Facebook annab vahepeal väga head infot ja kui info ikka koju kätte jõuab, siis pole muud, kui kasuta seda targalt. Nägin mingi poolteist nädalat tagasi liiklemas teavet, et 06.detsember kell 18.00 toimub Järta terviserajal öömatk. Noh, kell kuus ei ole muidugi öö, aga suurt vahet pole, sest sama pime on ikka kui öösel. Küsisin üsna arglikult Liisu käest, kas ta ei oleks huvitatud ja minu rõõmuks ta ütles, et tundub täitsa põnev. Midagi me lukku ei pannud, aga minus tärkas lootus, et suure tõenäosusega me läheme. Siis tuli Arvo koju, ma küsisin, millal ta järgmisel nädalal koju tuleb ja kui ta ütles, et neljapäeval (tegelikult tuli isegi kolmapäeval juba), siis ma rääkisin talle ka sellest öömatkast ja Arvo oli muidugi kohe käpp. Hõiskasin Lamemaalastes (perechat) välja, kas keegi on veel huvitatud, aga keegi ei reageerinud. Paar päeva ennem matka suutsime ikkagi värvata veel Marguse ja Getteri, Ailenil kahjuks oli peielaud ja ta ei saanud tulla.
Eile siis läksimegi matkale. Õues oli ilus talvine ilm. Natuke miinust ja natuke lund ja väga palju rahvast ootas meid ees. Viimasel hetkel selgus, et meiega liitusid veel Marek ja Chris. Paras punt! Panime oma pealambid tööle ja asusisime selles rahvamassis teele.
Rada oli küllaltki kitsas ja pidi hanereas kõndima. Kohati oli langenud puid teel, millest tuli üle ronida. Rajale oli pandud helkureid ja küünlaid, et keegi ära ei eksiks, kuigi eksimine ei olnudki võimalik, sest kõige ees oli matkajuht ja kõige lõpus matka turvad. Keegi kuskil maha jääda ei saanud ega tohtinud. Meil oli kaasas soe glögi. Matka tempo oli suhteliselt kiire, meie tavalisest jalutamistempost ikka tublisti kiirem, aga see ei häirinud. Me olime seal lõpupoolel pigem. Liisu oli hädas meie selja taga käiva mehe ohjeldamatu lobisemisega liiga kõval häälel. See ajas teda tõesti närvi, mina püüdsin eirata.
Matk oli 6,2km pikk ja kulges enamasti mööda metsa, mis oligi äge. Inimesi oli kuskil sadakond ja kõigil olid valgustid kas pealampide või taskulampide näol. Seega rada oli valge. Vahepeal mõtlesin küll, et miks nii kiiresti peab seda rada läbima, aga tegelikult oli mõnus koormus. Kohe nagu aeroobse trenni eest. Kaks koera oli ka rajal, seega minu otsus, et Mira jääb koju, oli õige. Kui raja läbi käisime tundus see veel õigem, sest Miraga oleks seal tõesti raske olnud. Kõik need mahalangenud puud ja palju inimesi - see pole enam Mira jaoks.
Raja lõpus pakuti kringlit ja teed. Ja kogu see üritus oli täiesti tasuta (ka kringel ja tee). Nii tore, et meie oma spordikeskus selliseid asju korraldab ja pea paljuks mingeid asju ka tasuta teha. Kui oleks maksnud midagi, eks me oleks ikka läinud. See koostegemise ja-olemise rõõm lihtsalt on nii äge.
Keegi ei virisenud, keegi ei nurisenud. Liisul hakkas ainult vasaku jala suur varvas valutama, aga ta kõndis ikka vapralt lõpuni. Minu meelst oli väga vahva üritus ja isegi see ei häirinud, et rahvast oli palju - kõik kuidagi hajusid ja ei olnud tunnet, et oled rahvamassi sees. Meie oma punt arvas, et võiks iseseisvalt ka selle raja läbida koos lõkke ja vorti sussutamisega. Elame-näeme, kas see teoks saab. See oleks äge küll, sest siis saaks oma tempo ise valida ja rohkem ilma ja olu nautida.
Järgmine selline matk tuleb Eesti sünnipäeval, ma loodan, et me oleme minemas, sest pole midagi ägedamat, kui koos igasuguseid asju teha ja värskes õhus liikuda. Aitäh kõikidele, kes matkast osa võtsid ja järgmiste tegemisteni!
Teie Ennike
