Emadepäev

Mul on emadepäevaga ikka needsamad vanad emotsioonid. Ühest küljest on see väga eriline ja oodatud päev enda laste pärast, kuid samas  tuletab see mulle valusalt meelde, et mul ei ole oma emaga väga soojasid suhteid. Sellel on palju erinevaid põhjuseid - neist osasid on võimalik andestada, kuid mitte unustada. Ma armastan teda...omal moel. Ja see tunne on vastastikune ....omal moel. 

Arvot ei olnud see aasta emadepäeval kodus, seega pidin ise ohjad haarama ja midagi välja mõtlema. Robinil kahjuks oli tööpäev, seega mul olid Sebastian ja Anete. Ja koeraniru Mira. Kuna ma tunnen ennast looduses kõige paremini (kodu välja arvatud), siis läksime Läänemaale Marimetsa matkarajale. Me oleme seal tegelikult korduvalt käinud, kuid ausalt öeldes pole vahet, kus me koos olema - peaseegi, et oleme. Ärkasin hommikul vara äratusega ja panin pärmitaigna kerkima, sest mis on Sebastiani lemmikmaius? Kaneelirull :) Ja ma ju tahtsin olla ikkagi tasemel ema vähemasti emadepäevalgi :) Muuseas, hiljem selgus, et ka minu armsale pirtsutajale Anetele meeldisid ka minu kaneelirullid väga :) 

Kaneelirullid tulid suured, kohevad ja õhulised - justkui oleks aru saanud, et täna tuleb kuidagi eriliselt kerkida, et muljet avaldada :) Pakkisin kuklid sisse ja kaneelirullinäod sõid veel mööda minnes pannilt paar tükki ning siis me asusimegi teele. Möödaminnes käisin Robini juurest läbi ja viisin talle ka kaks kaneelirulli. Robin küsis, kas mul hellusehoog... No terehommikust, eksole...

Marimetsa on hea kerge minna: otse, paremale ja otse ja vasakule ja oledki kohal. Ilm oli päikeseline, kuid tuuline. Pidin kodus oma noortele meelde tuletama, et õues on ainult 8 kraadi sooja, ei saa alasti tulla. Sebastian näris selle ise läbi, et lühikeste pükste jaoks on vara, Anetet ma ikka pidin veenma, et dressipluus pole piisav. Marimetsa rada läheb pikalt üle raba, mis on ju lage väli ja siis on tuul veel suurem. 

Matk algas nagu ikka koonurihma jutuga :)))) Ma ei tea, kas Mira saab aru, et jutuks hea küll või milles asi, aga ta ei lase sellest koonurihma jutust end väga häirida. Anete, hea laps, oli nõus Mirat taltsutama mõnda aega. Selle kõige keerulisema aja, kui Mira on nagu kevadine vasikas, kes esimest korda õue saab. Mul oli vahepeal Anetest päris hale, kui ta Miral järgi lohises :) Aga nad said käidud. Laudteel võtsin Mira endale ja ma enam ei hakanud talle soiguma koonurihma juttu, sest oli ikkagi emadepäev ja ma pidin olema hell ja hea. 

See on tegelikult üks pikk ja igav rada... Selle laudtee otsast tundub, et see on lõpmatu, aga disskussiooni tulemusena me jõudsime järeldusele, et lõpmatud on kaks asja: kosmos ja pii :) Sügisel on rada ilusam, värvikirevam ja tundub palju mõnusam mööda pikka sirget kõndida. Vastutulevad inimesed panid mõtlema, et mis kell nemad küll rajale läksid.... Öösel kell neli nagu meie Jalasele? Ja mul oli õigus: raba peal oli tohutu tuul, külm ja lõikav tuul. Ma kahetsesin siiralt, et mul mütsi ei olnud. Kui me torni juurde jõudsime, siis Anete ütles, et ta ei ole kunagi seal tornis käinud. Selle vea ta parandas ära. Ujuma keegi ei tahtnudki minna :) Ja koera lasin vabaks. Ta siis silkas seal hälveste ja laugaste vahel, oli õnnelikum koer üldse. Kaugele ei läinud, püsis minu juures. Korra hakkas mingit lindu taga ajama, aga see oli ainult hetk. Sõime kaneelirulle ja trotsisime tuult. 

Tagasiteel lasin Miral joosta kuni metsani. Pabistasin küll, aga ta justkui sai aru, kuhu maani ta minna võib. Hirmus oli teda vaadata seal mülgaste vahel õnnelikult hüppamas, nagu jänes :) Tagasitee oli pikk ja huvitav. Rääkisime loodusest ja loomadest. Sebastianil on väga head teadmised ja Anete saab ka järjest uusi asju teada - see on tore :) Matk oli 9km ja kui ma Mira rihma otsa panin, siis ta oli nii väsinud, et ei viitsinudki sikutada. Jalutas väga mõnusasti Sebastianiga. Mulle meeldis noortega rabas, nendega on nii mõnus juttu ajada. Tagasi kodu poole sõites olid mõlemad üsna vaiksed - küllap olid väsinud. 

Käisime emadepäeva puhul Sebastianiga minu ema juurest läbi ja surnuaias süütasime küünlad Sebastiani ja Robini vanaemale ja vanavanaemadele. Sebastian kinkis mulle mustikaid ja lilled - see oli temast armas, kuigi see oli selline välja pinnitud kinkimine :) Arvo küsis õhtul, kuidas mu emadepäev möödus ja ma vastasin, et kõik oli nii nagu peab olema, et tunda end emana... Robini hommikune kallistus oli veel meeles sõnadega "oled täitsa hea ema olnud"..... :) 

Teie Ennike