Vabadus toiduga

Ma kulutasin ära terve hulga raha... Ma isegi ei hakka kirjutama, kui palju, aga täna ma kahetse senti ka, mis ma kulutasin. Osalesin nimelt dr. Sergey Saadi, Kai Adrikorni ja Julia Anufrijeva kursusel "Vabadus toiduga-taasta ühendus oma keha ja iseendaga". Kursus kestis kaheksa nädalat ja oli VÄGA intensiivne. Kui keegi veel ei tea, siis Sergey Saadi on ennetusmeditsiini doktor ja tema lemmikteema on insuliiniresistentsus ja ketogeenne toitumine. Ma tegelikult olen ketotoitumises suhteliselt kodus, aga ma lootsin nii väga saada uusi teadmisi, kogemusi, tuge ja seda kõike ma ka sain. Mu elu on need kaheksa nädalat olnud hoopis teistsugune, palju väärtuslikum ja teadlikum. Sellel kursusel ei keskendutud ainult toitumisele, vaid kõigele sellele, mis meid toetab juba hommikust saadik. Minu elus on hommikune päevavalguse käes hingamine, hommikutrenn, ekraanide piiramine, koherentne hingamine, uitnärvi aktiveerimine ja muidugi uutmoodi toitumine. 

Olen varem blogis kirjutanud oma söömishäiretest ja kiidulaulu Fitpalile, kuid ma olen vahepeal kasvanud ja targemaks saanud ning ei arva Fitlapist enam mitte midagi. Jah, see võib võibolla sobida väga suure kehakaaluga inimestele mõneks ajaks, kuid see ei ole jätkusuutlik lahendus. Täna ma tean, et kalorite piiramine ei anna pikas perspektiivis neid tulemusi, mida me vajame igapäevaselt ja tegelikult on palju olulisem jälgida seda, kui palju me sööme süsivesikuid. Ja me sööme neid palju, palju rohkem, kui meile tegelikult vaja on. Olen 20. aprillist ketotoitumise peal ja ma võin öelda, et ma ei loe kaloreid, ma ei piira rasvade ja valkude söömisel ning see on andnud väga häid tulemusi. Ma söön 18/6 aknas ehk 18 tundi paastun ja kuue tunni sees söön ära kõik oma söögikorrad. Nii saab keha puhata seedimisest ja ei ole ohtu, et ma söön üle. Minu kõige suurem sõber on rasv ja siis kohe valk ning süsivesikuid saan ainult nii palju, kui palju saab neid maapealsetest köögiviljadest, pähklitest ja seemnetest. 

Olen saanud väga palju teadmisi erinevatest toidulisanditest ja ma tarbin neid praegu rohkem kui kunagi varem. Mul ei ole isusid, ma ei näksi, ma pole suhkrut söönud 17. aprillist saadik ja ma suudan kergusega loobuda kõikidest nendest rabarberikookidest, mida sugulased on ohtralt küpsetanud. Ma olen selle ajaga alla võtnud 7 kilo, mul on palju energiat ja ma suudan olla aktiivne terve päeva vältel. Olin terve kuruse väga pühenunud ja see on kindlustanud mulle püsiva kaalulanguse ja hea enesetunde. Jah, kõik päevad ei ole vennad ja eks on minugi suhu maandunud näiteks mureleid, mis tõstsid mu veresuhkru lakke ja viisid välja ketoosist, kuid üldpilt on ikkagi väga positiivne. Olen saanud väga palju tuge Sergeylt ja Julialt ning ma tean nüüd, kuidas ennast toetada igapäevaselt, et kaal langeks ja meel oleks rahulik. 

Viimasel zoomikohtumisel sain olla üks nendest õnnelikest,  kes võitis VIP paketiga liitunud naistega koos lõunasöögi Valguse Varamus. Ja ma teadisn kohe, et ma tahan väga sinna minna, et isiklikult tänada Sergeyd, Juliat ja Kaid, et nad on sellise imelise kuruse loonud. Ma ei tea täna ühtegi põhjust, miks ma peaksin oma vanale teele tagasi minema. Ma muidugi ei ütle, et ma enam kunagi ühtegi koogitükki ei söö või suvel endale vahets jäätist ei luba, kuid ma olen enam kui kindel et ma ei pöördu enam kunagi tagasi sinna maailma, kus ma elasin ennem seda kursust. Ei, ma ei jää eluks ajaks ketogeensele toitumisele, kuid low carb saab olema minu elu osa kindlasti. 

Igathes oli eile siis see lõunasöök Tallinnas ja mu armsad mehed olid nõus mind sinna viima ja tooma. Oli väga huvitav kohata Sergeyd, Juliat ja Kaid päriselus. Nad olid just nii toredad inimesed, kui mulle läbi veebi tunduski. Ja Julia ja Merle olid valmistanud tohutult ilusad ja maitsvad ketotoidud, mida me siis ühise laua taga sõime, samal ajal vesteldes. Olid väga huvitavad teemad ja aeg lendas ülikiiresti. Mul õnnestus teha nendest toitudest kõikidest pilti, aga maitset need kahjuks edasi ei anna. Nii tohtult mõnus oli, et ei pidanud mõtlema, kas ma võin või ei või neid asju süüa, sest need olid tõeliselt madala süsivesikusisaldusega toidud ja võis täiesti süümepiina vabalt hea maitsta. Valguse Varamu oli ise ka nii soe ja armas pesa, et mul on tõsiselt hea meel, et mul oli võimalus seal viibida. 

Mida siis Julia ja Merle olid meile valmistanud? Julia oli küpsetanud seemneleiba, mille peal oli heeringa ja kappari tartar. Oli salat ja juustu-vorsti vaagnad. Olid rohemerekarbid pesto ja parmesaniga. Olid avokaado-toorjuustutäidisega munad krevettidega ja magustoiduks pähklipallid (neid ma ei söönud, sest üks pall siasaldas 6g süsivesikuid ja ma ei tahtnud oma maitsemeeli magusaga rikkuda). Kõik toidud olid üliilusasti serveeritud ja maitsesid imeliselt. Mulle endale maitsesid kõige rohkem need täidetud munad, kuid kõik ülejäänud asjad olid ka väga maitsvad. 

Ma olen iseendale südamest tänulik, et seadsin end esimesele kohale ja kulutasin selle raha selle kuruse peale. Jah, oli kallis, aga nagu ma juba alguses ütlesin, et väärt igat senti, mis ma kulutasin. Ega keegi vist ei saagi päris täpselt aru, mida see kõik minu jaoks tähendas, sest teie pole elanud 30+aastat söömishäiretega. Aga mina olen. Ja ma tunnen esimest korda, et anoreksia ei võidutse mu üle. Ja ma olen meeletult tänulik oma meestele, et nad on mind sellel teel 100% toetanud. Meil on olnud äärmiselt huvitavaid vestlusi ja meie toidulaud on palju teistsugusem kui varem. Jah, nemad ei söö ketogeenselt, kuid me valmistame iga päev süüa ikka selle järgi, et toit sobiks ka mulle. Esmaspäeviti nad võivad süüa mida tahes, sest siis mul on paastupäev :) Ja nii igal esmaspäeval. 

Ma olen südamest tänulik Segeyle, Juliale ja Kaile, kes selle kuruse on kokku pannud! Ja mul on hea meel, et see just nüüd mu ellu tuli. Nüüd, kui vajasin seda nii väga. Ma olen rahulolev! Väga! Kursus jääb meile avatuks kuni 05.04.2027. Saame iga kell kõiki materjale uuesti kuulata, vaadata ja lugeda. Et uued teadmised kinnistuksid, et me oskaksime teha paremaid valikuid, ennast väärtustavaid valikuid. Kaheksa nädalat tundub pikk aeg, aga tegelikult on ikka väga lühike. Kursus möödus linnutiivul ja ma tunnen siiralt, et ma olen väga heas kohas omadega. Kavatsen kõike õpitut jätkata ja enda heaolu veelgi suurendada. Mõnikord elus juhtuvad Sulle kätte asjad, mida Sa nii väga vajad. 

