Liivanõmmel poistega

Kuna sellel aastal juhtus nii, et Robin oli emadepäeval tööpostil, siis ta kutsus mind sellele järgneval päeval matkama. Loomulikult ma olin kohe rõõmuga nõus, sest mis võiks olla parem oma lastega veedetud ajast? Ja kuidagi juhtus nii, et Sebastian nihverdas ka end koolist vabaks ja nii me sõitsimegi kõik koos Nõvale. Meie kodust on sinna 81km. Minul jälle vedas - Robin oli ise roolis :) 

Ilm oli suurepärane, parem isegi, kui emadepäeval. Polnud nii tuuline ja soojakraade oli ka rohkem. Oleme ka sellel rajal varem käinud, aga sellest pole midagi - alati on midagi, mida vaadata ja mida pildistada. Aga ennem, kui me rajale jõudsime, oli vaja välja kannatada see koer. See oli lihtsalt õudne, mismoodi ta ingus seal pagasnikus. Ta oli nii ülierutatud, et lausa värises, sest ta sai aru, et midagi toredat hakkab juhtuma. Robin lubas ta tagasi lastekodusse anda või järgmine kord Bossega koju jätta, aga ükski ähvardus ei mõjunud - ingumine kestis lõpuni välja. Kui jõudsime Liivanõmme õpperajale, siis Robin räägutas veel igaksjuhuks Mira üle ja siis me asusime teele. 

Rada oli tühi, st peale meie seal kedagi ei olnud, mis andis mulle kindlat meelt ja ma lasin Mira vabaks. Mõtlesin, et kus ta ikka siin männimetsas kaob ja ta oli viimastel matkadel näidanud, et ta ei lähe meist kaugemale ja käib koguaeg vaatamas, kas me ikka tuleme ka. Ja siis see juhtus. Kostus südantlõhestav koera appihüüd.... Robin oli sekunditega jooksus hääle suunas ja hiljem ütles, et tal oli ainult üks  mõte -ta peab selle koera kätte saama, sest muidu laguneb ta ema jumal teab kui kauaks laiali... Hüüdsime Mirat ja ta kuskilt kaugelt hüüdis vastu ahastava häälega. Mulle tundus, et see kõik kestis terve igaviku, Sebastian pani ka sinna poole jooksu, kuhu Robin kadus, aga sai ühel hetkel aru, et tal pole sinna mülgaste vahele mõtet minna. Ühel hetkel hüüdis Robin, et ta sai Mira kätte ja siis ta tuli temaga seal nagu beebs süles raja poole tagasi. Robin ütles, et Mira oli kuskile mudasse kinni jäänud ja vajus muudkui allapoole. Et ta ei saanud end sealt lahti tõugata ja olekski sinna vajunud, kui Robin poleks teda üles leidnud..... Rihm klõpsatas kinni, sest sain veelkord kinnitust, et mets võib olla ettearvamatu.... Ma ei taha isegi mõelda, mis oleks juhtunud, kui Robin ei oleks ülihelikiirusel reageerinud....

Matkasime muudkui edasi, aga jututeemaks oli ikkagi Mira pääsemine. Olime kõik kergelt häiritud sellest vahejuhtumist, kuid meil siiski oli tore koos rada vallutada. Mira isegi ei sikutanud enam, tal vist oli ka kergemat sorti šokk. Läksime lõkkeplatsile ja jõime teed ning poisid sõid pirukaid. Meie Miraga sõime juustu :) 

 

Läksime mere äärde välja, aga päris mereni ei läinud, sest Robinil olid Mira päästmisest jalad läbimärjad ja ta ei tahtnud liiva sisse minna. Mere ääres oli tuuline ka. Edasi kulgesime mööda männimetsa raja lõpu suunas. Ajasime juttu ja Sebastian ronis puu otsa ja Mira oli nii mõnus jalutuskaaslane. Mulle väga meeldib Liivanõmme matkarada, see on nii vaheldusrikas. Kui me esimest korda seal käisime, siis ei olnud rada nii hästi märgistatud, kui praegu on. Mingisugust eksimiseruumi pole. Väga mõnus matk oli!

Mõnes mõttes oli hea, et Robin oli emadepäeval tööl - ma sain niimoodi kohe kaks päeva järjest matkata :) Nali naljaks muidugi - emadepäeval tegelikult tahaks ikka kõigi oma lastega koos olla. Varsti on Robinil load käes - küll me siis alles hakkame matkama :) 

Aitäh Robin, et päästsid Mira elu! Ja tänud poisid, et kingite elamusi - midagi sellest paremat ju ei olegi :)

Teie Ennike