Libajaanituli ja Arvo sünnipäev - üks ette,teine taha

Arvol on 11. juuni sünnipäev, kuid alati on nii, et see päev jääb justkui natuke varju, sest sellele eelneb meie aastapäev ja siis seda me tähistame kuidagi suuremana. Ei, mitte, et me ei teeks Arvo sünnipäevast välja! Teeme ikka, aga kas just väga suurelt ja kõikidele sugulastele - see on juba isesorti küsimus. Sellel aastal juhtus kogemata nii, et Arvo pidi veetma eestlaste jaaniõhtu Soomes tööd tehes ja kuna ta ei tahtnud mingil juhul jaanipäevast ilma jääda, siis ta otsustas, et tema peab jaanid 20. juuni ja tulgu kohale siis need, kes tahavad - tema on kõigile kutsed esitanud. Selle sünnipäeva varjus tegi ta ühe väga hea lükke ka. Ta palus külalistel kinki mitte tuua (imelik - kõik tulid kange alkoholi pudeliga....), vaid andis igale ühele ülesande tuua süüa - kes tõi salati, kes kartuliputru, kes liha, kes puuviljad, kes küpsetas kooki jne. See kõik tähendas seda, et Arvo ei pidanud mitu tundi üksipäini rabelema ja kogu suguvõsa toitmisega tegelema. 

Ilm oli superilus! Meie läksime maale juba varakult, sest teha oli igasugu asju - alustades varjualusest (igaksjuhuks) ja lõpetades lõkke üles ehitamisega. Mulle meeldib maal. Ma arvan, et Sipa on üks selline koht, kus ma tunnen end tõeliselt turvaliselt. Ma mõnikord küll natukene kardan, et äiapapa ja Aivar lähevad raksu, aga tegelikult on Sipas hea olla. Kõik hakkasid igasugu asju tegema: Aivar ehitas molbertit, Arvo ja Robin panid varjualused püsti, tekitasid grillimisnurga ja panid valmis suitsuahju lõhe jaoks, mina tegin toad korda. 

Privaatne sääsevaba magamiase aida lakas

Mulle meeldib maal olemise juures see ka, et seal saab teha palju füüsilisi tegevusi, et end hästi tunda. Ei mingisugsut nutimaailma.  Poistel on mingi hull trennitegemise hoog peal ja peale trenni saab ka lõbustasti aega veeta erinevaid mänge mängides. Arvo korraldatud pidustused ei ole kunagi lihtsalt pika laua taga liha süües - ta genereerib ikka mingeid huvitavaid asju ja vaatab, et kõigil oleks hea olla. Ei ole nii, et on töö ja siis on alkohol...igaüks vaadaku ise, kuidas hakkama saab. Seltskondlikest mängudest mängiti Mölkit ja lendavat taldrikut ja sulgpalli. Individuaalselt sai poksida, lõuga tõmmata ja ohjeldamatult kätekõverdusi teha. Sebastian suudab juba järjest 40 kätekõverdust teha! Sellel aastal oli erandiks see, et jalgpalli ei mängitudki - mul on tunne, et meie peres on jalgpall järjest madalamale kohale langenud.... Ka Sebastian on pigem huvitatud poksist, kui jalgpallist. Ma ei teagi, kas kurvastada või rõõmustada. Küsisin igaksjuhuks, et kas ta sügisel jätkab jalkaga ja vastus oli kka väga konkreetne "jah". Mina ise olen mõelnud võimalust teda poksitrenni panna - see pakub talle praegu tõesti väga huvi. 

Arvo peas on keerelnud juba kaua aega ühismaali tegemine. Ostsin e-kaubandusest kõige suurema lõuendi, mida ma suutsin leida. Aivar ehitas molberti ja Arvoga koos nad valmistasid ette lõuendi. Ostsime kolm põhivärvi (guaššid - ma oleks eelistanud õlivärve, aga need on nii kallid, et sellise ühekordse projekti jaoks pole mõtet raha raisata). Ütleme nii, et kaasalööjaid oli, kuigi vähem, kui ma arvasin. Põhikunstnik Liivi ei osalenud üldse, waldorflased (Mart ja Sebastian) olid hoolega ametis, Robin, jah, seesama karvane Robib, oli täiesti sõiduvees ja paljude tundide tulemusena ja paljude kihtide tulemusena valmis maal, mille ma olen nõus mõneks ajaks oma elutoa seinale panema. Mind imepisut natuke häiris, kuidas paljude värvide koosmõjul muutus maal vahepeal väga...kakakarva pruuniks.... aga ma parandasin selle "vea" ja Robin aitas ka kaasa. Mart ja Sebastian tegid värviloopimist, see andis maalile veel ägedama mulje. Ütleme nii, et sellise maali tegemisega saab 5aastane ka hakkama, aga eesmärk polnudki loojuvat päikest maalida, vaid, et kõik, kes vähegi soovivad, saaksid pintsli kätte võtta ja oma jälje lõuendile jätta. Kui see maal oli üle öö seisnud, siis hommikul, kui kõik veel magasid (peale Marguse), ma natue tuunisin seda heledamaks. Sest ma mõtlesin, et ma pean selle süngega oma kodu jagama määramata aja - mulle tõesti tundus, et sinna oli kollast ja oranži juurde vaja. Ükskord ma tahaksin teha sama asja, aga ainult musta ja valgega. Igatahes maalimisprojekt õnnestus ja õnneks oli neid, kes asjaga kaasa tulid. 

Lõpptulemus

Ja nagu minu mehele kohane, siis natuke pidi ikka segast ka mängima :))))) Koos oma poegade ja Mardiga, kes on ka justkui meie oma pool poeg. Ta ostis 2kg jahu ja siis nad võtsid end ujumispükste väel, pritsisid üksteist märjaks ja loopisid jahuga teineteist, kahele jahule oli värvi ka lisatud (sinine ja punane). Sebastian arvas, et jube äge oli, missest, et suu ja nina oli jahu täis ja ta avaldas lootust, et äkki kunagi osaleb rohkem inimesi ja on rohkem jahu käepärast :) Saaks ainult lollusi teha, eksole? :) Aga Arvo ütles selle peale, et kes pulli ikka teeb kui ise ei tee. Peaseegi, et asjaosalistel lõbus oli. Seda jahusõda filmiti ka mitmete telefonidega, aga ma kahjuks ei oska siia videot üles panna.

Päeval valmistasid Arvo, Robin, Sebastian ja Aivar meile jaanilõkke ka, mis saigi väga tohutu. See ei olnud hommikukski korralikult ära põlenud. Õnneks oli väga tuulevaikne ja mingit ohtu see järelkaja ei valmistanud. Mulle meeldib lõke, igasugune lõke. Saab sooja ja värvidemängu vaadata. Mõned aastad tagasi laulsime alati lõkke ümber, kuid Liivi ei ole enam eriti pillimees olla soovinud ja seega laulis meile hoopis Arvo telefon läbi Mardi kõlari. 

Ma arvan, et kõik jäid rahule. Ilm oli ilus, süüa oli külluses, sai mängida ja maalida, sai sõda pidada ja lõkke ääres istuda, sauna sai ja vihleda sai ka :). Ja kes ei jäänud rahule, võib järgmine aasta ise putitada. Uskumatul kombel sai ka kogu söök otsa, mitte midagi ei jäänud järele. Mina sõin lapi lõhet - see on minu lemmik. Tegin ka mingisuguse täiesti uutmoodi rabarberikoogi, kavatsen selle blogisse panna, sest tuli väga maitsev - võibolla soovi kunagi veel teha. Margus oli teinud šašlõki, kõik sõid ja kiitsid - ma isegi ei maitsenud, seega ei oska kommenteerida. Ülejõe rahvas tõi nagu ikka kartuliputru ja Riina oli küpsisetordi ka teinud. Liisu tõi kartulisalatit ja Getter puuviljad, Liivi tuli maale värske kraamiga, millest salateid teha. 

Lapilõhe

Suitsulõhe

Aitäh, armas Arvo, positiivseid elamusi pakkumast. Ma võibolla ei ole küll nii suure seltskonna inimene, aga ma sain hakkama ja mõned asjad meeldisid mulle väga, väga - näiteks maalimise osa. Ei ole vahet, et oli libajaanituli - kui kuupäeva ei vaata, siis oli ju kõik väga hästi. 

Järgmine aasta võiksime teatepulga kellelegi üle anda? Mis Sa arvad? Sest koristamise osa on ikka ilgemast ilge :D 

Nüüd hakkavad päevad lühemaks jääma, kuid ma veel ei kurvasta, sest suvi just algas. Ma loodan, et meil on sel suvel veel palju toredaid tegemisi ees. Koos.

Teie Ennike