Arvo isa 80. juubel

1. augustil sai 80 aastaseks Arvo isa (edaspidi lihtsalt vanaisa). Tahaksin täna kirjutada meie pere suhetest vanaisaga ja ei saa mööda vaadata ka igatpidi õnnestunud juubelipidustustest. 

Ma olin ise alles väikene laps, kui kaotasin oma emapoolse vanaisa ja ei mäleta temast suurt midagi. Välimus on silme ees, aga kas ma kunagi tal näiteks ka süles istusin...ei tea. Minu teine vanaisa suri siis, kui ma olin 14aastane ja see vanaisa on minu vanavanematest jätnud mulle kõige ilusamad mälestused oma vanavanematest, sest tema õpetas mulle erinevaid lauamänge (näiteks õpetas vanaisa mind kabet mängima), tema syües sai kiiktoolis kiikuda, tal olid alati iirised taskus ja ta oli alati heas tujus. Ta oli selline suur ja muhe ning ma olin väga kurb, kui ta raske haiguse tagajärjel liiga vara suri. 

Meie poistel on üks vanaema (minu ema) ja üks vanaisa (Arvo isa). Ja poistele meeldib nende vanaisa väga :) (vanaema muidugi ka). Poistele meeldivad tema lood, tema huumorimeel, tema tõsised jutud saunalaval, tema võime poolpimedana treida ja putitada. Neile meeldib vanaisaga jalgpalli vaadata ja tavaliselt kostub siis palju naeru, sest vanaisa viskab musta huumorit sisse ja meie poistele see meeldib. Robinil on alati vanaisaga eriline suhe olnud, sest ta viitsib vanaisaga juttu ajada. Viitsib ka siis, kui vanaisa on joogine. Ta küsib alati vanaisa käekäigu kohta, kuulab tema heietusi. 

Kui Sebastian oli päris pisikene ja vaevalt kõndima hakanud, siis ta kartis vanaisa nagu tuld. Kui ta teda kuskil lähenemas nägi, oli kuulda ainult hädakisa ja hullemast päästis ema vöi isa süli. Nüüd on vanaisa sõber, kellega käiakse koos saunas ja istutakse saunaterrassil ja kuulatakse, mida vanal mehel rääkida on. 

Meie perel on vanaisaga soojad suhted. Meie arvates on vanaisa vaatamata kõigele (väga suureks probleemiks on nägemine, sest ühte silma vanaisal ei ole üldse ja teine näeb väga halvasti) siiski väga tubli ja saab enda asjadega kenasti hakkama. Muidugi olen ma mõnikord ta peale nii üdini vihane, kui ta näiteks hommikul kell üheksa, kui ma lähen kööki hommikukohvi tegema, on juba täiesti juua täis, aga mu viha läheb üle.... Ta saab vaatamata joomaprobleemidele oma asjadega siiski kenasti hakkama. Ta kodu on enam-vähem korras, nõud on alati pestud, maja köetud, oma söögivajadused rahuldatud, treib veel tellimustöidki, viib solgipange välja, ajab talvel rajad puukuuri ja garaaži sisse, kütab terve talve meie pere jaoks igal nädalavahetsuel sauna, peseb oma leiutaja Leo pesumasinaga pesu, käib Sipa poes toidukraami järgi, niidab suviti kogu territooriumi ja riisub sügisel suure vahtra allalastud lehed kokku, suusatab talvel üle jõe vend Vello poole. Ta on töökas ja tubli.... Kui viinakurat temast sel päeval jagu ei saa... Olen mõelnud vahel, et miks me veedame igal nädalvahetusel ühe õhtu maal, kui vanaisa ei suuda isegi sellel ühel õhtul kaine olla, aga vastus on ilmselge - Arvo armastab oma isa väga, koos tema vigadega ja tal on oma isaga väga siiras ja suur suhe ning seda ei varjuta see, et ta isa on alkohoolik. Seda rõõmsam muidugi on meie pere, kui vanaisal on kainuseperriood (hetkel just on see käsil juba mitmes nädal), sest kui vanaisa on kaine, on maal ekstrahea olla. 

