Me oleme laisaks jäänud või siis on koguaeg nii palju argiseid tegemisi, et matkamiseks jääb järjest vähem aega. Arvoga on suhteliselt lootusetu kuskile jõuda ja omapead oleme ka pigem kodused olnud. AGA! Robin kutsus meid vaheaja puhul ikkagi matkama ja ega ma endale seda kaks korda küll öelda ei lasknud. Läksime oma teise kodurabasse ehk Mukrisse, kus on ilus igal aastaajal. Seekord ei olnud mina roolis, vaid Robin sõitis ise, sest tal on nüüd päriselt lubade tegemine südamest käsil ja kui vähegi võimalik, lasen ikka tal sõita. Ja no mis seal salata - ega mulle ei meeldigi väga autot juhtida.
Ilm oli väga ilus, kuigi natukene tuuline oli. Raba oli pisut niiske ja ühes kohas oli võimalik oma jalad märjaks saada. Muidu on rada ikkagi väga hästi hooldatud ja läbitavaks tehtud. Minu asi oli seda koer Mirat kantseldada ja ma pidin talle matka jooksul mitu korda ütlema, et ma ostan talle koonurihma! Sebastian muidugi arvas, et see oleks nagu elu Hitleriga, kui ma seda peaksin tegema ja kantseldas seda hullu looma ise mõnda aega. Ja see loom oleks tahtnud teha kõike! Partide tagaajamisest ujumiseni. Aga rihm on ainult kolm meetrit, seega arvake ära, kas mul oli matka lõpuks üks käsi teisest viis sentimeetrit pikem....
Poisid käisid ujumas ka :) Küll mul oli kade meel, aga ma oma poolteist aastat kestnud uroinfektsiooniga sellist hullust endale lubada ei saa. Robini jaoks see polnud enam mingi eriline väljakutse, aga Sebastianit pidi küll natukene provotseerima. Robini poolt muidugi. Igatahes on mõlemal ujumishooaeg avatud (Robinil oli juba varem) ja jäädvustused sellest tehtud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar