Eile algas kevad ja kevade alguspäeval on meie Sebastiani sünnipäev :) Uskumatu, aga ta sai juba 16aastaseks. Kuhu see aeg küll nii kiiresti läheb.... Tähistasime minu ja Sebastiani sünnipäeva laupäeval Sipas, kuhu olid kohale tulnud meile kallid inimesed, kuid päris sünnipäeva hommikul, kui me Sipas ärkasime vaikselt, küsis Anete mu käest, et kas tema tohib ka meiega matkama tulla? Meil tegelikult polnud väga plaani, et me läheme , aga siis ma ütlsin Arvole, et ilm on nii ilus ja ikkagi lapse sünnipäev, et lähme ikka kuskile. Sebastian ärkas ka vahepeal üles ja siis ühisel nõul me otsustasime, et läheme Keila Joale, sest Anete polnud seal kunagi käinud ja Aivar käis ka viimati umbes 15 aastat tagasi.
Ilm oli tõesti lausa fantastiline: 10 kraadi sooja ja päike paistis. Keila Joal oli väga palju rahvast, aga seal on nii, et ainult selle joa juures on rahvas, matkarada on suhteliselt tühi. Alati on niimoodi olnud. Meie segane koer oli muidugi nagu pöörane ja lohistas Arvot julmalt enda järel, sest seal oli paljudele inimestele lisaks ka palju koeri. Vahel mul on selline tunne, et ma lähen tagasi ja panen ta autosse puuri sellel ajal, kui me loodust naudime, aga õnneks Arvol on ahvikannatus ja ta saab Miraga asjad aetud.
Matkarada oli suhteliselt porine, aga me ei lasknud ennast sellest häirida. Kõndisme mere juurde välja ja lasime koeral natukene aega lihtsalt joosta. Ta otsustas esimese ujumise ka ära teha :) Meri oli nii ilus, sinine ja rahulik ja seal rannas oli väga palju kive. Ma oleks võinud sinna istuma jäädagi, nii rahulik ja mõnus oli olla. Ja mul oli nii hea meel, et Anete oli ka meiega, kuigi Robin oli tööl. Sulab, vaikselt sulab... Esimesed sinililled juba õitsesid... Õhus oli nii suur kevad.
Kui me mere juurest tagasi kõndisime auto poole, siis Aivar ja Sebastian pidid ikka natukene ronima mööda langenud puid, et nn saarel käia. Sebastian hindas riskiprotsenti üsna kõrgeks ja päris segaseks ei läinud, aga no Aivar on nagu hüperaktiivne, kes tormab peaees üks kõik kuhu. Õnneks keegi jõkke ei kukkunud ja märjaks ei saanud ning saarel sai ka käidud.
Mul on au olla oma poiste ema. Ma ei tea, kas ma olen siin elus palju asju õigesti teinud, aga üht ma tean - ma olen üles kasvatanud kaks väga toredat noormeest, kellel süda on õige koha peal. Mis Sebastianit puudutab, siis võib küll öelda, et raske õppustel, kerge lahingus ehk kõik need õudused ja mured, mis kandsid meid siis, kui ta oli väikene poiss, on möödanik ja temast on sirgunud tõeliselt äge inimene, kellega on väga mõnus juttu ajada ja matkamas käia.
Palju õnne veelkord, armas Sebastian, ja aitäh kõikidele, kes meile õnne käisid soovimas ning aitäh Arvole selle väikese matka eest! Ilusat kevadet!
Teie Ennike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar