21 aastat armastust, neist 3 proua Luhtaruna

Ma tunnen mitmeid peresid, kus kaks inimest elavad justkui koos, aga tegelikult on lahku kasvanud. Sebastianiga alles ükspäev rääkisime, et mille poolest minu ja tema isa suhe teistsugune on ja ma julgesin öelda, et me päriselt armastame üksteist. Isegi, kui Arvo ütleb vahel, et ma olen tema kõige raskem proovikivi, mis talle antud on, tean ma ikkagi, et kuigi ta vahel ägestub ja ei saa aru, siis see jääb armastuse taha varju. Kui ta poisike oli ja ma ei teagi, mida ta seda Pargi tn korteri vahet siiberdas, siis ma tegelikult ei tundnud oma läbielamiste tõttu mitte mingisugust huvi poiste/meeste vastu. Mind narriti pereringis, et kas ma olen lesbi? Sest mu elus oli ikka mõni naine, kes mind kuidagi mudmoodi puudutas. Loomulikult ei olnud ma siis ega ole ka täna isegi mitte biseksuaalne, aga Arvoga mul oli oma plaan. Ma iseenese tarkusest arvasin, et kui ma saan endale lapse, siis mu elujanu kasvab, saab hoogu, suudab tärkama hakata. Ma tahtsin nii väga, et mul oleks põhjus elamiseks. See ei olnud sellel hetkel Arvo, järelikult oli midagi palju siduvamat vaja. Sain oma armsa Robini... Ja Arvo ei jooksnudki nagu lüpsik sarves minema... Korra läks, aga tuli tagasi. Mina ei tea, mida kuradit tema minus nägi...ausõna. Ma olin ikka nii segi peast, kui segi olla sai. Peaaegu kohe alustati sünnitusjärgse depressiooni ravimist, mis polnud kindlasti mingi sünnitusjärgne depressioon, vaid pidev seisund aastast aastasse katkendliku ravi tõttu. 

Ja siin ta on.... 21 aastat on möödas ja ta on ikka siin. Ma ei tea, miks? Ma ise mõtlen, et kas minus oleks olnud nii palju jõudu, et ikka olemas olla või oleksin ma vastupidises olukorras põgenenud nelja tuule poole? Ta on mulle küll paar korda tervalt pannud, kuid ma siiski imetlen tema pühendumust oma armsale naisele. Ja see pole lihtsalt, et ta tooks kohvi voodisse. See on pidev ja paindumatu tähelepanu jagamine igale pisiasjale, mis ümberringi mind mõjutada võiks. Vahel on jube raske - mul ja tal ka, ja poistelgi. Aga kuidagimoodi me oleme ikka hakkama saanud ja seda teed mööda koos kõndinud. Imelik mõelda, et me oleme üle poole oma elust koos olnud.... Ja seda koosolemist tuli väärikalt tähistada,  mis iseenesest oma väärikuses ei saakski midagi muud olla, kui Ammende Villa Pärnus. 

Kui me kohale jõudsime, siis noormees juhtas meid meie tuppa, mis pidi olema De Lux ja siis ta ütles, et teretulemast, siin on Teie Hermann sviit. Ma jäin üsna nõutult seisma ja ütlesin siis, et mingi eksitus on juhtunud, sest ma tellisin De Lux toa, aga viisakas noormees ütles, et mingisugust eksitust pole - see siin on just nimelt teie tuba. Ma ikka ei tahtnud väga edasi kõndida, sest ma arvasin ikkagi, et tegu on eksitusega, aga Arvo küsis siis otse, kas see on maja poolt ja nii oligi. Imeline Hermann sviit. Siiani ma ei teadnud sedagi, kas meie toal üldse näiteks vann on (pilte uurides tundus, et pole), oli meil järsku kõik: eestuba, magamistuba, saun, 2 tualetti, vann. Ja see kõik oli meie päralt koos ilmatumalt suure voodiga, kuhu ma arvasin oma mehe ära kaotavat, sest maganud polnud me kumbki just kuigi palju eelneval ööel. Sviit oli väga ilus! Puhas, moodne, peen, suursugune, igale detailile oli tähelepanu pööratud, kuus patja ja imeline vaade aeda. Ma ei julgenud esialgu istuda ega astuda, aga siis sain aru, et nüüd on aeg nautima hakata oma armsa abikaasa seltsi selles imelises sviidis. 

Ma vaevlen igal aastal küsimuse ees, mida kinkida Arvole sünni- ja aastapäevaks (üks on 10.juuni ja teine 11.juuni). Asju. Ei mingeid asju, asju on niigi nii kohutavalt palju, et nendest vabanemiseks oleks vaja mõnda päeva, et kõik asjatuks saaks. Nende asjatuks, mida meil never vaja ei lähe. Olen harjunud kinkima talle elamusi, kuid seoses eriolukorra tõttu riigis, mis alles lõppes, oli mul üsna keeruline leida sobivasse aega sobivat elamust. Ammendes oli meil tellitud gurmeeõhtusöögiga pakett, kuid siis mul tuli geniaalne idee, kuidas tellida juurde massaaž kahele. Mul küll sünnipäeva polnud, aga ma lohutasin ennast mõttega, et kui minul oli, sai ta ka massaaži :))))) Igatahes ma vormistasin tellimuse ja maksin kinni 2 tundi massaaži, mida teostas meile imeliste kätega Marge. Arvo ütles, et ta ei ole mitte kunagi nii head ja põhjalikku massaaži saanud. Mina olin kartlik ja väga ei sulanud, kuid ma sain siiski sellega hakkama. Mul oli põhiline, et poleks mees. Nii juhtuski, et kell kolm astus oma asjadega meie sviiti Marge, laotas oma laua laiali ja tegi Arvole imelise massaaži, mis kestis tund aega. Ma mõtlsin, et kui ta selle mehemüraka ära mudib, siis ta käed on rampväsinud ja mulle jäävad jäägid, kuid tegelikult oli tegu tõesti väga heade kätega ja hingega töötava naisterahvaga, kes toetus Hiina meditsiinile (esimene lause oli, kas mul on väike palavik - oli jah). Ma ei hakka siin ette laotama, mis mul kõik kehas valesti on (alustades palavikust), aga see naine teab, mida ta teeb. Minu massaaž kestis peaaegu poolteist tundi, sest veenmine käis ka asja juurde.... Ja mingisugusegi usalduse saavutamine, sest ega ma naljalt ikka kellegi puudutusi ei taha....

Sellel ajal, kui mind muditi, magas Arvo suurt ja mehelikku norskavat und kõrvaltoas :) Tal oli selleks võimalus senikaua, kuni minuga töötati, sest kella kuueks oli meil broneeritud laud õhtusöögiks. Ma vaatasin eelmisel päeval seda uuenenud menüüd ja pidin peaaegu infarkti saama, sest seal olid sellised söögid, mis kõik tundusid absoluutselt veidrad ja komponendid omavahel mitte kokkusobivad. Või mis kokkusobivad! Kamoon! Sparglijäätis? Kurgisorbee? Salvei pannacotta? Piparmündijäätis majoneesiga? Vaarikasorbee marineeritud peediga? Milline nendest kooslustest tekitas tunde, et õudsalt tahaks  saada? Mul oli ikka väga keeruline seda menüüd vaadata ja endale aru anda, et ma pole kaks kuud korralikult söönud ja pean hakkama sparglijäätist sööma. 

Ilm oli suurepärane, nagu meil alati Ammendes on - justkui tellitult. Saime oma õhtusööki väljas terrassil süüa ja maja poolt oli pudel valget veini ka, millest mina võtsin umbes neli lonksu. Ja siis hakkas üks "hullus" pihta. Meile toodi viis toitu juba ennem, kui me olime eelroani jõudnud. Seal oli igasuguseid asju, mille nimed mulle meelde ei jäänud, kuid mis kõik, peale tuhaküpsise ja karaski, maitsesid väga hästi. Need olid igasugused koka tervitused ja muud lisad. Ma hakkasin juba sügavalt muret tundma, et kui me ükskord desserdini jõuame, siis ma ei jaksa enam midagi suhu pista. Ma siis olin ettevaatlik ja võtsin igast asjast pigem ainult ampsu. Palju huvitavaid maitseid! Ja silmailu pealekauba. Mulle nii meeldib, kui söök on ilusasti või huvitavalt serveeritud. Ainuke asi.... Võibolla seda kõike oli natukene liiga palju ennem kolmekäigulist õhtusööki. 

Mingisugune pardi võileib

Tuhaküpsise sees munakreem

Vaakummarineeritud kurgisupp

Karask, Kihnu sai ja rukkileib

Erinevad maitsevõid, seemnekrõpsud ja majonees

See oli nüüd kõik see, mis tuli ennem sööki! Kõik oli väga maisev ja tore, aga mõtle nüüd ise - Sul peab kõhtu jääma ruumi ka desserdi jaoks... Eelroaga meil mingisugust errorit ei olnud, sest kuna me kumbki ei armasta ei tartari ega kitsejuustu, siis valisime eelroaks "Spargli", mis sisaldas endast sparglit, munakollast, trühvlit ja sparglijäätist. Uskuge mind - ma olin ikka VÄGA skeptiline selle jäätise suhtes. Mul pole spargli vastu midagi, aga jäätis? See peaks ikka magus olema... või? Ootasime põnevuse ja ärevusega. Ja siis toodi eelroog, mis nägi lausa võrratu välja. Nii ilus, puhas, värske, heleroheline ja nagu hiljem selgus ka krõmpsuv. Kõik maitses hästi ja ma püüan selle külma jäätise sinna juurde ka heaks mõelda, aga ega väga hästi ei õnnestu. Ma pole ikka soolase jäätise fänn, aga sellise väikese palli võin ära süüa küll. Suhu jäi mõnus värske maik. Kõige rohkem jääb mind aga kummitama mõte - mida selles trühvlis küll head nähakse? 

Kui me olime oma sparglijäätised ära söönud, toodi maitsevärskendaja. Selline hapu vaht, mis puhastas maitsed ära, et siis peareooga nautida.

Nüüd valisime Arvoga erinevad road. Mina valisin "Kohafilee" (lillkapsas, aedvili, Jaanihanso siidri kaste) ja Arvo võttis iseenesestmõistetavalt "Veisesisefilee" (pastinaak, aedviljad, punase veini ja trühvli kaste). Mina imestasin, et Arvo käest ei küsitud liha küpsusastme kohta midagi ja kui meie pearoad lauda toodi, sain esimesest pilgust aru, et ma tegin õige valiku, kuna minu jaoks oli see veis ikka liiga toores. Maitsel polnud viga, täitsa hea oli koos kastmega, aga minu meelest, kui ma hammustasin, ütles see liha "Ammmmmmmuuuuuuuuuu" :) Minu pearoog aga oli võrratu, ainult natukene liiga suur, ma ei jaksanudki seda ära süüa. Arvo oli oma veisega väga rahul, aga siis maitses mu koha ja pidi tõdema, et minu oma oli seekord parem. 

Ja siis hakkas jälle pihta. Mingisugused jupid, millest mul polnud õrna aimugi ja mida ma tellinud ei olnud. Mul oli kõht nii täis, et ma oleks tahtnud tegelikult selle õhtusöögi lõpetada, aga dessert polnud ju veel saabunud. Saabus hoopis eeldessert, milleks oli kurgisorbee ja salvei pannacotta - väga, väga harjumatud maitsekooslused. Mitte halvad, pigem positiivsel moel, kuigi ma pole kindel, kas ma tahaksin veel kunagi süüa salvei panna cottat tartapopkorniga! 

Desserdid võtsime erinevad, puhtalt selle pärast, et oleks erinev. Muidu oleks mõlemad soovinud rabarberi magustoitu, aga jäi siis nii, et mina võtsin "Jogurti" (jogurtijäätis, jogurti-mousse ja joguritolm) ja Arvo võttis "Rabarberi" (piparmündijäätis, majonees, kissell). Arvo dessert oli parem. Minu oma oli suhteliselt hapu. Mitte, et see oleks halb olnud  - kindlasti mitte, kuid Arvo oma oli parem. Nägi ägedam välja ka :)

Lõpuks ometi oli söömine lõpetatud! Me täname Ammendet selle võrratu gurmeeõhtusöögi eest ja hiljem muljetades oli minu lemmikuks pearoog, Arvol dessert, pardivõilevad maitsesid mõlemile väga. Ürdivõi oli ka ülihea. 

Pikutasime natuke, panime sauna järgi ja läksime Pärnu peale jalutama. Ilm oli soe, natuke tuuline ja südalinn rahvast täis. Kõik lokaalid olid nii seest kui väljast inimesi täis. Melu oli meeletu. Jalutasime mööda linna ja parki, hoidsime käest kinni ja mul oli maailmatumalt turvaline olla. Mitte keegi mitte kuskil ei tekita minus suuremat turvatunnet kui Arvo. Samas ei tekita ka mitte keegi mulle suuremat hirmutunnet, kui tal minuga seoses juhe kokku jookseb. Sviiti tagasi jõudes ootas meid ees kuum saun ja mõnus vannis vedelemine. Palju puudutusi ja hoitust. Arvasin, et sel ööl magan nagu nott, aga uneaega tuli napid kolm tundi - ma ei tea, mis selle magamisega lahti on... Voodist ronisin välja kuue ajal ja lasi Arvol üheksani magada. Ise joonistasin ja lugesin. 