Vanaisa on vanaks jäänud.... 80 ongi juba igivana. Ta on nõrgemaks jäänud, väsib kiiremini, sööb vähe, ta on väga kõhna ja vajab liikumisel suusakepi tuge. Rajad oma hoovis on tal pähe kulunud, kuid Märjamaale poodi tulles, vajab ta abi asjade leidmiseks ja tassimiseks. Samas istub ta päevad läbi garaažis ja putitab oma vana traktorit :) Kui inimene on tegevuses, siis ta järelikult elab ja meie vanaisa veel elab. Vaatamata kõrgele eale on ta nii tegus ja toimekas, kui ta vähegi suudab ja ma kergitan mütsi ta ees, et ta ikka suudab ja jaksab. Mul on hea meel, et poisid ei ole kunagi teinud vanaisa alkoholiprobleemist probleemi ja austavad teda vaatamata sellele, et ta võib mõnikord väga nõme olla, kui ta juua täis on. Nad ei ole kunagi öelnud vanaisale midagi halvasti ja nad suudavad võtta huumoriga vanaisa joomisest tingitud äpardusi. Neile jääb oma vanaisast mingisugune kuvand ja see on hea, et see ei ole varjutatud viha, trotsi, pahameele, pettumuse ja solvumisega. 

Otsustasime vanaisa sünnipäeva suurelt tähistada. Vanaisa on viimane aastaga saanud sõbraks Konuvere mõisa omanikuga Marjaga, kes töötab kohalikus Sipa poekeses müüana ja ta on aidanud Marjal parandada igasugu asju ja pakkunud ka niisama seltskonda. Alguses me naljatasime, et vanaisal on pruut, aga tegelikult on vanaisale tekkinud sõber, kellega koos talle meeldib olla ja see tunne on vastastikune. Esimene kord, kui vanaisa mõisaprou juurde ööseks jäi, otsisime teda terve perega taga, jõudsime juba mõtetes ta maha matta, aga nüüd me teame, et kui vanaisa kodus pole, siis ta on mõisas midagi putitamas. 

Marja pakkus vanaisale välja, et ta võib oma tähtsat sünnipäeva pidada Konuvere mõisas (ilma rendimaksuta muidugi) ja see mõte hakkas meile väga meeldima, sest vanaisa on sellest mõisast väga suures vaimustuses ja räägib sellest kõigest alati väga suure huvi ja detailitäpsusega. Käisime Arvoga paar nädalat tagasi mõisa vaatamas ja kuigi esialgne välisilme polnud vast see, mida oleks oodanud, siis mõis seestpoolt oli ikka väga ilus ja suursugune. See osa mõisast, mis on renoveeritud. Külaliste nimekiri oli umbes 30 nägu koos sünnipäevalapsega ja see sobis suurepäraselt suure saali suure laua mahutavusega. 

Toitlustuse tellisime Inga Artel-Hermase käest. Otsustasime, et süldilauda ei tee, teeme ainult külmlaua, kohvilaua ja šampuselaua. Ja pidu oli ilma kange alkoholita, seda selleks, et peategelane ise saaks ka oma pidu nautida ja ei kukuks tund aega peale sünnipäeva algust ennast esimese trepi otsa pooleks. Vanaisa sõbramehed olid selles osas muidugi pettunud, et kanget napsu ei olnud rohkem kui parima sõbra kaasatoodud pudel, mis siis kamba peale ära lahjendati (vanaisa ei võtnud pitsigi), aga meie meelest oli see ikkagi äärmiselt positiivne, et vanaisa sai oma sünnipäeva peetud täiesti kaine peaga. 

Kolm põlvkonda mehi

Külalisteks olid vanaisa kambajõmmid ja külamehed, vend Vello perega, omad lapsed ja nende pered ning kutsutud olid ka kõik Poldingud, kellega vanaisa rohkem läbi käib ehk lähimad sugulased. Neli inimest kutsututest ei tulnud kohale, seega osalusprotsent oli tubli :) Ma tundsin end jälle juuretult, sest tekkisid erinevad pundid: vanamehed, Poldingud, meie noorte poiste nelik, suitsetajad jne. Ma natukene nagu ei osanud end kuhugi paigutada, sest selge oli see, et harvakohtuvad lähisugulased tahtsid omavahel lobiseda, noored olid enamasti telefonides, suitsuhaisu sees ei jaksa lõpmatuseni olla, Arvo oli enamasti Getteri ja Keioga.... Vahepeal tuli üsna üksik tunne peale, aga siis läksin poisteväe juurde ja sain kuhugi end natukeseks kinnitada.

Marja tegi kõigile soovijatele mõisa hoovis ja sees eksursiooni, kus ta tutvustas mõisa ajalugu ja tänapäeva. See osa, mis on korda tehtud, on väga äge, ma klõpsisin mõned fotod ka, aga tunnen ikkagi puudust heast välgust, sest hämaras keldrikorrusel ma eriti pilti teha ei saanudki halva valguse tõttu. meestele pakkus erilist huvi küttesüsteem, naised olid vaimustuses erinevatest magamistubadest ja ülakorruse saalidest.

Allikas :)

Mõisahoovis on mitmeid puukujusid, mis on koha peal mahavõetud tammest tehtud puuskulpturistide poolt. Enamasti modellideks Marja enda koerad. Mõisa küljel on arteesia kaev, kus voolab allikas. Vanaisa ehitatud vesioinas annab energiat. Tavaliselt on hoovi peal lahtiselt ka üks 25aastane mära ja kaks newfandlandi koera ja üks husky, aga eile olid nad kinni pandud, sest mõisaväravad olid lahti. See oli nii naljakas, kui käisime Arvoga esimest korda Marja juures ja aias kohvi juues hobune "astus läbi" :) Päikesekell näitab päikeselisel päeval täpselt iget aega ja mõisa taga voolab jõgi, kus saab käia end karastamas. Mulle avaldasid muljet ka erinevad lambid, lühtrid. Meie kodus on valgustid äärmiselt tagasihoidlikud, nagu tegelikult kogu meie elu ja olu ongi. Sebastianile meeldis mõis väga, ta kordas seda ikka mitmeid kordi, kui äge kõik on. Alguses ma kartsin, et äkki ta pelgab, sest väljast vajaks mõis hädasti renoveerimistöid (Marjal on kirjutamsiel projekt rahastuse saamiseks) ja Sebastian pelgab natukene selliseid päevinäinud hooneid, aga kuna mõis oli seest ilus ja väga huvitava mööbliga, siis minu hirm oli asjatu ja talle tõesti meeldis kogu see mõisavärk.

Vanaisa parim sõber Enn mängis talle pilli nagu vanadel headel aegadel ja mul on nii hea meel, et vanaisa sai mõlema oma tütrega ühe tantsu ka keerutada oma vandel jalgadel - siis on pidu nagu täiuslik :) Süüa oli palju ja söögid olid väga maitsvad, keegi millegi üle ei virisenud. Kook oli uhke ja vanaisale meeldis eriti see 80 seal tordi peal. Alguses, kui laud sai kaetud (tegu on tõesti väga suure lauaga), siis tundus, et seda kõike on liiga vähe, aga tegelikult ei olnud. Natukene sööki ikka jäi järgi ka ja minu meespere on  end täna selle söögiga kostitanud. Julgeme Ingat ja tema kompaniid soovitada igal juhul.

Pidu oli aus ja korralik, vanaisa jäi oma suure juubeliga väga rahule. Ma olen tema üle väga uhke, et ta oli kenasti kaine ja viks ja viisakas lõpuni välja. Oleks olnud väga kurb, kui ta oleks enda sünnipäeva lihtsalt maha joonud. Mul on ka väga hea meel selle üle, et inimesed, keda ta oli soovinud oma sünnipäeval näha, olid enamuses kohal ja ta sai nendega rääkida. Mul on hea meel, et peo lõppedes ta ütles mulle aitäh, et olin talle toeks olnud sellel üritusel.... Mul on hea meel, et vanaisal on selline tore sõbranna, kes on tema ellu palju uut ja huvitavat toonud ning kellega tal on hea koos aega veeta. Ma olen väga tänulik Marjale, et ta mingil imelikul kombel on valmis meie vanaisale sõbraks ja jutukaaslaseks  olema. Ja ma olen talle tänulik, et ta aitas kaasa selle suure ja ilusa sünnipäeva kujunemisele lubades meil viibida oma mõisas. Suur, suur tänu, Marja!

Vanaisa on juba vana.... Elutee on ettearvamatu, aga meie pere on andnud endast kõik, et olla talle olemas, kui ta seda vajab ja ka siis, kui ta võibolla parema meelega üksi oma voodinurgal napsutaks. Number vahetus... see on tähtis verstapost. Loodetavasti annab ta veel nalja ja küljetunnet meie poistele tükil ajal. Me ei saa inimesi muuta, samamoodi ei saa me muuta vanaisa, kuid me saame muuta enda suhtumist ja püüda olla nii empaatilised, kui võimalik.

Palju õnne ja tugevat tervist meie vanaisale!