peale armastuse, hoole, pühendumuse, hoidmise olen saamud temalt kodu ja lapsed. Ja siinkohal ma tahangi kirjutada sellest, kuidas ma olen teada saanud, mida tähendab, kui lastel on isa. 

Isa kõige sügavamal mõttel. 

Lapsi teha ei ole just eriti keeruline tegevus, kui Sul on bioloogiliselt kõik korras, aga lapsevanemaks olemine on raskem, kui oleks iial osanud arvata. Seoses sellenädalaste sündmuste keerises, ütles Arvo esmaspäeva õhtul, et kui keegi oleks öelnud, kui raske on lapsi kasvatada.... On jah. Tahaks ju teha kõik õigesti ja veel paremini ja kindlasti hoopis teisiti, kui oma vanemad kunagi tegid :) 

Arvo oli 17aastane, kui temast isa sai ja ega ta ei teadnud sel ajal ise ka, mida täpselt tal teha tuleb. Ta kasvas isaks koos Robiniga ja õppis iga päev, mida ja kuidas teha. Täna me teame, et oleksime saanud teha paljusid asju teisiti ja võibolla paremini, aga sel ajal andsime mõlemad endast just selle, mida oskasime anda. Sebastiani sündides oli Arvo juba kindlam ja teadlikum, usaldas oma südamehäält ja mõistust. Ega mina täpselt ei teagi, mida ta on mõelnud oma poegi kasvatades ja armastades. Mina tean ainult seda, mida ma kõrvalt nende aastatega näinud olen. 

Arvo ei ole niisama isa, ta on selline eriline isa. Ta viitsib ja tahab oma lastega tegeleda, neile erinevaid elamusi pakkuda, ilma näidata ja kogemusi pakkuda. Ta mängib nendega ja õpetab neid. Ta vaatab koos nendega multikaid ja filme, ta luges neile õhtujuttu ja õpetas kingapaelu siduma. Ta on lugematud korrad koristanud okset (need, kellel kasvavad kodus magediabeedikud, need teavad, kui palju sellised lapsed oksendavad...), aidanud valvata kõrges palavikus last, teinud neile auru ja jalavanne, käinud veeniverd andmas ja kopsupilti tegemas. Ta on käinud mööda arste, kohtunud õpetajatega, käinud trennis ja logopeedi juures, pikendanud retsepte ja pannud eriarsti aegasid. Ta on oma poistega käinud matkamas, ujumas, rattaga sõitmas, öömatkadel, spas, loomaaias, saunas, rahftingul, süstamatkal ja kanuutamas, rulluisutamas, kelgutamas ja uisutamas, teatris ja kinos, muuseumis ja näitustel, jalgpallivõistlustel, ööbinud metsas. Ta on teinud nendega mahla ja piparkooke, õpetanud lihvima ja saagima, puid lõhkuma, seina värvima, ujuma, rattaga sõitma, kala püüdma, mäest alla laskuma, muffineid küpsetama, maad kaevama, akutrelli kasutama, mootorattaga sõitma, muru niitma, nuga ja kirvest käsitlema, erinevaid lauamänge mängima, LEGOdest ehitama ja autosid tundma. Ta mürab ja selle käigus saab emmatud ka meie autistipuraka :)

 

Ta on õpetanud neid armastama ja hoidma - nii, nagu ta isegi teeb. Mõnikord ta on ehk isegi liiga hea ja leebe - siis, kui minul on tunne, et nüüd oleks vaja kasvatada :) aga tema tahab ikka heaga. Kaks korda aastas ta ikka tõstab natukene häält ka, kui vaja on :))))) ja seda ainult ühel põhjusel - kooliasjad peavad korras olema. Ma arvan, et selle taga on põhjuseks see, et temal ei olnud omal ajal kedagi, kes oleks aidanud ja käskinud kooliasjad korras hoida. Eks ta tahab, et poisid ei teeks samu vigu, mis tema omal ajal tegi, kuigi eks meil kõigil on vaja omad vead ise ära teha.

Ma pean väga oluliseks, et poisid usaldavad oma isa. Näiteks Robin helistab ennemini kohe isale, kui on mingi käkiga hakkama saanud kui mulle. Sellistel hetkedel mul on hea meel, et vaatamata sellele, et Arvo on Robini elust kolmveerandi veetnud Soomes, tunneb Robin ikkagi, et ta saab oma isa usaldada. Samas on Arvo piisavalt autoriteet, et iga käkiga isa "tüüdata" ei tahaks :), sest poistel on olemas häbitunne, et nad käkki on teinud. Arvo ütleb, et ta tegelikult ei saa aru, miks poisid teda mõne asjaga pelgavad, sest ta ei ole andnud neile põhjust end karta, aga ma arvan, et see ongi pigem häbi mitte hirm. Võibolla seesamune häbi on hoidnud ka poisse, et nad ei olegi eriti mingeid erilisi käkke teinud.

Arvo on alati valmis arutama erinevatel teemadel: kooliasjad, terviseasjad, kasvatuasjad. Me oleme tunde läbi Skype arutanud teemasid, mis puudutavad otseselt poisse ja ta on alati valmis oma aega ja energiat panustama selleks, et poistel oleks parem. Ma tean, et võin iga kell talle helistada seoses lastega ja üksi tööasi ei ole tähtsam kui kõik see, mis puudutab perekonda, poisse. Ta elab kõigele südamega kaasa ja talle on väga oluline teada, kuidas kõik on.

Muidugi on tal vigu ka, aga neid teame ainult meie ise :) Kuid kõik need pisivead ainult süvendavad veelgi enam tema headust isana, sest ma tõesti ei tea, kas saaks olla veel parem isa....

Aitäh Arvo! Olemast ja armastamast!