Võib jääda mulje, et ma enam käsitööd ei teegi, aga ma ikka teen. Päriselt ka. Lihtsalt pole neid üles pildistanud ja näidanud. Praegu on ka peaaegu valmis kampsun käsitöökorvis ja ootab, et ma viitsiksin minna käsitööpoodi nööpe ostma :) Näitan mõnda asja, mida olen teinud.
Minu psühholoog mõtles, et on tagumine aeg meisterdada üks karp, kuhu me hakkame traumasid sisse panema ja kui kõik vajalik on karbis, siis paneme selle kogu täiega põlema. Ma ei tea, kui vaimustatud ma sellest protsessist olen, kuid meisterdada mulle meeldib ja karbi ma tegin. Peaaegu iseenesetarkusest :) Sebastian ja Anete aitasid mõõtude välja arvutamisega, sest minu pea lihtsalt ei võtnud. 2mm papp, kangas, PVA liim, liimipulk, ilupaber ja pael. Kõik.
Karbis ei ole veel mitte midagi, sest ma ei ole välja mõelnud, kuidas ma need traumad sinna karpi panen ja natukene on hirm ka, sest psühholoog Jana pani kogu vastutuse minule, kuna ta ei saa 24/7 minuga olla. Karp iseensest tuli natukene kööbakas, aga sellest pole midagi...Mu traumad on ka kööbakad....
Palju ilusam tegemine oli heegeldades. Veetsin haiglas olles selle tegemisega palju tunde. Lõpuks, kui valmis sain, siis mõtlesin, et mis nüüd siis saab? See tuleb ju ära tärgeldada ja venitada ja korrastada, aga selleks enam motivatsiooni polnud. Kuni eile hommikuni, kui võtsin selle valmis heegeldatud liniku ja panin ta venituse alla. Mulle väga meeldib see motiividest töö, kuigi ütlen ausalt, et motiivide ühendamine ei meeldi mulle sugugi. Samuti leidsin venitades, et paar väikest motiivi on "praagid", aga enam pole midagi teha - on nagu on - ütleks Arvo.
Linik on pikk ja lai... Pikkust lausa 120cm. Sebastian küsis, mis sellise linikuga peale hakatakse :D Aga see on Sebastian - ausad küsimused on au sees. Suur töö oli ja uuesti ma seda teha ei tahaks. Kuigi lõpptulemus on väga ilus. Mulle ei meeldi motiive ühendada, see on kõige tüütum osa, sest kõik need niidiotsad tuleb ka ju ära peita... Aga haiglas oli see heaks ajatäiteks.
Ja siis oli eile esmasünd.
Tema ongi esmasündinud ühest suuremast projektist. Õusalt tüütu on neid väikeseid detaile teha, aga see kõik on ühe ülla eesmärgi nimel. Millise - seda ma täna ei kirjuta. Aga uskuge mind - see väntab jõuludeni ja selliseid pisikesi kiisusi tuleb päris mitu tükki. Minu vaimusilmas muidugi :) Ma ei tea kunagi ette, mis elu toob. Aga mõte on hea ja üllas - küllap siis kõik läheb hästi :)
Kampsunit näitan siis, kui olen nööbid ette õmmelnud...või noh...ma pean need nööbid endale kõigepealt rõõmustama :)
Ikka olen käsitöö lainel koguaeg. Vahel vähem, vahel rohkem. Vahel joonistamine võtab aja nii palju ära, et käsitööks aega ei jagu, kuid mingi töö on mul ikka korvis pooleli. See on minu teraapia. Väga oluline ja abistav teraapia.
Teie Ennike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar