Liivanõmme õpperajal matkamas

Seoses ilusa sügisilma tõttu ja eesseisva lukustatud oleku tõttu, tegi Sebastian ettepaneku minna kuhugile matkama. Kuna eelmisel päeval oli hirmsasti vihma sadanud, siis ma pakkusin välja, et võiks minna Liivanõmme õpperajale, sest esiteks ei ole seal laudteed, mis märjaga on väga libedad ja teiseks ei olnud Arvo sellel õpperajal üldse käinudki varem. Me poistega eelmise aasta detsembris käisime. Meie kodust on sinna tunni jagu sõitu, see jääb Nõva kanti Läänemaal.

Pakkisime oma asjad kokku ja asusime teele: Arvo, Sebastian, Mira ja mina. Selleks, et sinna matkarajale jõuda, tuleb viimane lõpp teest sõita munakivi teel, mis on rajatud 1915 ja vist püsib siiani puutumatult. Kuigi mulle tundub, et kui me poistega käisime, siis see tee oli halvemas seisus. Võibolla seda on natukene kohendatud. Seda teed on umbes 2km ja küll Arvol oli hea meel, kui see otsa sai. Minul polnud, sest lasin koera autost välja ja sain kohe aru, et see loom veab kindlasti seekord Arvot. Ma ei tea ja ei saa aru, mis värk tal nende matkateedega on.... Ma pean tunnistama ausalt, et mul oli peale 200 meetri kõndimist tunne, et ma viin selle koera autosse tagasi ja oodaku seal, sest mind lihtsalt ajas nii närvi, kuidas ta nagu veohobune hingeldades end rihmast tiris. Arvol aga on kaamlikannatus ja ma püüdsin keskenduda muule. 

Loodus on praegu nii ilus. Kõik on nii värviline ja kui päike peale paistab, siis kõik sillerdab ja muudab värvid veelgi kaunimaks. Mina olin kõige viimane, et ma saaksin pildistada seda, mida mulle meeldib pildistada. Tegu oli männimetsaga, mille alune oli täiesti puhas ja puutumatu. Kui lageraie osad välja jätta, eksole... Sellist võsa, nagu segametsas on, seal ei ole. Männimetsa alune oli pohlasid täis. Mitte küll nii palju, kui Äntu matkarajal oli, aga piisavalt, et neid süüa. Enamus rajast kulges mööda metsa ja nagu ma juba ütlesin, siis õnneks laudteed ei olnud. 

Sabata sisalik

Rähnide ühiselamu

Rada kulges osaliselt mööda mereäärt. Hästi tuuline oli, aga vaatepilt oli võimas ja ilus. Ma polegi vist varem näinud, et meri niimoodi randa laksub meetrite ulatuses. Pidi vaatama, et varbad märjaks ei saaks. Mira oleks tahtnud vist käppapidi vette minna, aga me ei lubanud, sest muidu oleks ta käpad märjad ja liivased olnud, aga ta pidi ju veel autosse ka tulema. Ja vesi tõenäoliselt oli hirmus külm ka. 

Ühe jõe kaldal, kuhu paistis päike peale ja olid sobivasti puu juured istumiseks olemas, tegime väikese pikniku. Jõime teed ja sõime snäkse. Mira oli kõige aplam, ta oleks vist hea meelega kõik kaasa võetud asjad üksi ära söönud, aga siis Sebastian avastas, kuidas koera tähelepanu söögist eemale tõmmata - ta hakkas männikäbisid vette loopima ja Mira oli jube valmis seda "asja" kinni püüdma. Siis oli uus häda - ajas niutsuma. See oli ka see aeg, kui Arvo sai oma kätt puhata, sest ta ütles vahepeal, et selleks ajaks, kui matk on läbi, on tema parem käsi 10cm pikem :) Me pole viimasel ajal toiduga kuidagi matkadel midagi paremini üritanud. Oleme ostnud suvalist jampsi kodupoest. Tahaks ühe matka nii teha, et jälle oleks ettevalmistused söögi osas enda tehtud, sest mulle üldse ei meeldi, kui ma ei tea, mida see asi sisaldab, mida ma söön. 

Üks amps, palun!

Kui kõhud olid täis ja meri nähtud, kulgesime mööda männimetsa alguspunkti juurde tagasi. Me kuskil läksime valesti, sest distants tuli 5,7km, kuigi pidi olema 7,5km. Me vist läksime kolmandast punktist otse viiendasse. Aga sellest polnud hullu midagi, meie peaaegu kuus kilomeetrit oli ka täitsa mõnus matk. Ranna ääres kasvasid igasugused kõverad ja madalad männid ning ühe otsa otsustas Sebastian ronida ka. Üldse see ranna äär meenutas väga Laulasmaa matkarada oma väikeste mändide ja liivaga. 

Mira joob vett

Ilus matk oli. Väsitav, aga ilus. Jõudsime veel ilusasti samal päeval sauna teha ja Sipas olla. Aga seda ma ütlesn, et ma ilma Arvota eriti neid matkasid ei naudi, kus ma pean pildistama ja samal ajal Mirat kantseldama, sest need kaks asja kokku ei sobi. Ehk et, kui me ainult poistega läheme, peab keegi kas Mirat hoidma või pildistama. Ja ma imestan siiralt Arvo kannatlikku meelt - mul oli seda isegi kõrvalt närviline vaadata. 

Nüüd mõnda aega midagi mu elus ei toimu. Midagi, millest rõõmu tunda. Võibolla ainult see, et ma osalen inktobri zentangle väljakutses... Rohkem nagu ei teagi, et midagi toredat ees oleks. Seega olen eriti tänulik Sebastianile, kes sellele mõttele tuli, et matkama minna. Arvole olen ka tänulik, et ta võttis selle aja, et minna, kuigi tal on koguaeg vaja midagi teha - kas kodus või Sipas. Hea, et saime veel ilusat sügisilma nautida, aga samas ei jäänud ka õhtusest saunast ilma. Aitäh teile!

Teie Ennike