Paukjärve loodusrada

Arvol tuli 1.maiga seoses häid mõtteid, kuna kõigil oli ju vaba päev. Ta arvas, et on väga hea päev minna matkama ning kuna ümberkaudsed RMK rajad on juba risti-põiki läbi trambitud ja igal pool on lihtsalt lame maa, siis ta arvas, et võtaks vähe pikema sõidu ette ja läheks Kõrvemaale Paukjärve loodusrajale. Hõikasime selle pereschatis juba varakult välja ja ootasime kompanjone. Vastasid nagu ikka samad näod ja nii juhtuski, et sõitsime oma pere, Liisu ja Alissa, Marguse ja Bassuga Kõrvemaale. Kohtusime hommikul kell 9.00 Liisu kodus juures ja korpureerusime kahte autosse. Arvol naistevägi ja Margusel meestevägi. 

Sõit oli pikk, meie kodust 1h ja 40 min. Mulle meeldib autoga sõita kõrvalistmel ja mind vahemaad ei heiduta, aga Alissa jaoks see ikka oli piinavalt pikk sõit. Ta küsis iga natukese aja tagant, kas me jõuame juba kohale :) Viimane 7km-t oli ikka paras katsumus, sest kruusatee teeolud olid kohutavad. Auk oli augus kinni ja pidi ikka väga ettevaatlikult sõitma. Arvo lubas Alissa Volvo katuseluugist välja vaatama, see meeldis talle küll ja vahemaa läks palju kiiremini. Kohale jõudes arvas Margus, kellel on Subaru, et tema sealt tagasi küll ei sõida, aga Arvo tuletas talle meelde, et tal on just selliste teeolude jaoks loodud auto ja ega Margus vastu vaielnudki. Aga tagasisõiduks oli vaja läbida 6 kilomeetri pikkune loodusrada. 

Rada oli äge! Oli palju tõuse ja langusi, kaks tõusu olid sellised, et isegi palju näinud ja palju teinud inimestel võttis ikka korralikult hingeldama. Rada kulges mööda erinevate järvede kallaseid ja metsa. Alissa hakkas juba raja alguses küsima, millal me kõrgele läheme ja mulle isiklikult tundus, et need kaks pikka tõusu ei valmistanud talle mingisugust raskust. Oli maha langenud puid ja sootaolist pinnast - nii, et enamusel varbad märjaks said. Paukjärve juurde jõudes tegime pikniku ja Arvo käis ikka vees ka ära, sest ta on nüüd mitu nädalat külma dušši võtnud ja ta arvas, et ega see vesi hullem olla saa. Tema väitel ei olnudki, aga mul isiklikult oli küll külm teda vaadata. Mira käis lausa neli korda ujumas, talle väga meeldib vees olla. Piknikuks olime kaasa võtnud igasugu asju, kuid ei puudunud ka Arvo ja Liisu lemmikmuffinid (ikka need "ketomuffinif"). Istusime Paukjärve kaldal langenud puu peal ja nautisime ilma :)

Ja siis muidugi meie armas Mira... Ma olin alguses ikka väga mures, sest ma ei teadnud, kuidas ta oma olematu silmanägemisega hakkama saab, kuid nagu mind on juba korduvalt rahustatud, et pime koer saab edukalt elatud, pidin tõdema raja lõpus, et Mira oli väga tubli. Ta püsis väga ilusasti meie läheduses ja käis koguaeg meid üle nuusutamas, et siis jälle ümbrust nuusutada. Ta ei läinud kaugele, kuid ei rippunud ka päris meie küljes kinni. Käis ujumas ja uudistas metsaalust. Kui puhkepausid olid, siis näris oksi. Ma ei saanud küll aru, et midagi oleks halvem olnud, kui siis, kui ta veel nägija oli. Ainult vaatetorni ajaks panime talle rihma külge, sest ta ikka kartis väga ja tal on probleem trepist alla tulemisega, kuid rihmaga sai ilusasti hakkama. Mina muidugi alguses kartsin, et ta läheb kuskile kaugele ja kaob ära, aga tegelikult ta püsis ikka väga ilusasti meie juures. Sain kinnitust, et kui ta nüüd täiesti pimedaks just ei jää, siis saab temaga matkata küll. Ja ta reageerib väga ilusasti Arvo vile peale ehk et - kontroll on ikkagi meie käes. Isegi, kui lõhnad tunduvad nii ahvatlevad. 

Kokku kõndisime koos eksimisega täpselt kuus kilomeetrit. Kuskil Raplamaa rajal see oleks olnud käkitegu, kuid seal Kõrvemaal oli ikka korraliku aeroobse trenni eest. Ja sõit võis ju pikk olla ning kruusatee ilmvõimatu, kuid see rada oli seda igati väärt. Küsisin lõpusirgel Bassu käest, kas oli väga jube ja ta ütles, et absoluutselt ei olnud. Tal on 24. mai Itaaliasse minek, mägedesse matkama, ja mina olen küll täiesti kindel, et Bassu saab väga hästi hakkama, kuigi kõht on suur :) ja põlved haiged. See oli talle justkui prooviks ja ta õnnestus 100%. Alissa kõndis ka kõik ilusasti ilma kigisemata ära ja tagasisõidul oli suhteliselt vaikne. Küllap ikka oli natukene väsinud. Ilm soosis meid täielikult, mitte pilvepoegagi polnud. 

Oli väga vahva matk hea seltskonnaga :) Selle kambaga võib vabalt luurele minna, kõik on tegijad :) Aitäh Arvole ikka tagant utsitamise eest ja aitäh kõigile, kes mõttega haakusid! Järgmise matkani!

Teie Ennike