Suvi on täies hoos (ära aknast välja vaata) ja toimub igasugu asju, mis kosutavad hinge ja keha. MTÜ Masaan korraldas esimest korda Rapla Partnerluskogu toel Raplamaa erivajadustega inimestele suvepäevad Kallaste turismitalus. Ma ikka mõtlesin tükk aega, kas ma osalen või mitte, aga siis otsustasin, et osalen ühel päeval. Põhiliselt selle pärast, et ma ei tahtnud ööbida võõraste inimestega ühes toas, aga natuke ka seetõttu, et mul oli 10.juulil koolipäev.
Mõte ju hea, aga mul oli probleem, kuidas ma sinna Kallaste turismitalusse saan, sest Sebastian oli sel päeval Tallinnas katsetel ja ega mu ümber ikka liiga palju inimesi pole. Hõikasin facebookis välja, kas keegi saab mind viia ja minu armas sõber Ruth reageeris :) Temaga koos me 9.juuli hommikul Kallaste poole teele asusimegi. Kohale jõudes oli Piret mul vastas ja me kõndisime seal talukompleksis ringi. Ta näitas, mis seal on ja kus miski asi on ja kus mingid asjad toimuva hakkavad ja tutvustas mulle tegevusjuhendajaid. Ma ei tea täpselt, kui palju osalejaid oli, aga vanim oli 84aastane ja noorim osaleja oli 7aastane (tegelikult olid need suvepäevad täiskasvanutele, aga Kristil (üks korraldajatest) oli tütreke kaasas).
See Kallaste turismitalu on küllaltki mitmekülgne. Seal on erinevad hooned ürituste läbiviimiseks ja majutuseks, on taluloomi, on mänguväljak, on vanade asjade muuseum, on saun ja tünn, on suitsemaisala, igalpool on pinke ja kiike istumiseks. Mulle väga meeldis seal.
Aga asjast! Suvepäevad algasid omavahel tutvumisega, milleks oli erievaid mänge välja mõeldud. Pidi tähestikulises järjekorras rivvi võtma, pidi vanuse järgi rivvi võtma, mängiti bingot. Ja kõik need tegevused eeldasid omavahel suhtlemist. Mina ei ole väga hea suhtleja, eriti võõras seltskonnas, aga rivvi ma sain ja kuna ma liikusin koos Piretiga, siis sain ka bingost osa. See käis nii, et igaüks sai bingo lehe, kus olid erinevad väited, nt ta ei joo piima, ta õpib koolis, ta sõidab sinise autoga, ta suitsetab jne. Ja siis kõik pidid leidma need inimesed, kes küsimusele jaatavalt vastavad. See eeldas tõesti väga palju suhtlemist! Piret mängis bingot, ma käisin kaasa ja tegin pilte. Piret tegelikult ütleski, et ma võtaksin fotode tegemise enda peale, sest nii on mul kergem fookust hoida ja kui mul on kindel tegevus, siis see aitab mul paremini kohaneda võõras seltskonnas. Mulle kõrvatseisjana tundus, et osalejatele meeldis see bingo, kuigi ma panin ka seda tähele, et oli ujedamaid, kes polnud väga valmis võõrastega kontakti otsima, aga enamust saatis ikkagi hasart.
