Annega Eesti Rahva Muuseumis

Me oleme Annega juba mitu kuud planeerinud kohtumist, kuid ikka on kas koroona või minu halb tervis vahele tulnud ja me polnud juba pool aastat kohtunud. See muserdas mind, sest Anne lihtsalt peab olema... Selle pärast istusingi pühapäeval bussi peale ja sõitsin Tartusse, Annega kokku saama :) Mul oli selle üle nii hea meel, et ma isegi ei oska seda õigesti sõnadesse panna ja küllap oleks liiga lääge ka. Anne oli nagu ikka Anne... soe ja armas ja päriselt olemas :) Kuna ilmad on praegu heitlikud ja mina külma saada ei tohi, siis käisime ERMis kunsti nautimas. Ega ma sinna oma meestega ei satuks, sest tõenäoliselt neil hakkaks igav. Seepärast oli väga tore, et Anne mind sinna viis. 

See on ikka tohutu hoone ja kunsti on nii palju, et seda ei jõua äragi vaadata. Mitu päeva oleks vaja selleks. Ma pole isegi püsinäitust näinud, aga ma usun, et me satume Annega sinna veel ja veel. Igatahes uksest sisse minnes ootas meid ees kohe näitus "Meie raudvara on kindad" ehk näitusel on 72 ehtsat Mulgi kindapaari, mis on valminud Eesti Rahva Muuseumi ja Viljandi Muuseumi kogudes olevate kinnaste eeskujul. Need on kootud armastusest meie kindapärandi vastu ning toetuseks Anu Raua elutööle. Need on vist ilusaimad sõrkindad ja labakud, mis üldse olemas on. Ükskord Anne ütles mulle ka, et võta varrastele Muhu kindad (siis, kui mul vaimselt väga raske oli) ja ma suure hurraaga ostsin endale kõik vajaliku, kuid sõrmikuteni ma jõudnud pole - tundub liiga keeruline. Või ei ole piisavalt pealehakkamist. Igatahes ühel päeval ma koon ka sellised ilusad sõrmkindad. Kui ma ise asjale pihta ei saa, siis ma tean, kuhu ma pöörduma pean, et abi saada, sest meie oma Imeline Ave koob ka neid imeilusaid Muhu sõrmkindaid (labakuid vist ka). 

Edasi oli tasuta vaatamiseks näitus "Eest illustraatorite salaelu" Jakob Hurdi saali ees ja kõrval. Viive Noor, Regina Lukk-Toompere, Kadri Kuremaa, Jüri Mildeberg ja Urmas Viik näitasid oma loomingut. Väljas on pildid Alice'st ja Breemeni linna moosekantidest, näha saab Muhu ingleid ja Rapunzlit, Punamütsikesi ja libahunte, eesti ja seto muinasjututegelasi ning isegi surmatantsu. Ma pean tunnistama ausalt, et osad tööd olid minu jaoks õõvastavad ja ma ei tea, kas ma tahaksin lasteraamatus selliseid näha. Võibolla kontekstis sobiks, ei tea. Mulle endale meeldisid kõige rohkem Regina Lukk-Toompere tööd, kuigi mulle tuli kohe meelde, kuidas Sebastian väikesena kartis selliseid ülipeeneid ja täpseid joonistusi (Anita Paegle illustratsioonid ajasid teda lausa nutma ükskord Laste Kirjandus Muuseumis). Minule selline ülidetailne joonistamine väga meeldib. Aga no Jüri Mildebergi illustratsioonid sobivad küll ainult õuduste raamatusse.... (palun vabandust). 

Need olid nüüd tasuta näitused, edasise jaoks tuli loovutada pääse. Anne arvas, et võtab kohe kogu maja pääsmed, mis oli ilmselge viga, sest selle maja läbi vaatamiseks ja kõndimiseks läheb rohkem kui päev. Meie läksime vaatama verivärsket (eelmisel päeval avatud) näitust "Värvide ilu. Eesti kuldaja kunst Enn Kunila kollektsioonist". Kõigepealt me vaatasime filmiruumis filmi sellest, kuidas ja miks Enn Kunila just selle aja kunsti kollektsioneerib ja dokumentaali 20.sajandi esimese poole maalikunstist. Enn Kunila kunstikollektsioon on üks suuremaid erakunstikogusid Põhjamaades. Selle fookuses on Eesti maalikunst 20. sajandi alguses, eriti viimasel ajal ka Lääne-Euroopas laialdast tähelepanu äratanud Konrad Mägi looming. Näituse „Värvide ilu. Eesti kuldaja kunst Enn Kunila kollektsioonist” fookus on värvi erinevad kasutusviisid Eesti vanemas maalikunstis. Eksponeeritud on 20. sajandi esimese poole olulisimate maalikunstnike teosed, kelle seast tõuseb suure kimbu maalidega esile Eesti kunsti suurkuju Konrad Mägi. Teiste autorite seas on esindatud Nikolai Triik, Johannes Võerahansu, Ants Laikmaa, Endel Kõks, Villem Ormisson, Paul Burman, Richard Uutmaa, Eerik Haamer, Ado Vabbe ja paljud teised. Näitusel tutvustatakse nii toonast kunstiajalugu kui eraldi kunstnikke.

Väga palju värve. Põhiline oli õlivärv papil või lõuendil. Enamasti oli maalitud loodust, maastiku, inimesi töötamas, portreesid. Minu lemmikmaal oli see viimane foto viiuli ja lillekimbuga. Ma ei tea ise ka, miks just see mulle kõige rohkem meeldis. Mõned maalid olid sellised, et ma mõtlesin, et ma oskaks ka nii teha :))))) Päriselt ka...mõnikord on ikka keeruline kunstis kunsti näha, aga ma siiski annan endast parima. Minu jaoks olidki vist ainukesed tuttavad nimed Laikmaa, Triik ja Mägi ehk siis väga hariv näitus. Lugesin kodus ülejäänud kunstike kohta ka infot, et mitte päris rumal näida. Mul oli kahjuks keeruline leida sobivat pildistamisrežiimi, sest näituse valgustus oli pehmelt öeldes kehvavõitu. Aga võibolla see tundus mulle kui võhikule lihtsalt nii. Peaks ütlema, et Enn Kunilal on märkimisväärne kunstikogu... Ikka väga märkimisväärne. Ja siis mind heidutas natukene mõte sellest ka, et mitte ainsamatki naiskunstniku.... Kuidas siis nii? Kus need naised siis olid sel ajal? Pesid jões pesu? Aga ilus näitus oli. Puges kohe kuhugi hinge ja pani mõtlema, kui värtuslik on ikkagi endast jälg jätta... Papile või lõuendile....

Peale näitust käisime Annega kohvik Pööriöös söömas ja juttu ajamas. Vist oli kohvik. Või oli restoran Pööripäev? Ei teagi. Vist ikka kohvik, kui restorani menüüd vaadata. Igatahes oli seal väga äge valgustus ja päris ehtne oliivipuu. Anne sõi mingisugust juustu salatit ja mina sõin lõhepastat (aiai, nüüd jäin Arvole vahele...). Väga maitsev oli. Nende kohapeal valmistatud leib aga oli veel maitsvam. 

Ajasime Annega juttu...kõigest. Mul on ümber terve meeskond, aga Anne on ikkagi kõige tähtsam peale Arvot. Mõndasid asju ma ei julge Arvole üldse rääkidagi.... Piinlik, häbi, süütunne, hirm panevad vaikima. Mul oli tore päev! Ma olin nii kaua oodanud seda kohtumist ja ma loodan südamest, et ma ei pea sama kaua ootama järgmist kohtumist. Mind ei häiri ka see 7 tundi bussisõitu edasi-tagasi - peaseegi, kui ma saan vahetevahel Annega koos olla. Arvo ütles, et kui ma koju jõudsin, siis ma olin kuidagi rahulik ja rahulolev. Ma ei tea, kas oli nii, aga selle nädalavahetuse raames võis see tõesti nii olla, sest ma suutsin kahe päeva jooksul kolm korda täiesti süttida ilma igasuguse näilise põhjuseta. Tartust tulles olin mõttes, kuid rahul. 

Aitäh Anne, et oled olemas!

Teie Ennike