Ilusat ilma nautimas

Sellel laupäeval ehk 28. märtsil oli erakordselt ilus kevadilm. Kuna me oleme siia koduseine vahele praegu kinni pandud seoses eriolukorraga riigis, siis pakkus Robin välja, et lähme mõnele matkarajale matkama. Hetkel on riigis lubatud ühele matkarajale 10 autot. Meie valisime välja Liivanõmme matkaraja Läänemaal. Minu jaoks oli see suur asi, sest ma ei käi kunagi kuskil sõitmas üksi, kui ma pole seda teed koos Arvoga ise läbi sõitnud. Aga ma pean poiste pärast tugev ja tubli olema, sest mul pole õrna aimugi, millal Arvo koju võiks tulla. 

Esimese asjana ma unustasin autot tankida :D See saab juhtuda ainult minuga. Siis mul oli paanika, sest ma ei teadnud, mida teha seal Risti maanteel olles. Õnneks oli Risti-Haapsalu tee nurgal bensiinijaam. Õigemini küll mite jaam, vaid võimalus tankida. Maksid ära ja siis tankisid. See paanika läks mööda, sest leidis lahenduse. Sõitsime poistega edasi Nõva poole, me oleme seal kandis üldse väga vähe käinud, vahest paar korda ainult...ei teagi. Jõudsime ilusasti Liivanõmme õpperajale ja seal ootas meid ees umbes 16-17 autot. Loomulikult me ei saanud sinna jääda, sest riiklikult on ette nähtud, et üle 10 auto olla ei tohi. Teatasin politseisse ka rikkumisest, sest minu prioriteet number 1 on see, et me saaksime oma tavalise elu tagasi, aga kui me ei täida meile sätestatud reegleid, siis see kohutav olukord ainult kestab ja kestab. Sebastian otsis järgmise matkaraja, milleks oli Marimetsa matkarada. Sõitsime siis sinna ja jõudsime ilma igasuguste viperusteta kohale ka, aga ees ootas meid 16 autot ja meie selja taga tuli veel kaks autot. Loomulikult ei jäänud me ka sellele matkarajale, vaid teatasime politseisse rikkumisest ja sõitsime kodu poole. Aga päris koju ka oleks olnud narr minna...sõitsime üle 100km....piknikukott taga pagasnikus. 

Robin ütles, et lähme Angasillale oma onni. Läksimegi. Ma ei julgenud autoga põllule sõita, sest maa oli pehme. Jätsime auto vana lauda juurde ja läksime jala üle põllu. Vennakesed ees, mina nende järel muudkui vaadates, et vette ei astuks. 

Jõudsime oma onni. Robin tegi lõkke ja Sebastian tegi oksast vardad. Grillisid oma jubedaid õllepunne. Ma ei tea, kes need punnid meie matkadesse tõi, aga tundub, et ilma nendeta ei saa kuidagi. Tegime sooja teed ja ajasime juttu. Põhiliselt rääkisime küll koroonast ja inimeste mõistmatusest või olukorra tõsidusest mitte aru saamisest. Eks meil oli natuke kahju ka, et me kummalegi matkarajale ei saanud, aga sellest pole hullu. Saime ikkagi kodusseinte vahelt välja ja värskes õhus koos teed juua. pealegi oli väga mõnus meie Angasilla onni näha üle väga pika aja   :) 

Aitäh Robin, et meid välja kutsusid :) Teiega koos on alati tore! Järgmine kord lihtsalt lepime juba eos kokku, et kui pool päeva lõbutseme koos, siis ülejäänud poolel päeval teeme koos ka vajalikud asjad ära :) 

Ja ma olen niiiiiii tubli! et ma julgesin üksinda minna niimoodi seiklema. Ilma Arvota. See on minu jaoks suur asi. Mul hakkab isegi juba väikene usaldus selle GPSi vastu tekkima. Ma arvan, et lähitulevikus me kuskile rajale kolama ei lähe. Kui on vaja lõket teha ja õllepunne küpsetada, siis lähme oma püstkotta, mis asub Maavahes. Või veel parem - teeme oma metsa sellise püstkoja :) No siis ükskord, kui Arvo ka jälle meiega on.... 

Ilusat kevade jätku!

Teie Ennike