Aitäh kõikidele, kes on sellel teel minuga olnud!

Teie Ennike

Kaerahelbe-banaaniküpsised

Olen juba mitmeid kordi teinud oma perele kaerahlebe-banaaniküpsiseid, mis saavad iga kord väga ruttu otsa. Panen retsepti enda jaoks siia kirja, sest olen algretsepti muutnud.

Koostisosad

2 banaan

1 muna
1 tass (100 g) täistera kaerahelbeid
1 suur peotäis kuivatatud marju või puuvilju (sobivad rosinad, ploomid, mango või aprikoos)
40 g meelepäraseid pähkleid (eriti hästi sobivad mandlid ja pekaanipähklid)
1 spl maapähklivõid (selle võib ka ära jätta)
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl kaneeli

Valmistamine

Eelkuumuta ahi 180 kraadini.
Purusta banaan kahvliga. Lisa kaerahelbed ja küpsetuspulber ning sega läbi.
Seejärel lisa maapähklivõi, kaneel ning tükkideks hakitud kuivatatud puuviljad.
Lisa hakitud pähklid ja sega kõik ühtlaseks massiks.
Vormi segust küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ümmargused pätsikesed.
Küpseta ahjus 13 minutit, kuni küpsised on kergelt kuldpruunid.

Pilt laenatud retseptiautorilt Elis Nikolai-Vendlalt. Ma lihtsalt pole üldse neid küpsiseid pildistanud. Kui järgmine kord meeles on, siis teen enda foto ja vahetan välja. 

Need küpsised tulevad väga mõnusad ja mu mehed söövad neid hea isuga. Ja tõesti ei ole suhkrut ega jahu vaja. 

Teie Ennike 

Traditsiooniline emadepäev Keila-Joal

Minu selleaastne emadepäev algas hommikul Sipas ärgates. Esimesena kusjuures. Lasin endale kohvi ja istusin sauna ees olevale terrassile ning mõtlesin, et ma olen tubli olnud. Olen kaks tublit meest üles kasvatanud, kuid siis tundsin kurbust, sest... Suhted on keerulised Robiniga. Ja siis mõtlesin, et ma ei kavatse oma tähtsat päeva masendades veeta, sest kõik on nii nagu on ja mul ei ole võimalust seda muuta. Vaatamata sellele mõtlen Robini peale ja soovin südamest, et ta elus oleks kõik hästi. Aga minu Sebastian magas veel, kui ma kodu poole sõitma hakkasin. Emadepäeva pannkooke meil ei olnud, sest minul on käsil Sergey Saadi kursus, mis on keskendunud ketotoitumisele ja sinna sisse ei mahu pannkoogid. Arvo küll ütles, et nii tahaks, aga ma jäin endale kindlaks, et sel aastal pannkooke ei ole. Koju jõudes tegin tule kaminasse, võtsin värskendava dušši ja küpsetasin oma meesperele tervislikke kaeraküpsiseid, sest meil oli plaan suurema seltskonnaga Keila-Joale matkama minna. 

Kell 11 oligi väljasõit. Eriti tore on, et Allu oma pudinatega tuli ka. Mõtlesin küll, et kuidas see pisike Amanda vastu peab, aga Allul oli ta kenasti kandelina sisse pandud ja nii kaua, kuni rind oli suus, oli ta väga rahulik lapseke. Jõudsime kohale umbes 12 paiku ja minu üllatuseks ei olnudki väga palju rahvast. Ma ei tea, kas kellaaeg oli varajane või milles asi. Muidu seal on alati väga palju inimesi ja väga palju koeri, aga rõõm oli suur, et inimesed ei olnud veel Keila-Joale jõudnud. 

Meie koer oli nagu segane. Paaritõugetega tiris end ja Arvot edasi. Meil oli Arvoga kokkulepe, et emadepäeva puhul kantseldab tema Mirat. Minul lähevad närvid täitsa krussi, kui pean temaga rihma otsas matkama. Õnneks sai teda vahepeal lahti ka lasta, sest inimesi oli tõesti vähe ja seega ka võõraid koeri oli vähe. Treppidest muidugi pidi teda rihmatama, sest ta ju ei näe, kuhu ta läheb. Arvo õnneks oli vana rahu ise. Kui piknikut pidasime, siis ta oli seal meie juures lahtiselt ja kuna tema elu-eesmärk on söök, siis ta kuskile kondama ei läinud. Aga jah - temaga saab matkata ainult sellistes kohtades, kus saab teda lahti lasta, sest see on ulme, kuidas ta tirib. Kohe niimoodi, et hingeldama võtab. 

Matk oli lühike, alla kolme kilomeetri, sest me ei saanud mere juurde põigata, kuna Adeele ei viitsi eriti kõndida. Seekord muidugi pidi ta oma jalgadega hakkama saama, sest Arvo ei saanud teda kukile võtta koera pärast ja mis seal salata - ta on juba suur tüdruk ka. Amanda muudkui magas ja tissitas. Allul oli kord palav, kord jahe. Ja no lisaraskus ka kõhul ja seljakott seljas. Käisime neid varemaid seal vaatamas. Me Allu, Alissa ja Sebastianiga nägime ikka natiku ka ära. Seal on õudsalt palju usse, pea iga aasta näeb ikka mõne isendi ära. Ilm oli hea, päikest küll eriti ei olnud, aga oli meeldivalt soe. No nii soe ei olnud, et oleks saanud pusaga olla, aga ikkagi küllaltki soe. Ja see mõisa park oli nii ilus. Kogu muru oli kaetud lilledega ja puud olid hiirekõrvus. 

Peale Keila-Joad käisime minu emakese juures ja õhtul panime surnuaias emadele ja vanaemadele küünlad. Kuskil südames oli ikkagi kurb... Kuigi päev oli ilus ja saime koos olla endale armsate inimestega, aga emasüda on haige... Õnneks on mul Sebastian ja mul on talle ainult üks soov või palve, mida ma kannan endas. Kui see soov täide läheb, olen ikkagi üks väga õnnelik ema. Igatahes ma olen väga tänulik, et Sebastian mind oma emaks valis. Ma arvan, et temas on jupike vanaisa geeni ja see teeb mu meele rahulikuks - süda on õige koha peal :)

Sebastian pääses see aasta väga kergelt - isegi lilled korjas Sipast :D Ja pannkooke ka tegema ei pidanud. Aga see ei olegi oluline - oluline on see, et ta on olemas. On iga päev olemas. Temast on mulle suur abi ja rõõm. Ta ei ütle kunagi "miks mina?"... Aitäh Sebastian, et oled just selline nagu oled. Soe ja tasakaalukas, abivalmis ja alati positiivne. 

Selline see emadepäev sel aastal sai. Vanasti võtsin emadepäevaks puhkepäeva välja, aga enam see ei ole vajalik, sest mul ei ole väikseid lapsi. Mina olen oma töö ära teinud, edasine oleneb juba poistest endist. Ma ei arva, et ma olen vilets ema olnud. Ma olen teinud kõik nii, kuidas oskasin ja õigeks pidasin. Ja ma võin uhke olla - poisid on tublid! Kumbki omal moel. Mis kõige tähtsam - selleks pole emadepäeva vaja, et olla koos oma armsate inimestega. Iga päev on kingitus ja iga hetk on oluline. Eile, täna ja homme.

Teie Ennike