Kutse matkale

Käisime eelmine nädal, kui Robinil ja Antel oli vaba päev, Mukri rabas matkamas. See oli üle pika aja Robine kutse  ja ma ausalt öeldes ei mäletagi, millal me viimati koos midagi tegime. Ootasin seda matka väga.

Üle pika aja oli õues tunda kevadet. Päike paistis, tuult ei olnud, sooja oli 14 kraadi ja linnud laulsid. Kas saaks veel ilusam olla?! Leppisime kokku, et sinna Mukrisse sõidab Robin ja tagasi koju Sebastian, kellel on verivärsked load. Mulle meeldib Robiniga sõita, sest ta järgib liikluseeskirju ja arutuid möödasõite ei tee. Vastupidiselt mu mehele :), kes tunneb end autoroolis nagu kala vees ja kellel on ikka ilmatumalt raske jalg. 

Raba oli märg. Seal, kus polnud laudteed, oli ikka paras soo. Jalad läksid märjaks kõigil, kuigi üritasime väga seda vältida. Aga polnud võimalik. Jalutasime väga rahulikult tornini ja sealt natukene edasi ka, aga päris raja lõppu ei saanud minna, sest tee oli ikka täiesti läbipääsmatu. 

Oli väga mõnus, vaatamata märjale ja sellele, et koer ei olnud nõus torni minema. Ma olen seal tornis palju kordi käinud, seega väga ei masendanud, et pidin alla jääma Miraga. Kõigil oli hea tuju ja juttu jagus kauemaks. Sebastian sõidutas meid kenasti koju ka. 

Olen sellest puudust tundnud, et pole Robiniga koos midagi teinud ja mul oli väga hea meel, et ta meid matkale kutsus. Auto oli ainult pärast nagu karupoeg :) Aga pole hullu, tal oligi pesu vaja. 

Ma loodan, et me teeme varsti jälle midagi toredat koos :) 

Teie Ennike