Sebastian sai vahepeal siin 14aastaseks, seal samal päeval, kui algas kevad ehk 20. märts. Mäletan tema sündimise päeva... See oli nii ilus ja valus, kuid see valu läheb meelest ja järgi jääb ainult ilu. Arvo sõitis haigla ette ja ütles mulle, et tsau, pärast näeme. Ma jäin teda vaatama, ta hakkas naerma - mul lihtsalt pole naljasoont :) Sebastian tuli nii kiiresti, et mul oli tund 1,5 tundi ainult tõeliselt valus ja 2,5 tunniga oli ta juba meil käes. Väike ja armas ja nii oma tädi Liivi nägu.
Sebastianiga ei ole kerge olnud, kuid ma ei vahetaks seda kergust või raskust millegi vastu, sest minu jaoks on ta parim just sellisena nagu ta on. Ma küll soovin iga päev talle tervist ja vastupidavust, kuid teate mis - ta on üks vintske sell! Ma ikka mõtlen sellele suvele, kui tal artriit tekkis. Kuidas ta longates käis ikka minuga kõnniringil, mina muudkui utsitasin, et hoogu juurde! Ta siis püüdis... Tagantjärgi olen ikka suuri süümepiinu tundnud, et oma üle keha põletikus last niimoodi utsitasin... See ei loe, et ma ei teadnud... Vabandan, Sebastian, Sinu ees!
Sellel aastal on kõik sünnipäevad isemoodi. Ei ole külalisi, ei ole kingitusi, ei ole lilli, isegi isa ei olnud. Isa on Soome riigis kinni ja püüab teenida veel nii kaua raha, kuniks tööd jagub. Koroona on teinud oma töö...tänavad on tühjad, inimestel on maskid ja kummikindad. Vähemasti nendel, kes hoolivad, et riik saaks kiiremini kriisist välja. Aga! Sünnipäev peab tore päev olema ja kuigi me veetsime selle päeva Sebastianiga kahekesi, usun ma, et tal oli ikkagi tore päev. Hommikul me ajasime Robiniga ta üles ja kallistasime teda, kuigi ta põikles meist kõrvale :) Aga me ei andnud alla, sünnipäeva kalli peab ikka olema. Robin tegi muidugi kohe eriti jõhkra lähenemisega - Sebastian polnud veel silmigi lahti saanud, kui Robin tal juba kaela ümber rippus :) Minul selleks ajaks pärmitaigen kerkis, sest mitte ükski Sebastiani sünnipäev ei saa mööduda ilma kaneelirullideta. Seega oli hommikusöök õite magus :)
Sebastiani sünnipäev on tema meelest punane püha ja sellel päeval ta kooliasjadega e iole tegelenud kunagi. Kuna ilm oli kevadiselt ilus, läksime hoopis koos Jalase rappa. See on selline pisike matk, kokku napid neli kilomeetrit, aga ega Sebastian eriti rohkemat tahagi. Nii halvas seisus pole see rada meie jaoks veel kunagi olnud. Läbimatud mudaaugud, langenud puud, vesi, millest üle ega ümber ei saanud. Natukene nagu ekstreemne värk, ainult jalanõud polnud vastavad.
Terve tee mõtlesin ma, kas võtan kevade tervitamise auks ühe supluse rabajärves ka või mitte. Sebastian arvas, et see on hullumeelne mõte, jabur, kohutav, vaata, milline tuul on, Sa ei lähe sinna vette! Mina muudkui mõtlesin, et no kui külm see ikka olla saab, olen terve talve külma dušši all käinud - see ei saa ju hullem olla. Istusime Sebastianiga seal pingi peal ja ma muudkui kaalusin kahe variandi vahel ja siis võtsin tossud jalast ära. See oligi otsus. Natukese aja pärast olin järves. Küll oli külm!!! Ma muudkui ütlesin Sebastianile, et tee see pilt ära, ruttu! Aga ta kordas, oota nüüd, kohe saab... Mulle tundus see igavikuliselt pikk aeg seal rabajärves 20.märtsil.
Peale kosutavat ja torkivat suplust läksime koju tagasi. Tegin Sebastianile tema poolt soovitud söögi - guljašši - see on üks tema lemmiktoite. Ja kui Robin õhtul koju tuli, siis ta mängis temaga veel noolemängu ka. Igavane kuklinägu ei jätnud Robinile kuklipurugi - kõik pistis ise nahka (ma võtsin ka kaks väikest).
Kahju, et Arvo ei saanud meiega olla, aga tore on see, et Sebastian saab asja olemusest aru ja midagi pole teha, et praegu on asjad nii nagu on. Ma loodan, et tal oli siisk ilus päev ja aitäh teile kõigile, kes te facebookes Sebastianile õnne soovisite! Teid oli nii palju ja nii siirate soovidega - kummardus!
Sellel aastal siis niimoodi. Järgmisel aastal on kindlasti hoopis teisiti, välja arvatud kaneelirullidega :)
Teie Ennike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar