Sügisene raba

Robin, hea inimene, kutsus meid Sebastianiga Mukri rappa päikeseloojangut vaatama.  Mul on selline tunne, et kõik tajuvad, kuidas ma olen omadega täitsa mädas ja siis püüavad mulle positiivseid emotsioone pakkuda. Kui nad selle jutuga tulid, siis ma alguses kohe üldse ei tahtnud minna. Mul oli kokku lepitud skype psühholoogiga õhtuks ja ....üldse...kuidagi nagu tuju polnud.... Aga mul on siiski üks hea omadus - ma kraabin end kokku, kui see on vajalik kogu pere toimimiseks. Ja eile oli tõesti vaja toimida just nii, et me läksime kodust minema midagi toredat tegema ja imeilusat sügist nautima. See kokku kraapimine ei ole alati kerge, kuid seda suurem on tänutunne, kui see õnnestub. Igatahes asusime pool viis teele, et õigeks ajaks ehk päikese loojumise ajaks kohal olla. 

Ütleme nii, et see koroona aeg on mind pidanud ikka üsna palju raamidest välja tooma, sest ma olen pidanud väga palju sõitma võõrastel teedel ja GPSiga. Ütleme nii, et hirmul on suured silmad ja minu silmad on ikka väga suured, kuid me ei saakski muidu kodust välja ilma Arvota, sest Robinil on ikka veel load tegemata. Aga ega ma ikka väga hea GPSi järgi sõitja pole, sest kui see onu seal ütleb, et "600 meetri pärast keerake paremale tänavale teele", siis ma tahaksin KOHE keerata :D Ja mul tekib kergemat sorti paanika, et kas nüüd kohe peabki keerama. Siis Robin, kes istub ees, ütleb, et rahu, natuke peab ikka edasi sõitma, vaata, GPS näitab ju ka, et peab veel sõitma. Igatahes Mukrisse me jõudsime, vist tegelikult juba teist korda ilma Arvota. Kellaaeg oli ka täpselt selline, et minu arvestuste kohaselt me oleksime pidanud õigeks ajaks tornis olema. Kahjuks tahtis üks suur Voldemorti pilv üle taeva laotuda ja me ei teadnud, kas mei lõnnestub päikeseloojangut näha. 

Raba on praegu nii ilus! Nii palju värve! Tõesti, tahaks igat lehte ja taime ja oksa ja liblet ja kõrt pildistada, aga no selle segase koeraga on pildistamine peaaegu V Õ I M A T U! Ma ei tea, mis kuradi saatana sigitis tema sisse läheb, kui ta mõnele matkarajale saab! Muidu jalutame, kõik on kena, ei tiri, vahest harva ainult natukene, aga no nendel radadel ta on täiesti segane. Ma vahepeal mõtlesin, et ma lasen ta lahti. Mingu. Mul ükspuha. Mingu siis minema, kui nii väga tahab. Aga siis ma sisendasin endale, et rahu, ta on loom, tal on ülihea haistmine, ta on vere järgi jäljeajaja, ta ei saa sinna midagi parata. Palusin vahepeal Sebastianit, et ta võtaks Mira ja ma saaks mõned fotod teha. 

Robin käis vees ka ära. Vesi oli väga külm. Sebastian mõtles tükk aega, kas ta läheb ka vette või mitte, aga siis otsustas, et kuna ta peab esmaspäeval olema näidendis peaingel, siis ta ei saa endale ühtegi haigust lubada. Robin ütles, et nagu miljoni nõelaga torgitakse. Ma tean seda tunnet, olen ka oktoobris rabajärves käinud. Oleks eile ka läinud, aga füüsiline tervis ei luba. Ma juba ootan seda päeva, kui füüsiline tervis on nii hea, et võib rahus rabajärves käia ja trenni teha....

Otsi üles Robin

Jõudsime torni just päikese loojumise ajaks, aga mingisugust oivalist päikeseloojangut kahjuks ei olnud. Robin paar head klõpsu sai, aga ei mitte midagi erilist. Tornis jõime teed ja ajasime juttu. Mira kartis natukene. Ma arvan, et selle ühe õnnelikult lõppenud õnnetuse pärast, kust ta trepiastme vahelt läbi libises ja maa ja taeva vahele kõlkuma jäi. Ta igatahes niutsus terve selle aja ja tahtis ära minna, värises kogu kehaga. Kui tornist alla saime, siis praktiliselt kakas kohe - junn  läks ikka täitsa jahedaks. 

Aitäh poisid, et mind ikka kodust välja utsitate. Ma omas nukruses ei tule selle pealegi, et võiksime kuskile minna  või midagi teha. Eriti äge on see, et te ikka panete mind sõitma võõrastesse kohtadesse, sest siis peaks aja ja kogemusega ka julgus kasvama. Mukris on ilus, onju? Olenemata aastaajast. Aga kõige ilusam ikka sügisel. 

Ma loodan, et järgmist matka ei pea kaua ootama, sest kui on ilusaid sügisilmasid, siis võiks neid ikka ära kasutada. Kuigi mina ei tea, kes seda koera kantseldab :)))) Kui Arvo on ka, siis õnneks võtab ta ise Mira enda kanda ja mina saan rahus pildistada. Ühe tühja õllepurgi tõi ka Robin rabast ära, mis oli puu otsa pandud.... Robin ütleski, et vanasti olid puude otsas linnupesad, nüüd on õllepurgid....

Natuke vaheldust minu hirmu täis päevadesse! Suur aitäh!

Teie Ennike