Vai-vai vaene Vargamäe ja Harmoonia

Olen arvamusel, et peale jalgpalli peab ikka inimese elus natukene kultuuri ka olema ja seetõttu ikka hoolitsen selle eest, et Sebastian vahest teatrisse ka saaks. Kuna ta ju kooliga kuskil ei käi (mis on mulle täietsi arusaamatu, sest ühe õpilasega võiks ju igasugu vahvaid asju ette võtta), siis on see minu südameasjaks (Arvo südameasjaks muidugi ka), et ta ikka peale jalgpalliväljaku ja metsa kuskile mujale ka pääseks. 

Selle tõttu ostsin mingi aeg meile Viljandi Ugala teatrisse Urmas Lennuki lavastatud etendusele "Vai-vai vaene Vargamäe" piletid. Me ei olegi varem kunagi Viljandis teatris käinud, sest see jääb meist ikkagi suhteliselt kaugele, aga ma mõtlesin, et kui me saame korra-kaks kuus Tartus käia, siis miks peaks olema võimatu minna Viljandisse teatrisse? Seal oli riburadapidi häid etendusi ka mängukavas ja nii me Viljandisse sattusimegi.

Ugala on üks imeilus teatrihoone. Mulle väga meeldis sealne valguslahendus nii sees kui väljas. Meie etendus toimus väikeses saalis, mis oli väga hästi läbi mõeldud rida realt kõrgemaks mineva põrandaga ehk siis istudes eelviimases reas, nägi etendust ikkagi väga hästi. Kuna saal oli väike, siis tunduski kõik olema justkui peo peal. Minu suureks üllatuseks oli sellel etendusel väga palju täiskasvanuid ilma lasteta, kuigi tegu oli laste-ja noorteetendusega. Sebastian oli alguses natukene ärevuses, aga kui juba etendus peale hakkas, siis oli kõik korras.

“Vai-vai vaene Vargamäe” on muusikaline rännak läbi värvide, nalja ja pisarate. Aga mis põhiline – iga laps teab, ka kõige väiksemgi, et meie elupäevadel pole mingit mõtet, kui puudub armastus. Kallistage ja laske end kallistada. Siis ei lähe ilm hukka. Nii kirjutab Ugala ise oma etenduse kohta ja mul ei olegi suurt midagi muud öelda. Läbi nalja ja naeru olid kõik tõsised teemad tehtud lastele arusaadavaks. Oli tööd, palju tööd ja vähe armastust, mis lõppkokkuvõttes nullis kogu eluajal rügatud töö. Osades olid Rait Õunapuu, Tarvo Vridolin, Kata-Riina Luide, Adeele Sepp, Ringo Ramul, Andres Tabun ja Vilma Luik. Mulle väga meeldis, et Tammsaare teose valupunktid olid lastele arusaadavas keele sära toodud (Krõõda surm ja see, et Juss end üles poos). Sebastian avaldas muidugi imestust, et lasteetenduses poos end üles, aga see ongi elu. Turvalises kasvukeskkonnas elades on võimalik ka sedasorti asju mõista läbi lavastuse. Nalja sai ka :) Ja see ongi põhiline. 

Ausalt öeldes on see etendus pannud meid sügavalt diskuteerima töö ja armastuse teemadel, isegi täna hommikul veel jagus jutuainet. Eriti sügavalt oli liigutatud Arvo, kes ikka imestas, kuidas selline teema oli lastele arusaadavas keeles valmis mõeldud. Ja me saime kinnitust, et kõik need asjad, mida me teeme, teevad meie elust elu....sest töö ei saa domineerida.... Kui see nii on, siis kaotab elu pikemas perspektiivis igasuguse mõtte, sest kui Sa ükskord oledki pika halli habemega ja hallide juustega, jaksad käia vaid kepiga ja saad öelda, et töö saigi valmis, siis võib juhtuda, et elu ja armastus on Sinust mööda läinud.... 

Sebastianile etendus väga meeldis ja meile meeldis ka :) Ja ma olen täitsa kindel, et me läheme teinekordki Viljandisse teatrisse. 

Peale teatrit läksime restoran-kohvik Harmooniasse. Sebastian vaatas ja võrdles paljusid erinevaid söögikohti ning leidis lõpuks, et just Harmoonias on võimalik, et ka tema saab söönuks. Kuna eeltöö oli Sebastiani poolt tehtud, ei jäänud mul muud üle, kui laud broneerida. 

Restoran oli ilus. Puhas ja ilus, interjöör pigem luksuslik (võrreldes Põhajak lihtsusega). Teenindus oli suurepärane ja ooteaeg väga lühike. Mulle alguses tundus pruun liiga domineeriv, aga tegelikult see sobis valgega väga hästi kokku. 

Kuna me ei leidnud eelroogade seast mitte midagi, mida Sebastian oleks ka süüa saanud, otsustasime, et sööme seekord ainult pearoa ja desserdi. Sebastian valis endale "Krõbeda kana", mis sisaldas endas kana, kartulit, porgandit, brokolit ja koorekastet. Palusin brokolit mitte panna ja kastme eraldi anumasse lisada, sest Sebastian on kastete osas äärmiselt valiv. Ja nagu hiljem selgus, siis see kaste jäi temast puutumata ka. Mina sõin "Veise sisefileed" (kirsiõlle kaste, kartuliröst, krõbedad kirsid ja spargel) ja Arvo sõi "Mustsõstrasuitsust searibi" (suvised köögiviljad, mustsõstra-tüümianikaste, röstitud sibul ja krõbe lehtkapsas). Me jäime oma praadidega äärmiselt rahule. Minu veis oli lihtsalt võrratu (medium). See oli täpselt õige küpsusastmega ja suurepäraselt maitsestatud, kirsid andsid mahlakust ja särtsu juurde. Arvo suitsune siga sulas suus ja taldrikule jäi järgi ainult ribikont. Ma maitsesin ka tema prae kastet ja see oli nii mõnusalt mustsõstra ja suitsune. Sebastain sõi kõik oma söögi ära ja kiitis takka. Kahju ainult, et ta polnud nõus kastet isegi mitte maitsma. 

"Krõbe kana"

"Mustsõstrasuitsune searibi"

"Veise sisefilee"

Dessertidega oli natukene veidram lugu. Arvo võttis "Rabarberi" (marineeritud rabarber, ingveri crumble, käsitsivalmistatud vahukomm, rabarberijäätis ja kuusevõrsebesee), mina võtsin loomulikult "Soe šokolaadifondanti", sest šokolaad....nämm :) Sebastianiga oli natukene keerulisem. Tahtsime talle jäätist osta, aga selgus, et vaniljejäätist üldse ei olegi, mis mind paneb ikka ja jälle imestama, sest klassika võiks ju olemas olla (mida ma hakkan peale tatrajäätisega?). Otsustasime siis riskida ja tellisime sidrunijäätise, kuna sidrunist valmistatud vett ta joob. Selgus, et sidrun on otsas. Järgmine valik oli apelsinijäätis ja olgu siinkohal öeldud, et apelsini ta ju tegelikult ei söö. 

Nii uskumatu, kui see ka pole, sõi Sebastian oma jäätise ära ja ütles veel, et talle maitses. Mulle maitses minu magustoit ka väga, fondant oli täpselt õige (keskelt niiske) ja šokolaad apelsinisorbeega maitses nii hea. Arvo ka ainult sõi ja mõmises. 

Sebastian ütles, et Harmooniasse võime teinekordki sööma minna :) Me olime temaga nõus. Maitse -ja hinnakvaliteet olid paigas ning teenindus kiire ja korralik. Me jäime igatahes väga rahule. 

Nii me siis Viljandis kultuuri ja toitu nautimas käisimegi. Oli väga tore laupäev ja loodetavasti me kordame seda varsti jälle :), sest ei tohi unustada, et ainult tööga õnnelikuks ei saa. Armastus peab ka olema :)