Peale pikka ööd ootas meid ees veel hommikusöök. Hommikusöögil ootas meid köögis hoole ja armastusega valmistatud külmad road – värsked pagaritooted, valik kala (ma ei tea, mida nad tegid selle heeringaga, aga see sulas suus), liha ja juustu, magusad ampsud, käsitöö limonaad. Ja no see pasteet! Sooja hommikusöögi à la Carte menüüs oli valik suussulavaid soolaseid ja magusaid klassikalisi hommikusööke. Mina sõin "Härjasilmad" ja Arvo sõi "Munapuder peekoniga". Mulle maitses nende grossiant, kuigi ma püüan saia vältida. Kohvi oli neil väga hea. 

Ammende omas headuses ootab meid ikka tagasi...kui mitte ennem, siis 22. aastapäeva tähistama :) Aga võin öelda, et nende sööki läheme juba väga palju varem nautima koos hea muusikaga. 

Mõtlen selle 21-le aastale tagasi, eriti seitsmele viimasele aastale ja paratamatult tuleb pähe mõte, et kui kaua me jaksame? Kas 21-le aastale lisandub muudkui aastaid juurde ja seda armastusega, mitte lihtsalt talumisega? Ma hoian ja armastan Sind, armas Arvo. Meil on küll vahel väga raske ja eks ma saan aru, et mingil hetkel tuleb kõigil väsimus ja justkui käegalöömise tunne, kuid keegi tark on öelnud, et armastada kedagi, keda on kerge armastada, pole mingi kunst, aga püüa Sa armastada kedagi, keda on raske armastada - see nõuab jõudu ja jaksu, tarkust ja vastupidavust, tugevat närvi ja siiraid tundeid. 

Hoia mul käest, koos minna on kergem,

las maailm näeks - käes aeg on helgem.

Küll piisab Su väest, et kõik tunduks selgem.

Lähme üles mäest - seal ülal on valgem.

Mind hoia ja kaitse ja silita selga,

ma maailma valu siis väga ei pelga.

Me sammume rajal ühtsama jalga,

ja hoiame püsti mu väsinud selga.

On tuuled ja vihm ja möödunud valu,

neid tundeid jääb maha sadu ja sadu.

Me kõnnime mööda tuttavaid radu,

et hinge võiks pugeda peenike rahu.

Me astume koos neid tuttavaid teid,

me hoiame mind, me hoiame meid.

Sa hoiad mul käest ja sosistad kõrva:

„Sa ära nii väga kõike pelga!”

Meepotis on alati tilgake tõrva -

ei seepärast pöörama pea kõigele selga.

Me astume ikka neid radu mööda,

me kunagi tagasi naljalt ei pööra.

Sa vaatad ja hoiad ja aitad minna –

küll jõuame ükskord kohale sinna,

kus vihmad ja tuuled ja valu on läinud,

kõik rajad me oleme läbi käinud,

läbi vihma ja tuule ja valu me näinud,

hulk aastaid on valuga mööda läinud.

Sa hoia mul käest ja astume sinna,

kus valu ei ole ja uhkelt saab minna

mööda sirgeid ja käänuga looklevaid teid –

suur lootus ja usk alati  hoidmas on meid.

Lähme aga koos edasi. Oleme siiani hakkama saanud, saame edaspidi ka. Sa ise ütlesid, et elusast peast me alla ei anna! Aitäh selle meeldeejääva minipuhkuse eest Ammendes ja aitäh, et Sa ikka leiad sealt kuskilt seda jõuvaru, et mind madalseisust jälle püsti upitada. Ja anna andeks.... Ma tean, et vahel on minuga väga raske ja tahaks nelja tuule poole joosta, kuid oma südames ma tunnen, et Sa päriselt armastad mind. Need pole lihtsalt kolm sõna - ma tunnen iga oma keharakuga, et siin ilmas on vähemasti üks inimene, kes mind tõesõna armastab. Tegelikult on neid kolm :) Ole hoitud, armas abikaasa! Ja paraku on nüüd järgmise pulma-aastapäevaga ikka jama küll...Alla sviidi enam ei lepi :) 

Teie Ennike