Edasi tuli osalejate gruppidesse loosimine. Oli viis tegevusjuhendajat, igaüks mingi loomamärgiga ja siis kliendid võtsid silmad kinni endale kausist märgi ning läksid vastava juhendaja juurde. Sellistes väikestes gruppides (7-8 inimest grupis) hakati käima ühest töötoast teise ja see tegevusjuhendaja oli siis koguaeg oma grupiliikmetele olemas. Iga probleemi või küsimusega võis oma juhendaja poole pöörduda. Töötubasid viisid läbi Eesti Politsei, Eesti Töötukassa, Tallinna Munitsipaalpolitsei, Rapla naiskodukaitsjad ja Paldiski Päästekomando. Tehti igasugu harivaid, praktilisi ja kaulikke asju. Ma ei osalenud töötubades, ma pildistasin. Piret käis minuga mööda tegevusalasid ringi ja ma siis püüdsin neid tegevusi pildile. Aga ma nägin, mida tehti. Politseipunktis sai isegi sõrmejälgi anda. Pääste lasi voolikust vett lasta. Naiskodukaitsjad ja MUPO viis läbi praktilisi harjutusi, kuidas kriisis hakkama saada. Töötukassa pani inimesi mõtlema nende tugevuste peale. Mulle ei tundunud, et kellelgi oleks igav olnud, kõik olid nii hakkajad. Nagu väiksed lapsed. Igaks töötoaks oli aega umbes tund, aga tegelikult nii kaua ei läinud, jäi ikka molutamise aega ka. Kõik töötubade läbiviiad olid lahked, jutukad ja asjalikud. Ma usun, et kõik tundsid end turvaliselt ja hästi neid ülesandeid läbi viies.
Vahepeal anti ikka süüa ka :) Lõunaks oli supp, risotto, kohupiim kisselliga, vahepalaks oli pirukaring ja õhtusöögiks oli kotletid, kartul, aedviljad, värske salat ja puuviljad. Kommi sai ka :), sest ma olin ju koos Piretiga :D ja siis on ikka kommi ka. Pirukaringiga läks nii, et kes hiljaks jäi, see ilma jäi, aga sellest polnud midagi, sest kommi oli. Ma jäin lausa nii palju hiljaks, et ei saanud pirukapiltigi ja sellest mul on paganama kahju. Mulle meeldis see, et kõik töötubade läbiviijad said ka süüa. Et selle peale oli mõeldud.
Peale õhtusööki oli saun ja tünn ja disko, aga sellest ma ei tea midagi, sest Piret tõi mu peale õhtusööki koju. Päev oli pikk, palju jalgadel ja palju emotsioone. Ilm oli justkui tellitud! Päike paistis ja oli soe, vihma me ei saanudki ja see on sel suvel ikkagi pigem haruldane nähtus, et terve päeva jooksul ühtegi vihmahoogu pole.
Mulle meeldis :) Ja mul on hea meel, et ma ikkagi sain käia. Ilmselt oleks palju keerulisem olnud, kui ma oleksin pidanud töötubades osalema, aga kuna ma seda ei pidnud ja sain hoopis pilte teha, siis oli ka olemine rahulikum. Pilte tegin päris palju, aga ma ei saa siia blogisse peaaegu midagi üles panna, sest mul pole nende inimeste luba, kes fotodel olid. Pireti panin üles, aga ma loodan, et ta ei pahanda...ma olen temast varem ka pilte blogisse pannud :)
Mul on natuke kahju, et ma teisel päeval ei saanud osaleda, aga mul on ikkagi nii hea meel, et ma sain osaleda. Hoopis teistsugused inimesed, teistsugused tegevused, teistsugused märkamised. Jah, ma põdesin, et lähen üksi võõraste inimeste keskele, aga mul oli Piret :) Kõik läks ikkagi hästi. Aitäh kõigile, kes nende suvepäevade kordaminekusse panustasid ja aitäh Masaanile, et nad võtsid vaevaks sellist üritust korraldada. Nii palju, kui palju mina nägin ja kogesin, oli kõik väga hästi organiseeritud. Ja ma siiralt imestan, kui rahulikud ja toetavad on kõik Masaani tegevusjuhendajad. Ma mõtlesin, et minu Piret on mingi eriti rahulik ja kannatlik inimene oma töös, aga tegelikult on nad kõik lihtsalt nii ägedad! Nad on siiralt südamega asja juures ja kõik kliendid võivad end tunda hoitult. Aitäh Piret, et lubasid mul suvepäevast osa võtta ja aitäh, et olid koguaeg olemas :)
Teie Ennike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar