2018 aasta esimene matk

Meil on kombeks 1. jaanuaril televiisori ees passimise asemel käia hoopis kuskil RMK matkarajal ja selle kombe algataja oli ühel aastal Liivi. Kui see kõik esimest korda jutus, siis ma mõtlesin küll, et peale nii lühikest ööd oleks ju jube hea päev otsa lihtsalt passida, aga tegelikult on ikkagi äärmiselt mõnus minna hoopis õue. Ja õue me läksimegi ka eile, 1. jaanuaril 2018. aastal: mina, Arvo, Sebastian, Aivar, Liivi ja Priit. 

Pidime kohtuma Kakerdaja rabas, aga kõik läks hoopis nii, et saime Liivi ja Priiduga kokku Loosalu-Paluküla matkarajal. Liivi nimelt on kolm korda juba Kakerdajal käinud (meie pole sinna veel jõudnud) ja nii ta tegigi hommikul vara juba plaanimuutused ja me sõitsime kuskile Kaiu taha. 

Kaarti uurides saime aru, et päev on lühike, seega kogu rada ei tee, vaid kõnnime Loosalu järveni ja tagasi. Ilm oli natukene tuuline ja sadas sellist õrna uduvihma, mis muidu ei häirinud, aga prilliklaasid olid koguaeg läbipaistmatud. Meie suureks üllatuseks oli matkarajal lumi maas! Märjamaal ei olnud mitte mingisugust lund, kohe mitte midagi ja seal oli lausa nii palju, et sahk oli käinud teed lükkamas. 

Alguses kõndisime 1,5 km mööda lumist kruusateed, sest me ei teadnud, et autoga saab ka lähemale minna, aga sellest polnud midagi, sest eesmärk oligi ju kõndida. Muidu kulges rada läbi metsa, mis oli õnneks natukene külmunud, sest muidu see tee oleks küll olnud läbimatu, sest keegi oli sinna mingi masinaga hirmsad roopad sisse sõitnud ja need olid kõik vett täis. Metsa lõppedes jõudsime rabasse, kus algas laudtee, mille peal ei olnud võrku ja seetõttu pidi kõndides väga ettevaatlik olema, sest lauad olid jääs ja libedad. Õnneks keegi ei libisenud ega kukkunud. Raba oli talvine ja ilus. Ma tegelikult ei mäletagi, et oleksin varem lumist raba näinud oma silmaga. Järveni oli ikka päris juppi maad minna mööda seda laudteed. Hea, et oli külmunud, sest ühes kohas oleks muidu laudtee läbimine olnud võimatu, sest see lihtsalt oli vee all. 

Tagasiteel tegime Loosalu lõkkekohas lõket. Soojendasime sõrmi ja grillisime õllepunne (vähemasti need grillisid, kes neist ikka veel vaimustuses on:) ). Alguses tundus küll, et lõkke põlema saamine on missioon impossible, sest kõik oli nii jube märg, aga matkahunt Arvo saab ikka tule üles! Koos Aivari ja Priiduga muidugi, sest Priit on väga usin kuiva lõkkematerjali otsija :) Ausalt öeldes oleks ilma lõkketa olnud ikkagi väga külm passida. Nii me seal väikese lõkke ümber kõik kuuekesi olimegi :)

Väga tore oli! Vaatamata uduvihmale ja küljetuulele :) Kokku kõndisime 8,7km. Meil on alati tore koos olla, vahet pole siis, kus me parasjagu oleme. Ja see on nii tore, et me kõik oleme sellised suured matkajad! Nii palju ilusat saab näha ja nii palju ehedaid elamusi kogeda. 

Loodetavasti aitab aasta alustamine matkaga kaasa sellele, et matku ikka tuleb! Ja Maret! Ma ütlesin, et Eestimaa on ilus! Isegi, kui kõik on ümberringi hall ja vihmane ja porine - see on meie oma ilu! Hoiame seda!